Malta, Euroopa Liidu väikseim riik nii pindalalt kui rahvaarvult, korraldab oma koolinoortele karjääriõpet väga edukalt – nii tundus selleteemalisel konverentsil kuuldud ettekande põhjal. Kui kümne kooli õpilastel on ühel aastal võimalus valida 50 ettevõtte või asutuse hulgast koht, kus oma karjäärinädal läbi teha, siis teeb see kadedaks. Ja paneb imestama – nii väikses riigis nagu Malta ei saa ju olla palju suuri ettevõtteid. Kuigi selle ettevõtmise juures, nagu meile räägiti, tehakse tihedalt koostööd just riigiasutustega.

Malta kogemus on huvitav seetõttu, et seal ei ole jäetud kooli omapead toimetama ja karjääriõpet ellu viima, vaid nad saavad selleks tuge haridust korraldavatelt riigiasutustelt ja organisatsioonidelt. Ka on ülikoolis välja arendatud karjäärinõustamise õppekavad nii tasemeõppes kui täiendkoolituses.

Siiski jäi mul kripeldama küsimus, kuidas motiveeritakse tööandjaid võtma nädalaks töövarje. Kas tõesti ainult veenva jutuga? Seepärast küsisingi üle, kuidas ja milliste meetoditega nad oma ettevõtjaid motiveerivad. Aga sellele ma paraku vastust ei saanud.

Selgust sain Malta karjäärijuhtimispoliitika ja -strateegia trükisest internetist. Andmed küll õppeaastast 2005/2006, kuid siiski vaadet avardavad. Näiteks on seal loetletud asutused, kus õpilased töövarjuks käisid. Need on Malta börs, keskpank, turismiinstituut, sõjavägi, kindlustusfirma, ülikool, arvutikoolituskeskus jm. Töövarjude rekord on tol õppeaastal olnud turismiinstituudil – 1190 õpilast, 500 töövarju Malta ülikoolis, 750 arvutikoolituskeskuses, sõjaväes 405, keskpangas 390. Ühes teises lisas on toodud teemad, mida on haiglas töövarjudele tutvustatud.

Siit minu mõte: meil on enamasti väikeettevõtted, kus iga inimese töötunnid on hinnas ja pole vabu töötajaid, kes õpilastega nädal aega tegeleksid – eriti tootmisettevõttes, kus töövarjude peale kulutatud aeg võib rahaliselt tunda anda. Vaevalt toob neile juhtidele sära silma mõte kulutada nädal koolilastes töö vastu huvi äratamisele. Kuid selleks võib sobida inimene, kes on samast ettevõttest pensioniikka jõudnud ja töölt kõrvale jäänud, ent endiselt terve ja traksis. Kui selline inimene saaks riigilt lisatasu selle eest, et tööd tutvustab, oleksid ehk hundid söönud ja lambad laudas – ei kannataks tööandja rahakott ja aeg oleks sisuga täidetud nii asjatundjal kui õppuritel. Ah et kust see töölt kõrvale jäänud inimene teab, kuidas parasjagu töö käib või mis on muutunud? Tal on aega ennast sellega kurssi viia.