Annika Poldre.

Ikka õpetajale mõeldes

Annika Poldre.
2 minutit
191 vaatamist

Hariduse suurfoorumil arutati ühes laudkonnas pikemalt õpetaja rolli, räägiti tema töökoormusest ning leiti, et see on liiga suur. Arvati, et see peaks olema ühe päeva tundide võrra väiksem, et õpetaja suudaks ja tahaks oma tööd teha loovalt ja õpiks ka ise. Leiaks selleks aega ja tahtmist.

Suureks piduriks nimetas üks koolijuht seda, et õpetajad ei valda inglise keelt ega loe erialast kirjandust. Nii võib juhtuda, et õpilased, kel võõrkeel suus, võivad õpetajast targemad olla. Ehk on siin peidus põhjus, miks väidetakse, et õpetajatel on vähe huvi Erasmuse kaudu võimaldatavate õppereiside vastu. Koolijuhi arvates peaks kahe võõrkeele oskus olema iga õpetaja puhul vähim, mida nõuda.

Kui lühikursustest ja õpiampsudest õpetajale ei piisa – nii arvati –, siis pikema õppetsükli korral tekib küsimus: kes õppivat õpetajat asendab? See küsimus võib põhjustada peavalu koolijuhile, kel niigi muresid ja vastutust palju. Üldse tuleks õpetajaharidus põhjalikult üle vaadata, arvati. Sest juba tänapäeva kool vajab homse haridusega õpetajaid – kõlab veidi nagu loosung, aga mõte on sügav.

Räägiti laua ümber sellestki, et õpetajal on klassis kindlasti õpilasi, kes oskaksid ja tahaksid teisi õpetada, ning see on kasutamata ressurss. See on taktikaline mäng, kus igaüks saab tunnis rohkem häält teha, kaasa lüüa, kus on vähe võimalust kõrvale jääda ja kus õpetaja täidab vaid 15% klassiruumist – selline soovituslik protsent tuli asjatundjatelt.

Liitklassis saab edukalt rakendada vanemaid nooremate õpetamisel, seda teavad hästi selliste klassidega töötavad õpetajad, sest neil on selles kogemusi. See on ka natuke nagu mäng, aga päris kooli mäng. Ja kui nüüd kasutada teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnu, siis tema ütles samal foorumil, et mäng on parim õpetamise vahend.

Sealsamas kooliinimeste jutus kõlas ka arvamus, et uut õpiraja strateegiat ellu viies peaks klassis olema kaks õpetajat. Jälle praegusel ajal peavalu direktorile, tulevikus ehk mitte enam. Õpetajal on veelgi kasutamata ressursse – need on lastevanemad. Need, kes juba on kooliellu kaasa tõmmatud, osalevad seal rõõmuga. Nad tulevad kooli, sisustavad tunde, jagavad oma teadmisi ja kogemusi. Teevad seda armastusest laste vastu, oma lapse pärast ja sageli tasuta. Selle koostöö kohta on mitmel pool häid kogemusi. On see vast ressurss!

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kas karistused on liiga leebed?

Alaealiste julmad vägivallateod on pannud paljusid küsima, miks ja kuidas noored selliste tegudeni jõuavad ning kas karistused süütegude eest on…

3 minutit

Kutsumusest tingitud motivatsioon

Tuntud spordiajakirjanik Ott Järvela on aastaid rääkinud, et spordiajakirjanik ei ole mitte elukutse või amet, vaid diagnoos. Mina olen seda…

3 minutit

Hobiõppimine saab punkti. Kui motiveeritud on aga tulevased kutseõppurid?

Eelmisel aasta alguses avaldatud OSKA tuleviku-uuring („Madala erialase rakendumisega erialad kutseõppes ja selle…

3 minutit
Õpetajate Leht