Vaatasin Pärnus nädal tagasi toimunud Eesti haridusjuhtide aastakonverentsil saalis ringi ja nägin enda ümber väga palju noori inimesi. Ruum oli täis mõtteerksust, rõõmu ja energiat. Päris mitmed noored olid mulle juba varasemast teada, aga sõlmisin ka uusi tutvusi.

Kui statistikat vaadata, siis on meil alla 30-aastaseid direktoreid kõigest neli ja vanuses 30–39 on 44 direktorit. 371 ehk 70% direktoritest jäävad vanusegruppi 40–59 ja üle kuuekümneseid on 113.

Kes need „salapärased“ noored konverentsil siis olid? Koolijuhtimine pole enam ainult ühe mehe või naise soolo. Edukaid koole juhivad praegu hoopis meeskonnad ja direktori kõrval on sama tähtsat tööd tegemas õppe- ja arendusjuhid, õppetoolide juhid, huvijuhid ja sõltuvalt koolist mitmed muud juhidki. Ning just nendes ametites ongi nooremat rahvast. Varasematel aegadel öeldi, et õppealajuhataja on direktoriametile eelnev aste. Küllap praeguselgi ajal on see hea võimalus oma võimeid proovile panna ja mõelda, kas on tahtmist karjääriredelil edasi liikuda.

Mitmed noored juhid on ametisse jõudnud koolijuhtide järelkasvuprogrammi kaudu, millel lõpetajaid juba kolme lennu jagu.

Pärnus kohtasin ka tuttavaid, kes asusid direktoriametisse juba siis, kui mina olin noor õpetaja. Nõukaaja „viljakates“ tingimustes avati peaaegu igal aastal mõni uus koolimaja ja direktoriteks edutati tihtipeale noori mehi. Tore on näha, et enamikul kunagistest kaasteelistest särab praegugi silm ja uute ideede poolest ei jää nad nooremale generatsioonile sugugi alla.

Aga kas noored direktorid on veel 25 või 35 aasta pärast samas ametis ja saavad kord ise vanaks kaardiväeks? Tõenäosus on väike. Elu on palju muutunud ja uue põlvkonna peas ei vasarda enam sundmõte olla järgmised aastakümned direktor ja mitte lahkuda enne, kui pensionile saadetakse.

Karmo Kurvits, kel on majanduse magistrikraad ja kes sattus tudengina kooli majandusõpetajaks, on olnud õppealajuhataja kahes suures Tartu koolis ja juhib nüüd Võru riigigümnaasiumi. Kurvits ütlebki, et ei kavatse direktoriks jääda kolmekümneks aastaks. „Mingi hetk lähen uuesti õpetajaks, aga võib-olla hoopis erasektorisse või siis ametnikutööd proovima.“

Direktorid ei kinnista end enam isegi mõtetes mugavasse tugitooli.