Lõppenud eriolukord on juba andnud ja annab edaspidigi võimalusi mitmesugusteks uuringuteks, sh töö- ja pereelu ühitamisest. Tööolud ja kodune elu ning sellega seoses naiste ja meeste ajakasutus on pakkunud ühiskonnas huvi juba aastaid. Uues olukorras tõusis seegi taas aktuaalseks.
Senised ajakasutusuuringud on näidanud naiste suuremat hõivatust igapäevase laste eest hoolitsemise ja õpetamise ning majapidamistööde ja söögitegemisega. Kuna kriisi mõjude kohta naiste ning meeste ajakasutusele on praegu andmeid napilt, pakkus Õpetajate Lehele huvi, kas eriolukord mõjutas ka meeste-naiste hõivatust ja kodust rollijaotust.
Siinses kokkuvõttes on kümmekonnale küsimusele vastanud pedagoogide arvamused. Kaugtööd tegid kõik vastanud õpetajad, erinevusi oli nende pereliikmete puhul – abikaasa või elukaaslane tegi samuti kaugtööd, oli pensionil või töötas jätkuvalt väljaspool kodu. Osa vastanuist oli üksik või elas eriolukorra ajal omaette.
Ligi pooltel küsimustele vastanutest oli kodus üks või kaks distantsõppel olevat kooliealist last. Neis peredes tuli arvestada lapse videotundide ja õpetajast ema või mõlema vanema videokoosolekute ajakavaga ning leida igaühele privaatne koht töötamiseks ja õppimiseks.
Lapse õppetööd toetasid enamasti emad, kuid oli ka isasid, kes lapsega tegelesid. Üldiselt said lapsed ise hakkama ja olid õppetöös üsna iseseisvad. Abistamist oli vaja rohkem esimesel nädalal. Mõnes peres jagati tegevused vanemate vahel õppeainete kaupa, mõnes tegeles üks vanem ühe, teine teise lapsega.
Kodutööd jaotusid traditsiooniliselt
Kodutööde tegemisel oli enamasti traditsiooniline jaotus – neid tegid pereemad. Koduste toimingute maht koos söögitegemisega kasvas pea kõigil, ka neil, kes ütlesid, et jagasid ülesandeid abikaasa või elukaaslasega. Vaid need, kes üksi elavad, nentisid, et selle poolest ei muutunud midagi või et „tegin siis, kui vaja, ja seda, mida vaja“. „Ma pole kunagi nii palju koristanud kui koroonakriisi ajal,“ märkis üks pedagoog. „Tundus, nagu aega on vaja kuidagi sisustada.“ Ta lisas, et jõudis ka palju käsitööd teha.
Pidev söögitegemine andis võimaluse olla loominguline, katsetada uusi retsepte või roogi, mida varem polnud valmistatud. Mõnes peres oli laps entusiastlik kokkaja. „Imelik on tööpäeva keskel kaotada paar tundi kokkamisele, koolis võtab ju lõunatamine vaid viis minutit,“ nentis üks õpetaja.
Paljudel inimestel tuli kriisi ajal hoolitseda vanemate ja vanavanemate eest.
Mõni vastanutest oli ise see, kellele toodi toidukraam trepikotta. Vastustes kajastub, et hoolitseti ka ema-isa ja abikaasa vanemate eest, toiduviimist neile ukse taha jagati võrdselt abikaasa või lastega. Osal vastanuist polnud vaja sellist ülesannet täita.
Emad tegelesid laste õppetööga rohkem
Kõigil õpetajail tuli tavalisest rohkem suhelda lastevanematega, ka teateid neile tuli varasemast enam üles panna. Õpetajaga hoidsid kontakti, muretsesid ja arutlesid õppetöö üle enamasti õpilaste emad. Kuid ülesannete vastuseid saabus ka isade e-aadressidelt ja videotunde olid samuti isad aidanud teha. „Emadega suhtlemine ei ole midagi ebatavalist, nii on see tavapärases koolitöös. Järelikult jätkus see ka distantsõppe ajal,“ kirjutas üks vastanu.
„Olgem ausad, ka enne kriisi tegelesid lastega pigem emad. Kui lasteaia üritustel osalevad isad hoolega, siis koolis on isa nägemine haruldane,“ lisas teine õpetaja. „Emad tegelevad laste õppetööga rohkem. Osal lastel ongi ainult ema,“ tõdes kolmas. Erivajadusega lapse puhul täheldasid õpetajad, et muret tundsid mõlemad vanemad.
Üks õpetaja kirjutas pikemalt: „Esialgu oli vanematel küsimusi rohkesti, peamised kontaktivõtjad olid emad, aga ka mõni isa. Palju tekitas probleeme keskkondadesse sisse saamine ja kontod ning ununenud salasõnad. Paljud lapsed käivad keskkondades oma vanemate paroolidega ja siis ei pruugi neil seal olla neid võimalusi kui õppijal. Tihti vanemad ei mõista, miks on vaja eraldi kontot vanemale ja lapsele. Samuti tekkis probleeme sellel pinnal, et laps ütleb, et asjad on nii, aga teie ütlete õpetajana, et nii pole. Seletamist oli ikka palju.“
„Nii emad kui isad palusid selgitust, miks õpetaja ei ole veel jõudnud töid ära parandada ja hindeid sisse panna,“ lisas teine vastaja.
Distantsõpe lihtsustas töö- ja pereelu ühitamist
Küsimusele, kas distantsõpe ja pikem kodusolek tegi teie pere- ja tööelu ühitamise kergemaks või raskemaks, olid vastused erinevad. Kel lapsed suured ja elavad eraldi, sel oli muutust vähem. Kuid enamik vastanuist nägi distantsõppes rohkem head kui halba.
Mitu inimest tõid esile aja parema kasutamise ja tähelepanu vääriva asjaolu, et igapäevastele sõitudele tööle ja tagasi ning laste sõidutamisele ei kulutatud aega. Nii muutis distantsõpe töötamise efektiivsemaks ja ratsionaalsemaks ning lihtsustas pere- ja tööelu ühitamist. „Kogu pere oli koos. Kõik minu hoolt vajavad inimesed olid ühes kohas,“ märgiti vastuses.
Kodus sai rohkem tööd ja koduseid toimetusi teha, sest polnud pidevaid kõnesid, kutseid, käske ja ootamatusi, millega tööl olles tegelema peab, nimetas üks vastanu.
Kuid täheldati ka, et midagi ei olnud teisiti: „Meie ühiskond on aastakümneid suunanud naisi kodu ja laste eest hoolitsema ning meeste edukuse sidunud karjääri või rahaga. Ja nii me tallame varem sisse käidud radu.“
Pedagoogide töökoormus kasvas
Kuid oli ka teisi arvamusi: tööpäev venis pikemaks, sest arvutist tuli igal ajal vaadata saabunud töid ja neile tagasisidet anda. Elu läks raskemaks, sest: „Tööaeg oli mõni päev 14 tundi. Kodu oli koristamata, mõni päev jäi ka soe toit tegemata, sest telefon helises pidevalt ja sõnumi teel küsimusi aina tuli Stuudiumisse juurde.“
Mõned asjad sujusid kergemalt ja mõned keerulisemalt. Mõnel pool olid õpetajad esialgu omavahelises suhtluses väga aktiivsed ja see hakkas mõnda inimest väsitama. „Tuli olla kogu aeg Facebookis, igale teatele vastata ja reageerida kella kaheksast õhtu kümneni. Hiljem rahuneti ja harjuti ning lepiti omavahel kokku suhtlemiseks kindlad kellaajad.“
Raskeks peeti seda tunnet, et päeva jooksul tuli täita paljusid rolle. „Koolis olles olen peamiselt õpetaja oma õpilastele ja koolist lahkudes keskendun kodule, nüüd olid kõik tegevused läbisegi,“ avaldas üks vastaja.
Ülesannete ühitamine polnud raske, kuid tekkis tühjuse tunne, sest puudus kontakt õpilastega, tunnistas üks pedagoog.
Pingelisema ja aeganõudvama tööelu põhjuseks nimetati asjaolu, et kõik õpilaste tööd tuli eraldi üle kontrollida ja tagasiside anda. „Varasemalt oli kindel raamistik, jaotasid tööd niimoodi, et ei kuhjuks, nüüd esitasid kõik korraga töid, lugemist ja tagasisidestamist oli väga palju, tegid südaöösel ja kauemgi,“ kirjeldas oma töökoormust üks vastanu.
Distantsõpe andis palju häid kogemusi
Õpetajad arvasid, et distantsõppest saadud kogemust tuleks arendada ja edaspidigi kasutada. Märgiti ka, et osale õpilastele sobis see väga, eriti vanemas kooliastmes. Ettepanekuid on mitmeid. Kuna distantsõpe kasvatab aja planeerimise oskust, siis pakutakse, et seda võiks edaspidigi olla kord või paar päeva kuus või paari-kolme nädala kaupa. Kuid uued teemad tuleks kontaktõppes sisse juhatada. Märgiti ka, et on lapsi, kelle õppimist peab pidevalt jälgima.
„On inimesi, kes suudavad töötada vaid töökohal ja kodus vaid puhata,“ kirjutas üks vastanu. „Mina annaksin kõikidele õpetajatele nädalas vähemalt ühe kodus töötamise päeva, olgu see siis distantsõpetamiseks või -õppimiseks. Kas see üks päev pereelu tasakaalustab, ehk ikka, aga õpetajad-emad oleksid tervemad ja õnnelikumad.“
Üks õpetaja pani tähele, et tänu distantsõppele avastasid vanemad oma lapse eripärasid ja hakkasid lapsest paremini aru saama.
„Soovin, et sellist olukorda rohkem ei tule,“ kirjutas teine ja lisas, et kui ta nüüd peaks minema tavaolukorras koolitusele, siis teeks õpilastele hoopis rohkem õppevideoid, mille abil saavad nemad õpetaja äraolekul õppida.
Arvati ka, et kõike ei saa distantsilt õpetada ja seekord õpetati paljut n-ö vanalt rasvalt, korrates seda, mis juba läbi võetud. „Varem tunde seganud mürakarud olid üllatavalt kohusetundlikud ja enda väitel nautisid koduõpet (pidasid tähtsaks enda vabadust),“ tõdes üks õpetaja. „Tore oli see, et paljud lapsevanemad said teada, kuidas nende laps käitub siis, kui peab õppima, aga tema seda ei taha. Loodan, et edaspidi oskavad teismelised ja nende vanemad koolis toimuvat kontaktõpet rohkem hinnata.“
Distantsõppe plusse nähti selles, et lapsed said rahulikult oma tempos õppida, neid ei kammitsenud koolipäeva ega -tunni pikkus. Laste iseseisvus ja vastutustunne õppimisel kasvas oluliselt. Üllatas ka mõni HEV-laps, kes sai iseseisvalt hakkama.
Pered olid ühtsemad
Kuigi õpetajate töökoormus kasvas, selgub vastustest, et töö- ja pereelu ühitamine sujus valutult ja koosolemine liitis peresid. Kellelgi ei läinud suhted peres halvemaks. Vastustes nimetati sel ajal rahulikumat elu, ühiselt veedetud aega, pereliikmete vanematekoju naasmist ja toredaid koos oldud nädalaid.
„Mõni vanem on öelnud, et see koosolemine oli väga vajalik ja õpetlik,“ seisis ühes vastuses. „Nii mõnigi asi sai otsustatud, tehtud või avastatud mõne pereliikme juures.“
Koos oli nüüd aega rohkem suhelda, arutleda, plaane teha. Kogu pere sai koos olla, lastega rohkem tegeleda. Toituti tervislikumalt, kuna söögid tehti kodus, mängiti lauamänge, mida polnud ammu mängitud, käidi matkamas kohtades, kus varem polnud käidud.
„Paljud lapsed on ka öelnud, et nägid olukorda, kus vanemad kohe pikalt ja rahulikult mõnda asja arutasid ning kutsusid ka meid juurde ning küsisid meie arvamust,“ kirjutas õpetaja.
Katkend ühest vastusest: „Varem oli koolipäev kuni õhtuni kümneminutise täpsusega paigas (millal kumbki laps auto peale korjata, millal poodi jõuan, millal söögi teen). Eriolukorra ajal käisin poes viie päeva tagant. Söögitegemise ja maja kütmise kõrvalt sain vajadusel arvutis tööasju ajada. Nii tekkiski korraga aega, et uudiseid jälgida, inimeste käitumise üle mõelda, lihtsalt olla.“
Küsimus, kummale pikem perega koosolemine rohkem meeldiks: naistele või meestele, tõi erinevaid vastuseid. Paljud arvasid, et see sõltub inimesest. Mitu vastajat ei osanud midagi kosta. Arvati ka, et paljud mehed, eriti Kalevipojad nautisid kodus olemist. Oletati, et hästi toimivas peres meeldis koosolemine mõlemale, või et rohkem meeldis see naistele.
Uuring eriolukorrast lapsevanema pilguga
Sotsiaalministeeriumi tellimusel viis AS Turu-uuringud 24.–26. aprillini läbi lastevanemate küsitluse „Lapsevanemate töötamine ja perede toimetulek eriolukorras“. Uuringu kokkuvõte sedastab, et kõige rohkem mõjutas eriolukord lastevanemaid, kes töötavad hariduses või tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas (85 ja 75%).
56% lastevanematest ei pidanud eriolukorrast tulenevat elukorraldust stressirohkeks ning koormavaks. Kriisiaegset elukorraldust tajusid enam koormavana pered, kus kasvab eelkooliealisi, esimeses kooliastmes käivaid lapsi või kolm või enam last.
Vaid 23% meestest ja 26% naistest väitis, et laste eest hoolitsemise (sh koduse distantsõppe) tõttu ei saanud nad ise oma tööd vajalikus mahus teha.
Naiste suuremat koormust märkasid mehed, kellest 36% väitis, et laste eest hoolitsemise (k.a koduse distantsõppe tõttu) ei saanud elukaaslane tööd vajalikus mahus teha. Et laste eest hoolitsemine takistab meestel oma tööd vajalikus mahus teha, arvas ainult 26% naistest.
48% meestest ja 53% naistest oli seisukohal, et koolide ja lasteaedade sulgemine pikemaks ajaks ei teeks nende töö- ja pereelu ühitamist senisest keerulisemaks.
Lisa kommentaar