Muusikute seas on käibel ütlemine: „Orel on pillide kuningas ja klaver on nende kuninganna.“ Kui mõelda oreli kõlavõimsusele ja klaverimuusika hoopis peenemale faktuurile, siis on see lausung igati õnnestunud. 

Mõnes mõttes on klaver isegi kuninglikum kui orel – klaverit õppimata ei saa ükski muusik kesk- ega kõrghariduse diplomit. Nii on Tallinna Muusikakooliski (praeguse nimega Georg Otsa nim Muusikakool) algusest peale olnud kaks suurt osakonda: eriklaver ja üldklaver.

Algusaastatel oli 1954. aastal iseseisvunud Tallinna Muusikakooli klaveriosakonna juhataja Heljo Sepp, aga juba aastast 1956 sai sellele kohale Leelo Kõlar. Kõlar juhatas osakonda lausa 35 aastat, kuni 1991. aastani, mil teatepulga võttis üle Lembit Orgse. Siinkohal võiks meenutada, et muusikakooli esimene direktor Heino Rannapki õppis Tallinna konservatooriumis Bruno Luki ja tema assistendi Erna Saare juhendamisel klaverit.

Kuni aastani 1961, mil rajati Tallinna Muusikakeskkool, oli hilisema nimetusega Georg Otsa nim Tallinna Muusikakool ainuke keskastme muusikaasutus meie pealinnas. Seetõttu on tollased tipp-pianistid peaaegu kõik õppinud enne kõrgkooli astumist Tallinna Muusikakoolis. Osast neist – Virve Lippus, Lilian Semper, Valdur Roots, Ada Kuuseoks, Matti Reimann ning Arbo Valdma – said hiljem konservatooriumi hinnatud õppejõud. Muusikakoolis Hilja Olmi käe all õppinud Valdma jätkas õpinguid konservatooriumis prof Luki juures. Praegu on ta Kölni muusikaakadeemia klaveriprofessor ja lisaks pedagoogitööle Saksamaal viib läbi rahvusvahelisi meistrikursusi Pärnus. 

Otsa-kooli klaveri eriala on lõpetanud ka meie väljapaistvad muusikateadlased, nagu Peterburi konservatooriumi teooriaprofessor Rein Laul ja Tallinna konservatooriumi kauaaegne muusikaajaloo õppejõud Merike Vaitmaa.

Eestikeelne muusikaõpe

Eestikeelse kõrghariduse ellukutsumine 1919. aastal oli noorukese Eesti Vabariigi jaoks üks suuremaid saavutusi. Seda vaimsust kandis edasi ka 1954. aastal iseseisvunud Tallinna Muusikakool, kus õpetus toimus eesti keeles. Selles koolis on alati olnud väga head eesti keele õpetajad ja nii õppisid vene emakeelega õpilased eesti keele lausa lennult ära. Aitas seegi, et suheldi oma eestlastest õpingukaaslastega. Kõik respekteerisid eestikeelset muusikaõpet ja sellel pinnal mingeid probleeme üles ei kerkinud.

Leelo Kõlar meenutab: „Kui ma 1956. aastal tööd alustasin, olid õpetajaskonnas väga tugevad pedagoogid – Heljo Sepp, Hilja Olm, Laine Mets, Irmgard Kaudre, Linda Tamberg, Virve Lippus, Helju Agur. /…/ Väga meeldivad kontaktid, mis kestsid pikemat aega, tekkisid Leeduga, samuti Jerevani muusikakooliga Armeenias. Mäletan, kuidas suutsime armeenlasi pärast kontserti üllatada kui korraldasime õpetajatele saunaõhtu. Et saunast külma vette minnakse, see oli neile muidugi eksootika.“ (Enn Oja „Otsa kooli ajaraamat“ 2019. a.)

Oma õpilastest on Leelo Kõlar kirjutanud: „Mul on vähe olnud esitatavasse loomingulise suhtumisega õpilasi. Heas mõttes meenuvad Edith Siff, Tiiu Loopere, Reet Vanaselja, Anne Sarrap, Maarja Vaitmaa. Niisuguste õpilastega on olnud kõige meeldivam kokku puutuda. Nii mõnigi teine on saavutanud ehk kõrgema erialase professionaalsuse, aga musitseerimise poolest on minule kõige enam huvi pakkunud loomingulised tüübid.“ (Märt Kraav „Georg Otsa nim Tallinna Muusikakool 75“.)

Suurepärased pedagoogid

1960-ndatelhakkas Otsa-kooli klaveriosakond Leelo Kõlari eestvedamisel korraldama konkursse koos Tartu Elleri-kooli pianistidega. Hiljem hakkasid sellest osa võtma ka muusikakeskkooli õpilased. Tallinna Muusikakooli klaveriosakonna suurimaks ettevõtmiseks kujunes aga 1960. aastate lõpust toimuma hakanud Eesti, Läti ja Leedu muusikakoolide pianistide konkurss. 

Leelo Kõlar: „Kolme vabariigi vahelise pianistide konkursi organiseerimine oli meile muusikakoolis omajagu katsumus. Oli vaja tegelda organisatsiooniliste küsimustega, selgitada välja õpilased, keda võistlema saata, ja valmistada nad väga põhjalikult ette. Võistlus oli märgatav ka Eesti toonases muusikaelus. Üksvahe korraldasime avalikke kontserte ka Kiek in de Köki tornis. Need said vägagi populaarseks.“ (Enn Oja „Otsa kooli ajaraamat“ 2019. a.)

Tallinna Muusikakooli (Otsa-kooli) klaveriosakonna tegevus väärib omaette raamatut. On ju seal õpetanud ja õppinud paljud suurepärased klaveripedagoogid, kelle seas on ka soolokontserte andvaid pianiste. Enamik muusikakooli klaveri eriala lõpetanuid läks tööle üle Eesti lastemuusikakoolidesse. 

Järgneb.

---

Leelo Kõlari õpilane Edith Siff meenutab:

„Leelo Kõlar on mul elu lõpuni südames – ta oli väga hea klaveriõpetaja ning suurepärane inimene. Mina astusin Tallinna Muusikakooli 1957. aastal. Olin lõpetanud Tallinna Lastemuusikakooli Cecilia Gurevitši juures, kes oli omakorda olnud Artur Lemba õpilane. Cecilia tegi mulle lisatunde oma kodus Pikal tänaval ja lasi mul ette mängida ka Artur Lembale. Lemba elas tollal vanalinnas Kaarmanni kaupluse peal ja need külaskäigud olid äärmiselt põnevad. 

Muusikakoolis õppisin ühe aasta Anna Klasi juures, kes läks siis edasi konservatooriumi õppejõuks. Kolm edasist kursust kuni kooli lõpetamiseni 1961. aastal juhendas mind Leelo Kõlar. Kõlar oli suurepärane pedagoog. Samas oli ta sageli esinev kontsertpianist ja väga loominguline, see peegeldus ka ta tundides. Igale õpilasele lähenes ta individuaalselt, tal oli hea psühholoogiline tunnetus ja ta sai kohe aru, kuidas õpilasega kontakt leida. Vahel tulin tundi varem ja nii sain kuulata eelmise õpilase tundi. 

Mõned õpilased olid suhteliselt kehva tehnilise ettevalmistusega ja mind hämmastas, millise kannatlikkusega Kõlar neile elementaarseid pianismi aluseid seletas. Mina tulin tundi päheõpitud kavaga ja nii tegelesime juba loominguliste probleemidega.

Meenuvad ka teised suurepärased muusikakooli õpetajad, nagu teooriaõpetajad Uno Naissoo ja Leo Semlek ning Hilja Olm, kes mulle andis kammeransambli tunde. Minu õpingute ajal tehti tööd tõesti hingega, mitte formaalselt, et saaks linnukese kirja. 

Konservatooriumis õppisin neli aastat Anna Klasi juures, siis läksin edasi Leningradi (Peterburi) konservatooriumisse. Mul on läbi elu klaveriõpetajatega vedanud ja sellest kõigest on mul olnud palju kasu enda pedagoogitöös. Oma õpilastest Rapla muusikakoolis tõstaksin esile ülimusikaalset Meribel Müürseppa, kellega koos käisime ka kõikvõimalikel konkurssidel.“

Renata Goznaja (klaveriõpetaja aastatel 1952–2004) meenutab:

„Kui muusikakool hakkas 1954. aastal konservatooriumist eraldi funktsioneerima, sai kooli esimeseks direktoriks Heino Rannap. Meil oli tore noor ja entusiastlik kollektiiv. Õpilased harjutasid palju, tihti isegi öösiti, olid muusikast sügavuti huvitatud – käisid palju kontsertidel ja kuulasid üksteist ka õpilasõhtutel. 

Klaveriosakonna juhataja oli 1956. aastast Leelo Kõlar, veel õpetasid Linda Tamberg, Erna Saar, Erika Franz, Hilja Olm … Olm oli nõudlik emotsionaalne muusik, andekas isiksus, kes ka ise hästi klaverit mängis. Kohtusime Leelo Kõlari ja Hilja Olmiga tihti ka väljaspool kooli, kuulasime muusikat, arutasime pianistlikke probleeme. Kuuekümnendatel käisime paljudes Eesti lastemuusikakoolides kontserte ja loengkontserte andmas, ikka õpetajad koos oma õpilastega.“ (Märt Kraav „Georg Otsa nim Tallinna Muusikakool 75.“)

Samas väljaandes meenutab ka Leelo Kõlar Hilja Olmi suure lugupidamisega: „Meie osakonna hing oli Hilja Olm. Temperamentne, impulsiivne, suurte kogemustega sügavalt musikaalne õpetaja, kelle klassist on võrsunud loendamatu arv heatasemelisi mängijaid ja õpetajaid. Ta oli väga nõudlik ja kohusetruu oma töös, laia silmaringiga, suur kontserdi- ja teatrihuviline.“

Tallinna Muusikakooli (Otsa-kooli) asutamisaastaks peetakse 1919. aastat, mil helilooja Mihkel Lüdigi eestvedamisel rajati Tallinnasse Kõrgem Muusikakool, mis 1923. aastal nimetati ümber konservatooriumiks. Konservatooriumi esimeseks rektoriks sai Peterburi konservatooriumi metsasarveprofessor Jaan Tamm. Muusikakool oli siis konservatooriumi keskaste, mida lõpetamata kõrgemasse astmesse edasi õppima minna ei saanud. Tallinna Muusikakool sai iseseisvaks kooliks 1954. aastal. 

Oluline on märkida, et 1919. aastal Tallinnasse loodud kõrgem muusikaõppeasutus koos Tartu Kõrgema Muusikakooliga olid juba Eesti oma rahvuslikud kõrgkoolid nagu samal aastal asutatud eestikeelne ülikool Tartus.

Rahvuslikul muusikaharidusel põhineb ka Juhan Aaviku põhjalik uurimus „Eesti muusika ajalugu“ (Stockholm 1969). Tsiteerin: „Võõraste rahvaste muusikaõppeasutused olid head ja kuulsad, ometi puudus neil oluline ja tähtis tegur: nad ei saanud edasi anda meie rahvamuusikalist vaimu, meie oma rahvuslikku muusikaideoloogiat. /…/ Seetõttu tekkis tungiv vajadus meie oma kõrgema muusikalise õppeasutuse järele, mis peale üldmuusikalise külje kasvataks meie muusikalist noorsugu meie endi rahvuslikus vaimus – oma rahva keskel ja eesti keeles.“