Tänapäeval sõltuvad paljude inimeste enesehinnang ja meelerahu laikidest. Kui su Facebooki- või mõne muu suhtlusvõrgustiku postitus piisavalt laike ei saa, sugeneb kergesti tunne, et oled nõme, kole ja mõttetu inimene.

„Laik“, nagu ka vanemad generatsioonid nüüdseks ehk teavad, tähendab märget „meeldib“ suhtlusvõrgustikus. „Laigist“ tuletatud tegusõna „laikima“ on aga mingile postitusele poolehoidu avaldades ‘suhtlusvõrgustikus meeldivaks märkima’. Kui leiad kellegi postitatud foto või mõtteavalduse vähegi talutava olevat, siis tee inimene õnnelikuks ja pane sellele laik! Pealegi, käsi peseb käsi – laigi teisi ja teised laigivad sind vastu.

„Laigi“ ja „laikima“ taga on mõistagi inglise like ‘meeldima’. Mõlemad sõnad on lisatud ka 2018. aasta õigekeelsussõnaraamatusse, tõsi küll, ühes hoiatusega, et tegemist on argikeele sõnadega.

Keeleuuendustemeelne Johannes Aavik oleks neid sõnu ilmselt laikinud, kuigi ta ise pakkus sada aastat tagasi oma „Uute sõnade sõnastikus“ (1919) sõna „laikima“ välja sootuks teistsuguses tähenduses, nimelt ‘välja nägema, paistma’. Selle keelendi eeskujuks võib ilmselt pidada samatähenduslikku inglise väljendit to look like. Kasutusnäide: „ta laigib väsinuna“, see tähendab ‘ta näeb välja väsinuna, ta paistab väsinuna’. Samas sõnastikus esitab Aavik ka ühe tuletise: „laikimus“, see tähendab ‘väljanägemine’.

Omad plaanid olid Aavikul ka sõnaga „luger“. Tänapäeval tähendab see sõna „lugema“ tuletisena seadet digiraamatute lugemiseks (näiteks e-luger) või info sisestamiseks mingilt andmekandjalt (näiteks vöötkoodiluger). Kuid Aaviku meelest võinuks „luger“ tähistada hoopis … luukeret! Maksab aga tähele panna, et luukere tähenduses ei käänduks sõna mitte „lugeri“ ja „lugerit“, vaid „lugre“ ja „lukre“.

„Lugrest“ on tuletatud „lugerjas“ – ‘luukerelikult kõhn’. Nii et kui keegi paistab luukerelikult kõhnana, saame Aaviku järgi öelda „laigib lugerjana“.