8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab Tallinna Rännaku Lasteaia muusikaõpetaja Marika Moks, kes 2017. aastal pälvis aasta lasteaiaõpetaja tiitli.
Mis on selle tunnustuse mõjul muutunud teie töös ja elus?
Tunnustus pole mu ellu suuri muutusi toonud, küll aga sain juurde veendumust, et teen õiget asja, et see läheb inimesetele korda ja pean jätkama samas vaimus.
Rännaku lasteaias on au sees üheksa suunda, nende seas pärimuskultuuriga tutvumine, selle hoidmine ja edasikandmine. Kuidas selle eesmärgi suunas lasteaias liigute?
Minu jaoks on pärimuskultuur elu loomulik osa, ma ei sea seda eesmärgiks, vaid see on minu olemise viis. Pärimuskultuuri mõiste on väga lai, mahutades laulmise, tantsimise, käsitöö, kombed, vanad lood, loodusetundmise, toidu ja palju muud. Meie lasteaias on iga õpetaja lähenenud pärimusele vastavalt oma tugevatele külgedele ja huvidele. Samas muutub pärimuse mõiste minu enda jaoks pidevalt.
Eelmisel aastal tegin lastevanematele küsitluse, kus palusin neil nimetada oma lapsepõlve lemmiklaule, -tantse ja -mänge ning küsida seda ka oma vanematelt. Sain päris hea ülevaate populaarsetest lugudest läbi aegade. Selgus, et „Entel-tenteli“ laulud on saamas rahvamuusikaks. Nii ongi – aeg annab asjadele uue värvingu. Kogunenud nimekirjast lastele mänge ja laule õpetades rõhutasin, et seda laulsid/mängisid juba teie vanaemad-vanaisad, luues nii põlvkondi ühendava muusikalise sideme.
Lasteaialapsed on väga vastuvõtlikud ja avatud, nende muusikamaailma on kerge avardada ja just sellepärast peabki hakkama varakult muusikalist emakeelt õppima. Südantsoojendav oli, kui nelja-aastased hakkasid rääkima, et tahavad laulda Maie laulu. Selgus, et tegemist oli lauluga „Kui mina hakkan laulemaie“.
Ukraina sõjaga seoses olen saanud kinnitust, kui oluline on inimesele ja selle kaudu ka tervele riigile tunda oma juuri. Juurteta inimesega on kerge manipuleerida. Nii ei ole rahvalaulude laulmine mitte üksnes muusikaõpetus, vaid hoopis sügavama tähenduse ja mõjuga.
Nõmme pärimuskooli direktorina olite selle looja. Teie rahvapillide ja ansamblimängu õpilased on ka Rännaku lasteaia vilistlased. Kas pärimuskool kasvaski välja Rännaku lasteaiast või kuidas kujunes folgiring pärimuskooliks?
Nõmme pärimuskooli loomist toetasid mitmed asjaolud. Olin pikalt töötanud huvihariduses, mul oli ringi komplekteerimise, juhtimise ning ürituste ja laagrite korraldamise kogemus. Huviharidus nõuab õpetajalt palju iseseisvust nii sisu loomisel, vahendite hankimisel kui ka väljundi leidmisel. Rännaku lasteaias pärimusmuusikaringi tehes sain käe valgeks eraettevõtjana. MTÜ asutamine, rendilepingud ja riigimaksud – kõigest sellest olin õpetajana vaba olnud, nüüd aga sundis elu sellega tegelema.
Kokkuvõttes andsid kogemused julguse alustada folgiringiga. 2018. aastal andis haridus- ja teadusministeerium Nõmme pärimuskoolile koolitusloa. Ahvatles võimalus teha asju oma parima äratundmise järgi. Erakoolis saab olla paindlik, arvestada konkreetsete laste ja oludega, teha kiireid otsuseid. Siin on kokku saanud mu hobi ja töö.
Rännaku lasteaiast on tulnud igal aastal pärimuskooli õpilasi, praegu on meie 64 õpilasest üheksa Rännaku lasteaias käinud.
Olete öelnud, et muusika on iga inimese õigus ja kõik on omamoodi andekad. Kuidas te argliku lapse laulma või pilli mängima saate?
Üks oluline märksõna on rõõm. Kui laps saab aru, et muusika ja hakkamasaamine teeb rõõmsaks, siis oleme juba suure sammu edasi astunud. Ja siis jätkub rahulik, pidev ja kannatlik töö ning aus tunnustus. Eks lapsel peab ka endal huvi olema, aga õnneks mul enamasti ongi olnud muusikast huvitatud õpilased.
Õpetate mitut pilli Nõmme pärimuskoolis. Mida lapsed kõige rohkem õppida tahavad?
Õpetan kolme pilli: väikekannelt, ukulelet ja karmoškat. Ukulele on praegu veel kõige populaarsem, aga viimasel ajal on Eestimaad tabanud ka karmoškavaimustus, seda eriti täiskasvanute hulgas.
Millise pilli ise oma rõõmuks vabal ajal kätte võtate?
Kodus on kõige parem mängida kannelt – hea väike teraapilise kõlaga pill. Kuigi väikekandlel on ainult 7–10 keelt ja olen seda mänginud üle kümne aasta, pakub ta ikka avastamisrõõmu.
Olete täiendanud end muusikateraapia alal. Kas muusikateraapiast võiks ka koolis õppetöös abi olla ja kuidas?
Muusikateraapia muutis otsustavalt minu tööd. Sellest koolitusest on möödas 14 aastat, aga ma mäletan selgelt oma hoiaku muutumist. Oluliseks sai protsess, mitte täiuslik sooritus. Näiteks loobusin oma lastega lauluvõistlustel käimisest.
Muusikateraapiast sain kogemuse, kui palju rõõmu ja rahulolu toob aktiivne ühinemusitseerimine,kus igaüks saab panustada vastavalt oma oskustele ja võimetele.Ka lihtne ühine laulmine mõjub teraapiliselt, selleks pole palju vaja.
Lisa kommentaar