Olen märganud, et alustavad õpetajad on ülientusiastlikud, mitte abitud ja nõrgad. Neil on palju ideid ja värskeid mõtteid. Murekoht ei ole see, et nad ei tea, mida või kuidas teha, vaid mida teha vähem või üldse mitte. Kõik tundub põnev ja ühtviisi oluline ning soovist ise kõike katsetada saab kiiresti harjumus, millest hiljem on raske loobuda. Vahel eristuvad need mõtted üldisest foonist nii palju, et alustaval õpetajal on raske leida mõttekaaslasi ja koos tegutsejaid ning nad tunnevad end varsti üksildasena. Sarnase looga jõuavad meie juurde tegevõpetajad, kellel alustava õpetaja kogemus värskelt seljataga.

Mäletan enda alustava õpetaja aegadest, kui piinlik oli tunnistada, et mul on raskusi või tahan arutada midagi, mis klassis toimus. Kuna olin äsja kooli tulnud, ei olnud mul veel kellegagi sooje suhteid, ma ei kuulunud kuhugi peale oma kabineti ning õpetajate toa jutuajamiste järgi tundus, et kõik teised said hästi hakkama. Hiljem sain aru, et kõikidel on klassis ootamatuid olukordi, kuid õpetajad ei taha sellest rääkida.

Kui ma ausalt ütlen, siis avastamisõhin oli alustava õpetajana nii suur, et ma ei olnudki valmis nõuandeid vastu võtma. Salamisi aga soovisin, et kedagi päriselt huvitaks, mida ma mõtlen ja kuidas midagi valin. Nüüd, mentori rollis, tean, et vahel piisabki kuulamisest, mõnest lisaküsimusest ning soovitusi ja nõuandeid ei olegi vaja. On vaja aeglast mõtlemist, enda kogemuste analüüsimist ja mõtestamist, siis suudame ennast ka ise aidata. Paraku kipub jääma mulje, et joostakse võidu: kes enne õppeaasta lõpuni jõuab, kes millal õpiku peatükid läbi saab kapata ja mitu tööd kellelgi parandada on. Ja kui jõuamegi küsida, kuidas kolleegil läheb, ei ole meil aega vastusesse süveneda.

Kasutame sageli lauset „Ütle, kui sul abi on vaja“. Elu on näidanud, et kolleegilt võib olla emotsionaalselt keeruline abi küsida. Seetõttu jääbki see heaga mõeldud pakkumine tihti kasutamata. Selle asemel et uus inimene ebamugavasse olukorda panna, tasub katsetada teistpidi lähenemist. Majas juba töötanud õpetajad saavad ise teha samme alustava õpetaja suunas ja küsida hoopis vastupidi: „Mida sa tahad üksi teha?“ või „Mille kallal tahad ise pusida?“. Kui mitte esimesel korral, siis edaspidi hakkab sealt kindlasti kooruma ka see, milles algaja abi vajab.

Õpetajad, kes ei ole enam alustajad, loovad selle tunde, mille nende kolleeg endaga järgmistesse õppeaastatesse kaasa võtab.