Uus kooliaasta on kestnud üle kuu aja ja uutel õpetajatel on olnud aega kooliellu sisse elada, isegi koolieluga harjuda. Küllap on alustavatele õpetajatele olnud kõik uus ja põnev, kohati veidi hirmuski. 

Aga kõik ei harjugi koolieluga. Miks muidu kostab nüüdki hääli õpetajate puudusest, läbipõlemisest ja õpetajatöölt lahkumisest. Kes lahkuvad (kui on juba tööle asunud)?  

Heateo Haridusfondi tellitud analüüsist (eesmärk oli näidata õpetajana töötavate inimeste tööteed aastatel 2015–2022) võib lugeda, et koolist lahkuvad kõige rohkem vähese staažiga õpetajad. Nemad väljuvad ka kõige rohkem haridussüsteemist üldse. 

Vanuse järgi lahkuvad õpetajatöölt suurima tõenäosusega kõige nooremad ja kõige vanemad. Keskmised jäävad või tulevad tagasi. Rohkem lahkub õpetajaid kolmandast kooliastmest, kõige vähem esimesest kooliastmest ja gümnaasiumist. Kõrghariduseta õpetajad lähevad koolist ära kõige suurema tõenäosusega. 

Jah, õnneotsijatel on raske õpetajaametis pikemaks ajaks kohta leida, sest õpetajakutse nõuab palju – see on alatine andmine, tõeline põlemine. Sellel alal vääriliselt püsimine eeldab tugevat tahet ja armastust inimeste vastu. Õpetaja peab oskama ka rõõme jagada, sest rõõmud tulevad andjale tagasi.

Vahel on öeldud, et õpetajalt eeldatakse ideaalseks inimeseks olemist. Aga kas siis sellise tähtsa keerulise töö, nagu seda on laste õpetamine, võib usaldada hallide, igavate, piiratud ja vaimselt vaeste inimeste kätte? Ja kui aus olla, siis ei ole õpetajate hulgas nn ideaalseid inimesi sugugi vähe.

Inimesi, kes on kiindunud lastesse ja arvestavad sellega, et praegustest lastest saavad tulevikus lastevanemad. 

Inimesi, kes ei leia, et ükskõik millist ametit tasub pidada, peaasi et saaks korralikku palka. Või et õpetajaks võib hakata vaid parema ameti puudumisel.

Inimesi, kes tahavad kasvatada häid inimesi, mitte häid õpilasi. Hea õpilane ja hea inimene on paljuski sarnased, aga mõned head õpilased ei ole sugugi head inimesed. 

Inimesi, keda huvitab hinnetest rohkem õpilase areng ja sisemaailm. 

Inimesi, kelle puhul on õpetajaks hakkamine teadlik kutsevalik.

Lev Tolstoi on öelnud: „Õpetaja pole see, kes saab õpetaja hariduse, vaid see, kellel on sisemine veendumus selles, et ta on, peab olema ja ei saa olla keegi muu kui õpetaja.“  

Rohkem ei oskagi nagu midagi öelda.

Head kooliaasta jätkumist!