Sõnapaar „kaasav haridus“ tähistab meil üleminekut – liikumist Nõukogude ajast tsiviliseeritud maailma. See üleminek sai alguse 1990. aastatel ja lähtub põhimõttest, et kõik inimesed on väärtuslikud, ja seega on ka kõik lapsed väärt olema õppijad. 

Nõukogude võimu ajal meil puudega inimesi justkui ei olnudki, kõige vähem oli neid näha koolis, sest erivajadusega lapsed olid paljudel juhtudel avalikkuse eest peidus, näiteks erikoolis. Muidugi ei saanud nii jätkata ja nii jõutigi kaasava hariduse ideeni.

Mulle läks 1990. aastatel väga südamesse ühe liikumispuudega ratastoolis noormehe ettekanne. Ta ütles, et isegi mõiste „kaasav haridus“ ei sobi talle, sest ta ei soovi olla kaasatud, vaid tahab olla klassis ja meeskonnas oma inimene, võrdväärne teistega, klassi meie osa, ja seda samasuguse inimesena nagu kõik teised.

Et tänapäevalgi leidub inimesi, kes on selle „sotsiaalse eksperimendi“ vastu, nagu nad ütlevad, näitab, kui kaugel me oleme mõttest, et kõik lapsed on väärtuslikud ja väärt koolis käimist.

Tõsi, kaasavat haridust rakendada pole lihtne, selleks tuleb õppida psühholoogiat ja uurida, kuidas tulla klassis toime kõigi lastega, kuidas neid lapsi tundma õppida, nende vajadusi välja selgitada, et neid õigesti juhendada. Kahjuks püütakse mõnel pool selle asemel tekitada eraldi n-ö normaalsete ja teiste laste seltskondi. Nii saab jääda oma mugavustsooni, sest õpetajatel pole vaja oma suhtumist muuta, koolil pole vaja arendada välja tugimeeskondi, rahastajal pole vaja eraldada lisaraha heal tasemel tugispetsialistide väljaõppeks. Nii polegi vaja keskenduda nüüdisaegse süsteemi tulemuslikule toimimisele.

Kõik meie lapsed on väärtuslikud ja peaksid loomulikult olema koolis koos ning saama endale vajalikku haridust. Koos elatakse ju töömaailmas ja mujal ning sellega peab arvestama. 

Kaasava hariduse edukus sõltub väga palju koolide juhtkondadest ja hariduspoliitikutest, sest õpetajatel ja lastevanematel pole selleks piisavalt teadmisi, jõuvarusid ega ressurssi. Aga kindlasti ei maksa loota, et see asi keeratakse tagasi ja saab mugavustsoonis jätkata. 

Arutelu selle üle, kas meil on või ei ole kaasavat haridust vaja, on häbiväärne meie väikses riigis, kus elab ainult poolteist miljonit inimest ja lapsi on nii vähe. Praeguses kaoses maailmas on erivajadustega lapsi aina rohkem ja seega suureneb ka vajadus kõiki lapsi aidata. Kui me kaasava hariduse olulisust ei mõista, siis pole meil tulevikku.