Metoodikavaba õpetamine ja tunnete vabastamine

Uue õppekava jõustumise eel tabab mind järjest mõte: mida me siis lõppude lõpuks peaksime lastele õpetama?

Enamasti kordan endale siis, et midagi lihtsalt pähe tuupida ma neil küll ei lase – sellest keeldun ma kategooriliselt. Kuid tegelikult on kõik palju keerulisem, sest suurem osa lastest teeb põhikooli lõpus läbi väga tundelise puberteedi. Tundub absurdne, kuid läbipõlemist on mõni kogenud juba lasteaias. Ma ei soovi seda kritiseerida, vaid mõista.

Osalesin novembris intensiivkursusel „Emotsioonide meisterlik juhtimine – vabaks ärevusest ja läbipõlemise ohust“, mida viis läbi Sedona meetodi õpetaja Annika Allikmäe. Tema koolituselt jäi minu jaoks kõlama üks lause: „Ärge tehke asja liiga keeruliseks!“ Lõpuks väljendas ta lootust, et meie õppekavas leiab koha selline lihtne, kuid väga vajalik õppeaine nagu emotsionaalne intelligentsus.

Sattusin Allikmäe tundetarkuse kursusele väga kurva sündmuse tõttu oma sõpruskonnas: sõbra enesetapp viis meid kõiki tavapärasest elurütmist välja ja pani küsima, mis inimese nii kaugele viis. Suitsiidi läbi lahkunud sõbra abikaasaga vesteldes imestasin, kuidas ta suudab toimunust nii rahulikult rääkida. Ta soovitas mul kuulata Omika podcast’e. Suhtusin sellesse algul suure eelarvamusega, seades endale ülesande vähemalt viis minutit vastu pidada, kuid peagi avastasin, et olin istunud ja kuulanud järjest tund ja nelikümmend minutit. Olin ennatlikult kahelnud asjas, millest midagi ei teadnud. Nüüdseks olen juba üle kuu aja neid podcast’e kuulanud ja nii jõudsingi emotsionaalse intelligentsuse kursusele. Nüüd ütlen kogu südamest: kõik on alles ees ja ootan põnevusega, mis järgmiseks juhtub.

Kompliment järelevalvelt

Mõte kirjutada metoodikavabast õpetamisest on idanenud minus sama kaua, kui olen üldhariduskoolis töötanud – praegu läheb viies aasta.

Hiljuti külastas meie kooli kaks väga meeldivat haridusministeeriumi ametnikku, kes tegelesid järelevalvega. Nad külastasid ka minu esimese klassi muusikatundi. Tagasiside oli väga hea, pärast kuulsin, et nad olla öelnud: „Mitte mingisugust metoodikat, aga toimib!“ Minu jaoks oli see viimase aja suurimaid komplimente! Tundsin, et pean sel teemal lõpuks kirjutama. Viis aastat oli paras aeg ootamiseks.

Muidugi alustasin ka sel sügisel kooliaastat mõttega teha kõike teisiti kui varem. Kuid nagu igal varasemalgi aastal ei kestnud entusiasm pärast kooliellu sukeldumist kaua. Oktoobri alguses tundsin jälle väga suurt väsimust ja hakkasin oma võimetes kahtlema. Lisaks muutis eespool mainitud ränk sündmus mu elu drastiliselt.

Nüüdseks tean, et koolis peaks olema iga päev ja kõigile õpilastele mingil kindlal kellaajal meditatsioon emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks, et lapsed oskaksid oma tunnetega toime tulla. Peame seda kindlasti õpetama. Esialgu piisab meditatsiooniks kolmest minutist, aga ideaalne oleks paarkümmend minutit. Ja loomulikult on ka muusikatunnid meditatsioon.

„Torupilli“ esitus plaatpillide orkestriga. Torupilli partiid mängib metsasarvel muusikakooli õpilane.

Tunnis võiks olla kirge

Nüüd siis metoodikast, millest ma mitte midagi ei tea. Esimese frustratsioonihoo sain sel õppeaastal siis, kui oli vaja koostada töökava. Minult võtab seesugune ettevõtmine igasuguse huvi muusikat teha. Ma mõistan ainekava vajalikkust, kuid mis puutub töökavasse, siis EMTA kaheaastaselt täienduskoolituselt jäi mind saatma mõte, et õpikut ei pea järgima, kui ainekava punktid on täidetud. Muusika on õnneks õppeaine, kus saab oma ideedega tavalisest vabamalt ringi käia, ja nii ei järgi ma tihti sedagi töökava, mille olen endale ise kirjutanud. Ma ei tea ju iial ette, mida põnevat muusikatunnis juhtuda võib! Kui õpilased oskaksid minu metoodikat (mida ei ole) kirjeldada, siis ütleksid nad ehk, et see on kohati eklektiline ja ajab segadusse, ma ise kirjeldan seda aga hoopis sõnaga „kirglikkus“. Olen kord juba selline, et kui mind miski rõõmustab, kurvastab või lihtsalt huvitab, siis sukeldun sellesse täielikult.

Mida ma ilma metoodikata tunnis teen?

Tundi alustan alati vestlusega. Lastele see väga meeldib. Viimati jõudsime kolmanda klassiga mõtteid vahetades arusaamiseni, et tunnis pole mõtet kätt tõsta, veel vähem sellega elu eest vehkida. Mind on õnnistatud tarkade sõpradega. Palusin lastel kujutada ette vestlust sõprade ringis, kus keegi ei tõsta sõna saamiseks kätt. Arukas inimene kuulab sõpra, ei sega vahele ega kommenteeri negatiivselt. Loomulikult ei puudu sõbralikus vestluses nali ja naer. Väikesed mõttepausid ja vaikimine ei tähenda vestlusest kõrvalejäämist. Pärast seda juttu saime paarkümmend minutit täiesti rahulikult meloodia teemal mõtteid vahetada, ilma et keegi oleks kätt tõstnud. Heureka!

Nagu teada, hakkab vesteldes pea tööle. Vestluse käigus tuleb alati meelde muusikapalu, filme, sündmusi jne. Internet on suurepärane abivahend oma jutu illustreerimiseks, kuigi viimasel ajal kasutan ekraani nii vähe kui võimalik. Kuulame mõnd pala või vaatame filmi, millel on väga hea muusika. Näiteks Formani film Mozartist on endiselt minu õpilaste suur lemmik, samuti Soome produtsendi Marko Röhri loodusfilmid, Eesti loodusfilmid, „Bullerby lapsed“, „Wallace ja Gromit“, „Maksikoer Fik“, astrofüüsikute film „Voyager 1“ ja „Voyager 2“ jne. Kuid ma mängin ja laulan neile ka ise midagi ette.

„Igal lapsel oma ingel“. Ja igal lapsel oma pill – väike heliplaat, mis tuleb õigel hetkel helisema panna.

Muusikakooli õpilastest saavad solistid

Muusikakooli õpilastele on meie tundides esinemiseks koht alati olemas, nad julgevad ja tahavad üles astuda. Üks poiss tassib metsasarve kooli kaasa, et saaks tunnis mängida. Kasutan muusikakooli õpilasi tunnis nii palju kui võimalik, jätan kõige raskemad partiid ikka nende mängida.

Olengi sujuvalt jõudnud pillimänguni. Kõige lihtsam on lastele ansambli- või orkestrimängu õpetada plaatpillidel: kõlaplaadid, metallofonid, ksülofonid jms.

Algselt kirjutasin tahvlile lihtsad kolmehäälsed harmooniad, märkides juurde, kuidas noote plaatpillidel mängitakse. Süsteemi on nimetatud ka tabulatuuriks. Plaatpillidega saab lastele lihtsama laulu saatepartii üheainsa tunni jooksul selgeks õpetada, sest kuigi õpe on intensiivne, on õppida lihtne. Kui oleme lihtsamad lood selgeks saanud, siis muutuvad laulude saatepartiid juba nelja- või viiehäälseks. Olen sinna kavalalt sisse kirjutanud ka oma lemmikut – džässharmooniat. Laste nägudel on suur rõõm, kui nad esimese akordi üheskoos helisema saavad, ja kas see siis polegi tunnete vabastamine!

Nüüdseks oleme mänginud juba palju lugusid. Olen saanud lapsed isegi Rene Eespere klaverisaate partiid kõlaplaatidel noodist mängima. See oli keeruline, aga siiski võimalik – ka tavakooli muusikatunnis!

Minu õpilaste lemmik on polürütmiaharjutused – midagi polüfooniataolist. Avastasin töö käigus, et ti-ti-rütmid on neile liiga lihtsad, ning harjutan siis nendega Ladina-Ameerika ja pop-jazz-muusika sünkopeeritud rütme. Kuna olen selle muusika sees üles kasvanud, oskan neile seda ette mängida ja laulda ning, mis kõige toredam, ka selgeks õpetada. Õpilased teavad mul hästi, mis on näiteks samba clave.

Loomulikult ei puudu meie tunnist klassikaline muusika – see on elementaarne kasvõi oma selge vormi ja geniaalsete meloodiate ja harmoonia pärast.

„Leopoldi võimlemise laulu“ ajal teeb õpetaja Allvee ka ise kõiki harjutusi kaasa.

Odrajahupudrust džässharmooniani

Rahvamuusikat tutvustades alustan odrajahupudrust. Küsin lastelt, kuidas nende arvates suutsid vanad eestlased need tuhanded värsiread meelde jätta. Nad ei tule selle pealegi, et eestlaste põhitoit oli odrajahupuder ja kala. Kui räägin neile, et odrajahu on kasulik mälule ja ajule üldse, lubavad paljud lapsed oma vanematelt seda hommikusöögiks nõuda. Ja regilaulude laulmine lähebki palju lõbusamalt! Regilauludele seadeid tehes ei suuda ma jätta kasutamata võimalust mõni džässharmoonia järgnevus sinna sisse panna, et õpilased neid kõlaplaatidel mängima õpiksid.

Piisab ühest minu juures õpitud aastast, ja selliste nootide lugemine pole õpilastele enam üldse raske. Õigupoolest õpivad nad süsteemi kohe selgeks. Siis saab ainult keerulisemaks minna, mida ka kogu aeg vaikselt teen, vahel ka nii, et nad seda ei märkagi. Vahel küsin, kas nad saavad aru, millega juba hakkama saavad. Nende imestus seda teadvustades teeb nii neile kui ka mulle suurt rõõmu.

Teen lastele jalutussaalis mõnikord hundiratast. See võib tunduda pöörane, kuid selgitan neile, et ka mina tahan kaua elada ja pean aeg-ajalt kontrollima, kas keha veel töötab. Neile pakub see ainult lusti. Nüüd ongi nii, et pärast mingi ülesandega hiilgavalt hakkama saamist on neile maiuspalaks minu hundiratas. Ja see toimib!

Ükskord harjutasime tunnis isadepäevaks Novella Hansoni lastelaulu „Onu Heino“. See on lustaka tekstiga, väga ilusa meloodia ja meisterliku džässharmooniaga laul. Äkki avastasin, et laulame kõik koos nii kõva häälega, et terve maja kajab. Küsisin lastelt, miks nad nii kõvasti laulma hakkasid. Nad vastasid, et ma ise laulsin ju samuti kõvasti. Rõõmu kui palju! Seletasin siis, et peaksin ennast mõnikord natuke tagasi hoidma, sest mõni inimene võib suure lärmi peale ära ehmuda. Ja polnudki rohkem vaja seletada – saime optimaalse hääletugevuse kohe paika. Viimasel isadepäeva kontserdil ütles üks lapsevanem, et ei teadnudki varem, kui hästi tema lapsed laulavad.

Grupitööd ma kunagi eraldi ette ei valmista, sest üheskoos mängimine ongi üks suur grupitöö ning töö sektsioonides.

See on teadagi kiire ja mittetäielik ülevaade mu tööst, kuid soovin, et muusikatund oleks vähemalt algkoolis ikkagi muusika praktiseerimise koht, mitte paberilt õppimine.

Rohkem üldharidust!

Saan ilma töökavata õpetada tänu sellele, et kogu minu elu on olnud senimaani oma muusika- ja üldhariduse töökava täiendamine – otsin muusikas ja elus eelkõige seda, mis aitaks minul ja meil kõigil leida elust nii ilu kui rõõmu, leida sellest universaalseid teadmisi. Kui loeme ainult armastusromaane ja ajalehti, siis jääb meie üldharidus väga napiks.

Mina pakun oma õpilastele muusikalist üldharidust, muusikakoolid saavad lapsi juba spetsiifilisemalt edasi arendada. Kuigi ka seal ei peaks olema esmatähtis ettevalmistus konkurssideks, vaid eluks üldse. Igasugune võistlus teistest parem olemise nimel on lootusetu ja närvesööv. Alati leidub meist targemaid ja andekamaid. Sellepärast ei käigi ma oma õpilastega laulukonkurssidel. Kas ka spordivõistlused Vanas Kreekas polnud algselt mõeldud selleks, et iga inimene saaks ennast proovile panna ja õppida tundma oma keha?

Soovin, et lapsed saaksid minu tunnist ka osakese üldharidusest. Marju Lepajõe on öelnud, et tihti tuleb ülikoolistki puuduliku üldharidusega inimesi. Nii ei peaks see ju olema. Üldhariduse edendamiseks on mul midagi kohustusliku kuulamise nimekirja taolist. See nimekiri on soovituslik, sest me kõik teame, et käsu peale ei tee me mitte midagi.

Mõned näited minu soovitustest

Omika Podcast Annika Allikmäega „Emotsionaalne intelligentsus“ – Omika Studios.
Ööülikool. Mihhail Lotman. „Arusaamise vastutus“ – Vikerraadio, Vikerraadio https://vikerraadio.err.ee.
Ööülikool. Grete Arro ja Kati Aus „Teismelisus“, hooaeg 1, episood 2 – ERR, Jupiter.
Ööülikool. Marju Lepajõe. „Miks haridus on püha?“ – Vikerraadio, Vikerraadio https://vikerraadio.err.ee.
Yval Noah Harari. „21 õppetundi 21. sajandiks“, e-raamat – TaskuTark.

Lugu ühest tunnist

Kolmanda klassi muusikatunnis teatas ühel päeval üks poiss: „Muusika ei meeldi mulle üldse!“ Ta hoidis pead käte vahel ja kurvastas ka ise selle üle. Läksime tunniga edasi ja siis hüüdis ta: „Õpetaja, millal me ükskord „Mozartit“ hakkame vaatama?“ Ütlesin, et muusika ju ei meeldi talle. Ta vastas, et tahab teada, millega Salieri ja Mozarti lugu lõpeb.

Panime filmi mängima, ta istus esimesse pinki ja hakkas oma suurte ja ilusate silmadega vaatama, täiesti keskendunult, paludes mul tõlkida. Jälgisin teda ja äkki kuulsin, kui keegi lastest sosistas: „Vaata, õpetaja nutab!“

Midagi nii ilusat ei ole võimalik välja mõelda – see sünnib siis, kui ümbritsevat vaikselt jälgida, nagu tegi see väike poiss.