Tantsuõpetaja Helena Pihel julgustab üldhariduskoole vaatama tantsu kui võimalust arendada üldpädevusi.  

Tänavune Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja tunnustuspreemia laureaat Helena Pihel on lõpetanud Tallinna Ülikoolis cum laude koreograafi-tantsuõpetaja magistriõppe, läbinud samas õpetajakoolituse ning täiendanud end tantsu- ja üldhariduskoolitustel. Praegu töötab ta Eesti Tantsuagentuuri tantsukoolis õppekava juhi, kaasaegse tantsu ja tantsuanalüüsi õpetaja ning mentorina, Ruila Põhikoolis õppejuhi ja loovtantsu, tantsu ning inimeseõpetuse õpetajana, loovtööde juhendajana ja rahvatantsuringide juhendajana ning Ruila Põhikooli Kirsiaia lasteaia tantsu- ja liikumisõpetajana.

Mida Gerd Neggo preemia teie jaoks tähendab?

Minu jaoks on see preemia oluline mitmel tasandil. Loomulikult meeldib mulle pai. Teinekord tunnen, et tantsu õpetamisest rääkides võin mõjuda tüütult. Näen asju, mida saaks paremaks teha või mis ei ole nii, nagu väidame neid olevat. Ega see mugav ole, kui keegi neid asju toonitab. Mul on hea meel, et sellist suhtumist väärtustatakse – peetakse seda vajalikuks.

Gerd Neggo preemia on preemia, mille saab see, kes on juba aastaid tantsuõpetusele pühendunud. Mulle meeldib mõte, et kui panustad, teed valdkonna arendamiseks mõtestatud tööd, siis sind märgatakse.

Kes on teie eeskujud tantsumaailmas?

Mõtlen eeskujust kui kellestki, kes mind inspireerib. Töötan hariduses mitmel moel, seepärast on mul eeskujusid nii üldhariduses kui tantsus. Üldhariduses on need olnud minu kaks kirjandusõpetajat Kuressaarest: Ly Kallas ja Marit Tarkin. Ly Kallas õpetas, et ei tohi lasta materjalil rääkida enda kaudu, vaid tuleb rääkida ise materjali kaudu. See väike nipp on aidanud mind igas vallas: enda leidmises, õppemetoodikas, loomingus, suhtlemises … 

Marit Tarkin näitas, et õpetaja muudab maailma – ühe õpilase kaupa, aga muudab. Kui neid kahte inimest ei oleks, siis ei oleks ma tõenäoliselt selline õpetaja, nagu olen.

Tantsu valdkonnas suunas mu oma rajale Eve Noormets, kes aitas mul didaktika tundides leida üles julguse olla mina ise ja katsetada meetoditega, mis tol ajal ei olnud tavalised. Ta väärtustas neid ja suunas ka mind neid arendama. Ta rõhutas, et kõige tähtsam on laps. Õpilane on see, kelle pärast ma tunnis olen.

Miks õpetate tantsu just nii, nagu õpetate?

Otsin väljendusviisi, kuhu mina ise ka ära mahun. Viisi, kus ka mina olen oluline. Kaasaegne tants on seetõttu olnud loogiline valik. Mulle tundub, et see lubab tunda end seotult. Motivatsiooniteooriatest ütleb enamik, et inimene peab tundma ennast seotuna sellega, mida ta õpib, ja keskkonnaga, kus ta seda õpib. See seotus on minu jaoks väga oluline.

Mulle tundub veider minna klassi ette ja õpetada, kuidas asjad käivad. Saan suunata, jagada mingeid põhimõtteid ja väärtusi, õpetada mõnda elementi, aga ma ei ole nõus õpetama teistele iseennast. Ma ei taha taastoota iseennast. Tahan, et minu tundi tulijad saaksid lisaks sellele, et nad õpivad oma keha liigutama, ka ise midagi lavale tuua. 

Mida te tantsu õpetamise kaudu noortele edasi tahate anda?

Kunagi tundus mulle, et üldse inimeseks olemist. Aga olles üldhariduses pikalt toimetanud, saan aru, et inimeseks olemises on palju aspekte. Kindlasti sotsiaal-emotsionaalseid oskusi. Üks olulisemaid märksõnu on õpioskus. Mul on olnud võimalik ennast viimase viie aasta jooksul selles vallas päris palju harida ja tänu sellele olen aru saanud, et inimeseks olemise õppimine koosneb suuresti just õpioskuste omandamisest: kuidas planeerida oma tööd, leida seoseid, õpitut mõtestada, analüüsida ja sünteesida. Need kõik on olulised oskused, mida me vajame selleks, et oleksime pädevad omandama terve elu igasuguseid asju. 

Ja loomulikult koostöö. Õpime kõige paremini koostöös ja tundes end turvaliselt. Õppimine ja õpetamine on koostöine tegevus. Mitte sellel tasandil, et õpetaja on klassi ees ja õpilane võtab vastu, vaid kõik saavad seda protsessi suunata ja on väärtustatud partnerid. 

Milliseks hindate Eesti tantsuõpetuse praegust seisu?

Mind teeb natuke murelikuks, et seni on meil võimalik õpetada vajaliku hariduse või kvalifikatsioonita. Tean, et liigume selles suunas, et kõikides tantsuharidust pakkuvates organisatsioonides õpetaks pädev õpetaja. Õpetajad, kes on läbinud õpetajakoolituse, õppinud ülikoolis tantsu, saavad ühel hetkel aru, et ennast peab kogu aeg täiendama, valdkonnaga kursis hoidma. 

Tantsu õpetamine on väga palju seotud võistlemisega. Tihti öeldakse, et lapsed tahavad … Aga lapsed tahavad igasuguseid asju. Meie ülesanne on leida nende asjade jaoks õige hetk, arenguetapp ja teha seda kõike nii, et tegevus oleks eakohane. Minu tajus on selles tasakaal natukene paigast ära.

Aga ma ei saa öelda, et ei näe progressi. Nii palju kui ma Tantsuhuvihariduse Liidu koolituste kaudu noorte õpetajatega kokku puutun, näen, et nad tahavad ennast harida, nad käivad koolitustel ning teavad meetoditest ja lähenemistest rohkem, kui teati siis, kui mina alustasin tööd.

Kuidas saaks riik tantsuõpetajate väljaõpet ja töötingimusi paremini toetada?

Üle ega ümber ei saa erahuvikoolide õpetajate palgatoetusest, mis ei puuduta rahvatantsuõpetajaid. Et huvihariduse õpetajad oleksid väga heal tasemel, vajavad nad kindlustunnet – et nad ei peaks tegema korraga kümmet asja ja julgeksid ka haiged olla. 

Koolitamisega ei põle midagi, liit korraldab õpetajatele koolitusi ja programme. Lisaks on võimalik ülikoolis õppida. Aga huvihariduse tasandil ei ole kuigi levinud nõue, et iga aasta peaks läbima vähemalt kaks pedagoogikaga seotud täiendkoolitust. Üldhariduskoolis ei kujuta ma ette, et aasta läheks nii mööda, et ma ei ole käinud vähemalt kahel koolitusel. Seda saab riik suunata.

Kui oluliseks peate, et teie õpilased jääksid tantsuga seotuks?

Kui mõtlen õpilastele, keda õpetan Eesti Tantsuagentuuris, siis ma muidugi rõõmustan, kui keegi valib tantsu oma teekonnaks. Neid on päris palju ja nad tahavad tantsuharidusse panustada. Noorte õpetajate ja loojatena teevad nad oma asja ja olen uhke nende üle. 

Tantsu kaudu õpime iseennast ja maailma tundma – see on kasulik ka lihtsalt inimeseks olemiseks. Keha, mõte ja vaim on üks. See on eriliselt oluline Ruila koolis, seal on eesmärk terviklik haridus, julgus uurida maailma oma keha, liikumise ja teiste kehade kaudu. Seda väärtustan seal kõige rohkem.

Mis teid peale tantsu veel paelub?

Haridus on minu kõige suurem kirg, see huvitab mind igal tasandil ja on tantsule lisaks minu kõige suurem huvi. Mulle meeldib aias toimetada, õues olla, metsas käia. Lugeda ka – see aitab keskendumis- ja tähelepanuvõimet hoida ja tugevdada. Ja inimesed – mulle meeldib lihtsalt olla ja rääkida ja kuulata inimesi. Inimeste kuulamine on üks toredamaid tegevusi üldse.

---

Gerd Neggo ja temanimeline preemia

• Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit korraldab kord aastas avaliku konkursi Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja tunnustuspreemia kandidaadi leidmiseks. Eesmärk on tunnustada oma tööle pühendunud Eestis töötavat tantsuõpetajat, tutvustada eestlastele Gerd Neggot kui väga olulist kultuuriajaloolist isikut, pöörata tähelepanu tantsukunstile ning tantsuõpetajate töö olulisusele. 
• Gerd Neggo (09.11.1891–01.09.1974) oli tantsija, tantsulavastaja ja pedagoog, keda peetakse moderntantsu maaletoojaks Eestisse. Neggo õppemetoodika järgis üht kaasaegse tantsu juhendamise olulist komponenti – improviseerimist ja õpilaste omaloomingulise panuse motiveerimist.

Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit