Võib vist järeldada, et 2023. aasta lõpp oli õpetajaameti üle ühiskondliku arutelu aeg. Miinimumtasu läbirääkimiste ajal kerkisid lauale pikemat aega lahenduseta ülesanded – õpetajatel puudub kutsekindlus, sest tasu töö eest on ennustamatu; karjääri tegemise võimalused on ahtad, selge perspektiivita; töökoormus on üle normi ja tööks eraldatavad ressursid ei vasta ühiskonna ja lapsevanemate seatud ootustele. Probleemide sümptomid on noore põlvkonna vähene huvi õpetajaameti vastu, kogemusega professionaalsete õpetajate lahkumine töölt ning kvalifikatsioonita õpetajate osakaalu suurenemine. Arutleti ühiskonnas, kodudes, koolides, valmis Arenguseire Keskuse raport, toimusid konverentsid ning palju analüüsiti sõlmprobleeme ka ministeeriumis. 

On väga hea, et õpetajaamet on ühiskondliku luubi all. Õpetajate töö ja tasuga seotud teemad on tõstetud sahtlist lauale. Minu soov on, et me ei läheks uuel aastal vana rada pidi, kus sõlmime kokkuleppe miinimumpalga osas ja läheme edasi nii, nagu alati. Miinimumtasu tõstmine, ükskõik millise protsendi võrra, ei lahenda järelkasvu probleeme. Õpetajate tööülesanded, mis ei mahu kontakttundide sisse, on piiritlemata. Sõnastamata on ka töötingimused. Pidev õppekava uuendamine, haridusinnovatsiooni juurutamine, personaalsema õppe sisseviimine on õiged ja vajalikud uuendused, kuid märkamata on jäänud, kui palju on muudatused suurendanud õpetajate tööülesandeid viimase kümne aastaga. Läbipõlemine on kujunenud õpetaja töö osaks, mis tuleneb mitte niivõrd töötundide arvust, kuivõrd sellest, et ülesannete täitmiseks ei ole eraldatud piisavalt ressursse või lahendused pole tegelikult õpetajate kätes, küll aga oodatakse, et õpetaja kõik laste probleemid lahendab. 

Loodan, et 2024. aasta kujuneb õpetajaameti selgemalt sõnastamise aastaks. Vähemalt on see meie poolt pandud ootus oma ministeeriumi meeskondadele. Miinimumtasu läbirääkimistel tuleb fookusesse tõsta ka töötingimused, karjääriastmestik ja palgamudel. Peame ühiskonnas kokku leppima, mida õpetaja teeb ja mida mitte. Peame koolipidajatega kokku leppima, mis on õpetaja ülesanded, kuidas piiritleme tööaega ja milline on õiglane tasu eri ülesannete puhul. Mina ootan, et aasta lõpuks on kogenud õpetajatel ja noortel kindlus valitud ametis jätkamiseks, kuna on kokku lepitud, mis tööd õpetaja tänapäeval haridussüsteemis teeb ja millist tasu selle eest saab. 

Eesti haridussüsteem on maailma parim, seda me teame, ja selle alustala on õpetajate professionaalne töö. Selle töö eest tuleb maksta väärikat tasu.

Head uut teguderohket aastat hariduse tegijatele!