Nädal tagasi kuulutati kibekähku – poole tunniga – õpetajate detsembrist peale pikalt visisenud streik lõppenuks. Kõik meediaväljaanded andsid sellest ka sama kiiresti teada. Tõepoolest hea, et ära lõppes. Küllap olid lõpetajad konkreetsed inimesed, kes mingil põhjusel või kellegi käsul leidsid, et aitab küll. Kes siis võitis või kaotas ja mis selle suure ettevõtmise tulemus olla võiks? Õpilased saavad taas õppida ja õpetajad õpetada, seda küll, aga kas midagi veel?

Meie pisikeses kohalikus koolis ja selle juurde käivas lasteaias ei streigitudki. Polnud aega ega ka bensiiniraha Toompeale sõita. Vallarahvas arutas, et meie inimestel pole otstarbekas streigiga ühineda. 

Meie kooli õpetajaist ei kuulugi keegi selle 24% hulka, kes on ametiühinguks liitunud. Õpetajad teevad oma igapäevatööd ja lastega pole ka teab mis probleeme, sest eks külas tunne kõik kõiki ja osatakse näha, keda kuidas aidata saab. Praegu ei saa maal küll keegi palgarahast niisama lihtsalt loobuda, sest kui streikida, pole ju tegemata töö eest palka kelleltki küsida, aga arved tahavad maksmist. 

Andke palka juurde!

Meedia raporteeris iga päev, mida teevad streigijuhid, koordinaatorid ja muud tähtsad asjapulgad koolides-lasteaedades. Püüti mõõta, kui aktiivsed ja häälekad on aktivistid Toompeal ja Tartus – näidati ka vähem või rohkem loomingulisi plakateid, millel peamiselt üks ja sama nõudmine: andke palka juurde! 

Ent palka kohe ja kiiresti juurde ei saadudki. Tühjad pihud? Uusi lubadusi aga küll (kas tõesti neid usutakse?), koguni unustati streigieelne ähvardus tähtajatult streikida (kas hakati kedagi kartma või …?). Nüüd võetakse väidetavalt uut hoogu 19. veebruarini ja tullakse taas kokku (nagu kilplased raekotta?), jätkamaks läbirääkimisi (kas ikka samade inimestega?), sest „laual on palju haridusprobleeme“. 

On tõesti, sest streik tõi ju välja palju muudki kui vaid lõputud jutud raha ümber. Aga pean küsima, kas tõesti on neis arvukates probleemides õpetajate jaoks midagi uut ja üllatavat. Kas neid märgati tõepoolest alles nüüd, kui need kujuteldavale lauale olevat toodud? Kas neid suudeti alles nüüd sõnastada? Ilmselt just seetõttu, et selged sihid jäid sõnadeks voolimata, valitses streigi ajal korralik kaos. Üsna raske oli aru saada, miks ühel pool nii ja teisel pool naa oma õigusi tõlgendati ning kodanikuallumatust demonstreeriti.

Mis ehmatas ja mõtlema pani? 

Eelkõige demonstrantide käitumine. Kas demonstratsioonil karjuv õpetaja on ikka soliidse riigikodaniku eeskuju? Mõnikord näidati meedias ka õpilasi, kes huviga toimunut jälgisid, aega ju selleks oli. Küllap said nad sealtki õppetunni. Teleülekanded olid kohati nagu spordireportaažid, kus emotsioonid üle keevad, ent tegemist oli ju tõsise asjaga. 

Silma jäi järjekordse kooliuuendusena ka õpetajate uus riietuskultuur. Sõnumiga pusadega tegi algust ju omal ajal tollane president, kes kuulutas, et „Sõna on vaba!“. Küllap kunagi oligi, et aga tulekul on vihakõneseadus, siis peab vaatama, kelle sõna vabaks tunnistatakse ja kelle oma mitte. Oli näha, et pedagoogilise teenuse paremaks müümiseks peavad uuendusmeelsed õpetajad vähemalt rinnale kirjutama, et „Õpetaja Kati on cool!“ või midagi muud atraktiivset. Kas õpetaja peab endale ise hinnasildi külge panema, et teised teaksid, kui hea ta on (ja kelle arvates?)? Kui ennast harida, leiaks õpetajad kindlasti muidki vahendeid oma headust suurendada. Cool-olemine on paraku üsna kaheldav abinõu näiteks matemaatika riigieksami sooritamiseks.

Eesti keele õpetajana jälgisin ka intervjueeritavate keelekasutust. No ikka oli, mida tähele panna. Pikk jutt oli „õpilaste järgi õpetamisest“, aga selleks õpetajal kohustust polevatki. Milleks sellest siis kõnelda ja müra tekitada? Võib-olla mõeldi hoopis lõpueksameiks drillimist? Kui mina veel koolis olin, oli loomulik, et kõik õpilased vähemalt ausa kolme välja teenisid. Praegu aga kuulub demokraatiamängu vabadus just seda ja nii palju õppida, kui iga noor ja laps ise vajalikuks peab. Meil on ju ennastjuhtivad õpilased lasteaiast peale. Paraku on üsna varsti neile vaja kõikvõimalikke tugispetsialiste lõputuks kaasamiseks. Kolleegid ütlevad, et põhiprobleem on endiselt ja sageli puudulik emakeeleoskus. Kui teksti lugeda ei oska ja aru ei saa, siis ei tule üheski aines midagi välja. 

Kõige rohkem ehmatas mind aga see, mis riigikontrolli raportis kirjas. Õpetajate puudus on ju küll üldteada, aga kui isegi peaminister ei saa ministeeriumist ülevaadet, kes need koolis töötavad õpetajad on, siis on midagi väga valesti. Õpetajaks ei saa nimetada suvalist tänavalt kooli astunud inimest, seaduski nõuab, et tal peab olema magistriharidus ehk läbitud viieaastane stuudium ülikoolis. Ja siis annab riigikontroll teada, et vaid kolmandik matemaatika- ja loodusainete õpetajatest on nõutava kvalifikatsiooniga. Kolmandik! Nii polegi midagi imestada, et möödunud kevadel 37% põhikoolilõpetajatest matemaatikaeksamil läbi kukkus.  

Kui õpetajal pole nõutavat haridust, mis õigusega ta siis kõrget palka nõuab? Ja kas ta üldse millegi eest vastutada saab? Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja Martin Saar nimetab andmeid Eesti õpetajaskonna kohta ebamugavateks, kuid tõele tuleb otsa vaadata. Riigikontroll tutvus küll vaid 486 LTT-ainete õpetaja dokumentidega, kuid kardetavasti pole olukord parem ka teistes kooliainetes. Inglise keele õpetajaid on teatavasti üsna erinevatest eluvaldkondadest – šoti poissmeestest päris filoloogideni, saksa keele omadega on asi veelgi nukram. Eesti keele kohta arvatakse, et seda võib pea igaüks õpetada. Aga kui juba ülikooli prorektor võib olla ilma teaduskraadita …

Vaatasin ka praegusi õpetajakoolituse kursuste loendeid ja võrdlesin oma kunagiste õpingutega ning sain aru, miks mina oma tööga toime tulin ja praegugi veel mõnda koolist saadetud „keeleoskamatut“ turgutan. Kui ikka laps eesti keelt kuulama õpetada, siis poleks logopeede nii palju vajagi.

Palju on hakatud rääkima ka õpetaja töökoormusest ja karjääriredelist, sest kui koolijuht maksab sama palka nii Noored Kooli ja Edumuse aktivistile kui ka 15 või enam aastat töötanud magistrikraadiga õpetajale, pole see õiglane. Õpetaja tahaks ju oma erialast tööd teha keskkonnas, kus tal on kõik oma käe järgi sisse seatud, aga ta peab nägema oma töös ka edasiliikumise võimalusi, kus töökogemusega kaasneb kõrgem palk. Kui seda pole, leiab ta kindlasti rahulikuma ja tasuvama töö.

Riigikontroll oli vist nn uue aja 30 aasta jooksul esimene, kes midagi inspekteerida püüdis. Eestis pole ammu enam aineinspektoreid ja -metoodikuid, kes tunde külastaksid ja õpetajaid nõustaksid. Vaja ju oleks, sest vabaturul pakutav täienduskoolitus on küll mitmekesine ja väidetavalt moodne, aga kallis ja järjekordse kooliuuenduse seisukohalt suuresti kasutu.  

Mida siis streik näitas?

Viimase kooliuuendusena lugesin, et Narva Eesti Riigigümnaasiumis on ehitatud ühendhoone. Üsna huvitav sõna, mille tähendust püüdsin leida. Paistab, et mõned asjad tulevad tagasi – nii ka Narvas. See ühendhoone tähendabki seda, et põhikool ja gümnaasium on ühes ja samas majas ehk nagu vanasti olid ühes asutuses klassid kogu üldhariduse ulatuses (1.–12.). Suuruuendajad kutsusid seda liiki õppeasutust torukooliks, aga sellelgi koolitüübil olid oma plussid. Vahetevahel kõneldakse ka koolivõrgust – aga kui vallas on nt üksainus kool, mille üle peaks siis nõu pidama? 

Streik näitas ikka seda, et ühiskonnaga saab manipuleerida küll, aga kas pikaaegne ja kohati rumalavõitu meedia tähelepanu õpetajaametit väärtustada aitas, on iseasi. Pigem manipuleeriti selle kaudu õpetajatega. Ajalugu teab üht Pyrrhose võitu. Lahingu järel öelnud väejuht: „Veel üks selline, ja me oleme kadunud.“ 

Kõige raskem ongi tunnistada, et kõigil, kes nime poolest koolis õpetajana kirjas, polegi õigust kõrget palka nõuda. Ja kui puuduvast kvalifikatsioonist hoolimata ikka õigust ehk raha edasi otsida, siis on viimane aeg sellised kokkulepped paika saada, mis tagavad õpetaja õigused ja kohustused, aga ka töörahu ja kutsekindluse. 

Alustada tuleb aga vastutusest. Kui riik ja poliitikud otsustavad midagi haridussüsteemis muuta, siis ärgu lükaku vastutust kohaliku omavalitsuse ja õpetaja kaela. Lugesin äsja Tõnu Õnnepalu artiklite kogumikku „Udu“. Tal on seal edasi mõtlemist väärivaid mõtteid. Olgu teilegi neist kaks. Esimene käib otsuste kohta: „Ükskõik millega neid ehtida, olemuselt on poliitiline otsus meelevaldne.“ Aga kelle meelevallast on jutt? Ja teine on kurb tõdemus: „Kahju, et me osutusime siiski päris tavaliseks oma mineviku käes vaevlevaks postkommunistlikuks maaks ega olnudki see modernistlik ja edumeelne põhjamaa, nagu vahepeal vist püüdsime ennast uskuma panna.“ 

Kas ei juhtinud õpetajate streik tähelepanu just sellisele olukorrale meie hariduses? Mille või kelle vastu või poolt siis välja astuti ja kas keegi tunneb end võitjana? Maksud maha ja 13 eurot kommiraha? Ning seegi pole veel käes. 

Taas mõtlen, et mul on olnud õnn väärikalt oma õpetajaametit pidada. Ja täna hommikul nägin, kuidas lumikellukeste leheotsad on ennast lumes juba püsti ajanud.