Anna Haava luuletusest „Sa ole suurem kui su saatus“ leiab värsiread: „Kui tuul ja tormid kohisevad, / kui ainult oht sul osaks on, / kui kadund nagu unenägu / ja kaugel sinust hüüs ja õnn …“

„Hüüs“ on arhailine, peamiselt vanemas kirikukeeles kohatav sõna vara, varanduse, rikkuse või hüve kohta. Sagedasti esineb seda Georg Mülleri jutlustes (1600–1606); näiteks on 35. jutluses kirjakoht: „Keick se Ilma hüÿs, mea meil eales on, eb awita mitte sen Surma wasta, moito næmat tegkewat meit enamb kurbax, kudt röimsax“ („Kõik selle ilma vara, mis meil eales on, ei avita sugugi surma vastu, vaid teeb meid pigem kurvaks kui rõõmsaks“; Georg Müller, „Jutluseraamat“, 2008).

Sõna kasutusnäiteid pakuvad ka saksakeelsete kirikulaulude proosatõlked Heinrich Stahlilt: „Se iggawesse Jssa ainus poick / nüdt se söime siddes löidtut sahp / meddi waise iho / ninck werre sisse / ehhitap hendes se iggawenne hühs“; „Anna heh aicka ninck hehdt ilmat / lasse kaswama rochto / wilja / hühdt / wihna …“ („Hand- und Haußbuch für das Fürstenthumb Esthen In Liffland“, II osa, 1637).

Etümoloogiliselt seostub „hüüs“ sõnaga „hüva“ (hea), olles selle tuletise „hüvüs“ kuluvorm, milles v on vokaalide vahelt ära kadunud, nii et need on koondunud üheks pikaks vokaaliks. Veel vanaviisi, pikemal kujul – „hüvvüss“ (varandus) – on sõna registreeritud 20. sajandil Setumaalt Võru murdest („Väike murdesõnastik“, 1989).

2023. aasta lõpus korraldas patendiamet võistluse, et leida lahedamat vastet sõnale „intellektuaalomand“. Võitis vaste „loomevara“ ja Eesti Keele Instituudi asjatundjad valisid oma lemmikuks „taipvara“, ent ära märgiti ka „loomehüüs“ ja „vaimuhüüs“.

Üks enamikule küllap võõrik omamoodi arhaism vara või varanduse, ka raha või nodi kohta on eesti keeles veel: „naud“, mis on tulnud läti sõnast nauda ‘raha’. „Nõnda nad siis mõtlesidki kahekesi ja kumbki ei teadnud õieti, mis peab nende tütrest saama, kui ta pole enam peretütar, kes võiks loota kaasavarana hobuseid, lehmi ja lambaid ning igasugust muud naudi,“ on kirjutanud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viiendas osas (1933).