Kristina Kallas külastas 19. märtsil kahte Tartu gümnaasiumit, kus lisaks rongkäigule koolimajas palus ka võimalust vestelda õpilastega.

Ministri külaskäik algas värskelt Keeleteo auhinnaga pärjatud aasta keelekümblusasutuses, Annelinna gümnaasiumis. Tegu on Tartu suurima vene, ukraina ja eesti rahvusest lapsi ühendava keelekümbluskooliga, kus õpivad õpilased 1.‒12. klassini.

Teisena külastati Tartu Petersoni Gümnaasiumit, mis on Tartu suurim gümnaasium, kus õpitakse 10.‒12. klassini.

Petersoni gümnaasiumis esitasid õpilased eelmisel päeval ministrile kokku üle 150 küsimuse. Neid oli nii rõõmsalt klassikalisi: „Kelleks tahtis minister saada 16-aastasena?” kui ka kriitilisemat laadi: „Miks arvate, et teie olete parim haridusminister?“ Kuid pea igas klassis kordusid kindlad teemad: 18-aastaseni viidav koolikohustuse iga, õpilaste vaimse tervise probleemid, vene keele õppe kohustuslikkus, maakoolide saatus, kõrghariduse tasuliseks muutumine ja õpetajahariduse tulevik.

Tulevased gümnasistid ei poolda tasulist kõrgharidust, kuid keskuste suured gümnaasiumid tõmbavad neid küll

Kristina Kallas kinnitas, et tasuta kõrgharidus jääb kraadiõppes igal tasemel ühe eriala õppimiseks. Tasuliseks võib muutuda kõrgharidus nende jaoks, kes tahavad omandada samal tasemel mitu kraadi. Põhjus: et tasuta kõrgharidusse kandideerijate konkurents oleks õiglasem.

Noori muretsema panevat maakoolide saatust kirjeldades jäi minister Kallas oma varasemate optimeerimise seisukohtade juurde. Samas lubas ta, et väiksemates maakoolides kasvab noortel põhiharidusejärgne haridusteede valikuvõimalus tänu laienevatele ja loodavatele kutsekoolidele ning rakenduslikele gümnaasiumitele.

Ja kuigi ministri soov NEET-staatuses noorte ja hilisemate keskealiste töötute vähendamiseks on ajendanud koolikohustuse ea 18-eluaastani tõstmise, pole tegu siiski vaid koolis käimise kohustuslikuks muutmise kuupäeva tõstmisega. Idee on, et noortel oleks valida sisuliste õpiteede vahel, et iga põhikoolilõpetanu omandaks vähemalt kaks aastat haridust ja kutse, kui akadeemiline keskharidus ei ole talle sobilik.

Lisaks selgitas minister, et kui õppekavva peaks lisanduma usundiõpetus või muid aineid, siis kindlasti mitte kohustusliku ainena ega varasemate kohustuslike ainete asemele. Ta arvas, et meie gümnaasiumite 96 kursusega programm on optimaalne ja põhjalik.

Õpilaste mured vaimse tervise, vene keele ja õpetajate tuleviku pärast said siirad vastused

Minister pidi tunnistama, et ta ei tea, millal viimati õpilaste soovitud või nende ettepanekul tehtud muudatusi haridussüsteemis rakendati, kuid loodab, et Õpilasesinduste Liit kui ministeeriumi strateegiline partner esindab õpilaste häält.

Ministri vastus küsimusele haridus- ja teadusministeeriumi maskoti valiku kohta oli: „Haridus- ja teadusministeeriumi maskotiks peaks olema kaisukaru. Selline võiks igal direktoril õpetajate ja õpilaste jaoks koolis kaasas olla, sest koolielu on oma olemuselt pingeline ja pehme kaisukaru kallistused kuluvad ära.“

Vaimsest tervisest oli juttu mitmel puhul ja tervise toetamiseks pakkus minister välja kaks teed.  Esimesena kirjeldas ta, et juba algkoolides peaks õpilastele õpetama stressiolukordade äratundmist. Kui täiskasvanud ei oska oma läbipõlemist märgata ning ennast stressiolukordadest läbi aidata, tähendab see, et seda peaks õppima juba palju nooremana. Teine veidi keerulisem oli tarkustera: „Kui ollakse väsinud, tuleb puhata, mitte loobuda. Sest loobumine tekitab negatiivseid emotsioone, aga puhkamine positiivseid!”

Ka tunnistas minister (kui küsiti tema enda töö suurimate väljakutsete kohta), et need puudutavad samuti vaimset tervist. Väljakutsed on vastate endale esitatud ootustele ning kuulata ära iga päev keskmiselt seitse murega ministeeriumisse pöördujat ning leida seejuures aega oma lastele ja perele.

Küsimusele, miks peaks üks noor täna minema õpetajaks õppima, oskas minister tuua palju vahvaid näiteid õpetajate mitmekülgsetest teadmistest tänu heale haridusele. Peamiseks suunaks õpetajate töötingimuste parendamisel nimetas ta tulevikus õpetajate tööülesannete konkretiseerimist ja nende agentsuse suurendamist oma töötingimuste läbirääkimiseks karjäärimudeli kaudu. Viimane võiks teha õpetajaameti ka populaarsemaks.

Tartu Annelinna Gümnaasiumi õppejuhi ja õpetaja Julia Trubatšova sõnul huvitas keelekümbluskooli õpilasi ennekõike õppekorraldusega seonduv: kuidas toetatakse edaspidi hariduslike erivajadustega õpilaste õpet, sh ületulekul eestikeelsesse õppesse? Kuidas on võimalik koolipäeva nii ümber korraldada, et tunnid algaksid kell 9, aga lõpeksid samal ajal kui praegu, kell 15 paiku? Milline hindamissüsteem, viie- või kümnepalliline või veel mõni neist erinev, on parim? Kuidas HTM toetab koole ja gümnasiste, et eesti keele kui teise keele tase tõuseks vähemalt C1-tasemele? Kas minister pooldab pikki tunde ja kuidas hoida nt 80-minutilistes tundides õpilaste tähelepanu?

Esitati küsimusi ja tehti ettepanekuid, mis on seotud õpilaste tulevikuplaanidega. Kas riigieelarvelised õppekohad kõrgkoolidest jäävad alles? Kooli õppekavas võiks olla rohkem tulevikuks ettevalmistavaid aineid, näiteks loogika ja kriitilise mõtlemise arendamise kursus. Kas minister toetab „Noored kooli“ programmi ja miks? Mis on Eesti hariduse tugevused võrreldes teiste Euroopa riikidega?