Käesoleva aasta veebruarikuus esitas Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastamiseks õppimiskohustuse ea pikendamise reformi uuenduste paketi. Üks muudatuste osa selles toob kaasa õppimiskohustuse ea pikendamise 18. eluaastani.

Õppimiskohustuse ea tõstmisega proovitakse noort kauem haridussüsteemis hoida, et teda saaks suunata endale õiget ametit valima, mis omakorda muudab ta tööturul konkurentsivõimelisemaks.

Õppimiskohustuse kehtimine 18. eluaastani võib vähendada koolist väljalangemise määra. See julgustab noori jätkama haridusteed, mis võib tõsta pikemas perspektiivis nende haridustaset. Kõrgema haridustaseme saavutamine võib suurendada noorte võimalusi leida endale parem töökoht ja seeläbi suurendada nii enda kui ka ühiskonna majanduslikku stabiilsust. Siiski on oluline mõelda läbi ka uuenduste võimalikud varjupooled. 

Uus süsteem ei pruugi arvestada individuaalsete erinevustega, mille kohaselt osa noori võib olla juba 18-aastaselt valmis tööturule sisenema või muul viisil oma elu järgmisesse etappi liikuma. Kohustuslik õppimine kuni 18. eluaastani võib olla neile piirav ja demotiveeriv, sest neid on asetatud sundolukorda. Selline olukord võib tekitada vastuseisu kohustuslikule haridusele, mis võib viia suuremahuliste puudumiste ja madalate õpitulemusteni. Lisaks eelnevale võib ka Eesti haridussüsteemile tekkida lisakoormus, kui suureneb nõudlus haridusteenuste järele. Olukord võib kaasa tuua klassiruumide ülerahvastatuse või süvendada juba olemasolevat õpetajate puuduse probleemi.

Õppimiskohustuse ea tõstmine 18. eluaastani on märkimisväärne samm, mis võib tuua kaasa positiivseid muutusi, sealhulgas suurema haridusvõrdsuse, tööhõive ja majandusarengu.

Oluline on hinnata uuenduste mõju haridussüsteemile ja ühiskonnale tervikuna. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, millised toetusmeetmed on välja töötatud, et tagada kõigi noorte võimalus jätkata haridusteed vastavalt oma võimetele ja vajadustele.