Juunis koondas omavalitsuste katusorganisatsioon omavalitsuste küsimused, mis on seoses haridusleppe projektiga tekkinud. 6. augustil saatis Eesti Linnade ja Valdade Liit Haridus- ja Teadusministeeriumile teabenõude, milles palutakse vastust juunikuu lõpus koondatud ja HTM-ile saadetud omavalitsuste küsimustele. Juunikuises kirjas vajab vastust oluline õigusselgust loov küsimus: kui volikogudes tekib haridusleppe täiendamise ja korrigeerimise ettepanekuid, siis kas neid arutatakse kõikide haridusleppe osapooltega järgmisel kohtumisel ja kes lõplikult otsustab, kas linnade ja valdade volikogude tehtud ettepanekuid arvestatakse või mitte? Teates märgiti, et vastusteta sisulistele küsimustele ei ole omavalitsustel võimalik haridusleppe teemat volikogudes arutada.

Õpetajate Leht uuris, millised on peamised haridusleppega seotud segased kohad, millele omavalitsused ministri selgitusi ootavad. Mis omavalitsustele seoses haridusleppega kõige rohkem muret teeb? 

Kohalikud omavalitsused on olnud kogu haridusleppe läbirääkimiste vältel sisulisteks aruteludeks avatud. Ligi saja partneriga läbirääkimiste pidamine ei ole aga konstruktiivne ja ministeeriumi läbirääkimiste korraldus sisulisi arutelusid ei soosi.

Töömaterjalid jõuavad partneriteni võrdlemisi vahetult enne haridusleppe kohtumisi, mis ei jäta aega neid sisuliselt läbi töötada. Paljud omavalitsuste tõstatatud küsimused ei ole saanud vastuseid ja omavalitsuste kirjad koos haridusleppe tekstiga seotud küsimustega on dokumendiregistris piiratud juurdepääsuga ehk märkega „asutusesiseseks kasutamiseks“. Oleme saatnud sel teemal ministeeriumile kaks teabenõuet, millele ministeerium pole soovinud sisuliselt vastata.

Varemgi on heade kavatsuste kokkuleppeid sõlmitud

Esimene põhiküsimus, millele omavalitsused ei ole vastust saanud, on: miks tegeleb haridus- ja teadusministeerium õigusselgust loovate seaduste ettevalmistamise asemel hoopis õigussegadust tekitava haridusleppe ettevalmistamisega? Millist lisaväärtust annab praegusele olukorrale hariduslepe, mis on oma olemuselt heade kavatsuste kokkulepe ja millel ei ole mitte ühtegi õiguslikku alust? 

Ka varasemalt on heade kavatsuste kokkuleppeid sõlmitud. Puudub analüüs, kas osapooled on seda täitnud või mis on neid takistanud seda tegemast. Milleks uuesti hea tahte kokkuleppeid sõlmida, kui allakirjutanud nende täitmise eest vastutust ei võta?

Oleme teinud ettepaneku, et enne järjekordsete uuenduste kavandamist haridusvaldkonnas peaks põhjalikult analüüsima, mida on eri osapooled teinud selleks, et 2013. aastal vastu võetud seadusemuudatusi ellu rakendada, ning kuidas 2015. aastal sõlmitud hea tahte leppe rakendamise eest võetud vastutust on kantud ja võetud eesmärke täidetud.

Oleme mitu korda palunud ka ülevaadet sellest, kuidas on riigi pidamisel olevad koolid õpetajaameti ja tööaja ning palgakorraldusega seotud muudatusi mõtestanud ja ellu rakendanud. Seadusemuudatuse ellurakendamine eeldab poliitikakujundamise eest vastutavalt ministeeriumilt järjepidevat tööd, et võimestada ning seirata kohalikke omavalitsusi ja koole muudatuste ellurakendamisel.

Suurema tsentraliseerimise suunas

Teine põhiküsimus on, mis on ministeeriumi juhitud muudatuste tegelik eesmärk. Avalikkusele kuvatakse, et vaja on kokku leppida õpetajate töötingimustes, töökoormuses ja karjäärimudelis. Kehtivas Haridusvaldkonna arengukavas 2021‒2035 on aga need teemad kirjas, kehtivad seadused võimaldavad ministeeriumil koostöös koolipidajate ja koolijuhtidega lahendusi leida ka haridusleppeta. Ministeeriumi poolt puudub süsteemne muudatuste rakendamise tugi koolipidajatele ja koolijuhtidele.

Haridusleppe teksti analüüsides on omavalitsused mõistnud, et ministeeriumi suund on liikuda hariduses suurema tsentraliseerimise ja täiendavate riigi reguleeritud õigusaktide kehtestamise suunas, vähendades sellega kohalike omavalitsuste, erakoolipidajate ja koolijuhtide autonoomsust.

Näiteks viimasel haridusleppe kohtumisel 28. juunil saime teada, et minister soovib omavalitsustele ja erakoolipidajatele ette kirjutada, et vähemalt 60 protsenti hariduskuludest peab koolipidaja ehk kohalik omavalitsus panema õpetajate palkadesse. Kohaliku omavalitsuse harta ja omavalitsuste autonoomsusega ei ole aga kooskõlas, et riik hakkab kohalikule omavalitsusele ette kirjutama, mitu protsenti oma tulubaasi vahenditest peab omavalitsus õpetajate palkadesse suunama.

Rahapool on maha vaikitud

Kolmas vastamata põhiküsimus on: kui volikogudes tekib haridusleppe täiendamise ja korrigeerimise ettepanekuid, siis kas neid arutatakse kõikide haridusleppe osapooltega järgmisel kohtumisel ja kes lõplikult otsustab, kas linnade ja valdade volikogude tehtud ettepanekuid arvestatakse või mitte? Milline on ministri edasine plaan, kui läbirääkimiste kõik osapooled haridusleppele alla ei kirjuta?

Omavalitsused näevad ohtu, et ministri välja hüütud poliitiliste loosungite tuules püütakse haridusleppe sõlmimise kaudu omavalitsuste eelarvele pandavate lisakohustustega täita lubadusi, milleks riigieelarves ressurssi ei leita. Kogu protsessi jooksul on välditud arutelusid muudatusteks vajaliku raha teemal.

Läbirääkimiste osapooled ei ole näinud terviklikke arvestusi, kui palju leppe rakendamine üle riigi lisaressurssi nõuab. Tartu linn on esialgseid rahalisi mõjusid hinnanud näiteks vähemalt 4 miljonile eurole aastas. Rahalise katteta hariduslepe ei tee olukorda paremaks, mistõttu ei saa ministeerium leppe ellurakendamisega kaasnevat rahastamise küsimust omavalitsuste õlule või üldse vaiba alla lükata.

Kui uus valitsus annab uue aasta riigieelarves ja vähemalt neljaks aastaks riigi eelarvestrateegias õpetaja palgakasvuks ja kavandatud muudatuste rakendamiseks finantsgarantii, saab palgakasvu kokkulepet täita hariduslepet sõlmimata. Omavalitsuste koolides õpib lõviosa õpilastest ja töötab enamik õpetajaid ja koolijuhte. Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes on koondanud omavalitsuste küsimused, soovib saada esitatud küsimustele sisulisi vastuseid. See on koostöö ja usaldus suurenemise eeldus.