90-aastane Ellen-Velaine Jaks on õpetamisest paarkümmend aastat eemal olnud, kuid jälgib kõike ärksalt. Eestikeelsele õppele üleminek on tema arvates tuliselt õige tegu, kuid kaasava hariduse suhtes jääb ta kahtlema. Kõige tähtsam on aga see, et õpetaja järgiks oma kutsumust, sest ilma selleta on koolis raske.

„Miks te just minu valisite?“ küsib Ellen-Velaine Jaks, kui pärast askeldamist oma Haapsalu korteri diivanil istet võtab. Lepime kokku, et meie jutu esimene osa kulgeb mitteametlikult, sest kõigepealt tuleb ära süüa kuhi pannkooke ja värsket vaarikamoosi, mis on kõik perenaise enda valmistatud. Vastuväiteid pole mõtet esitada, sest kostitaja on ju kauaaegne pedagoog. Ja toit on hea.

Räägin siis suutäite vahele, kuidas leidsin Lääne Elu uudise, et Ellen-Velaine Jaks tegi tänavu kevadel juba 17. aastat emakeelepäeva e-etteütlust ning tal sattus sinna ainult üks viga. „Jah, nii oli. Aga varasematel aastatel polnud mul ühtegi viga,“ märgib naine.

Toonitan, et see on tähelepanuväärne saavutus – mitte ainult 90-aastase inimese kohta, vaid üleüldse. Ja kui Ellen-Velainel on nii terav mõistus, siis oskab ta kindlasti oma koolielu kohta huvitavaid mälestusi rääkida ning kaugeid aegu praegusega kõrvutada. Usutavasti on tal noorematele ametikaaslastele ka mõni õpetussõna kaasa anda.

Viiskümmend aastat õpetamist

„Kui palju teil õpetajastaaži kokku tuli?“ küsin pärast laua koristamist vestluse „ametlikku osa“ alustades.

„Ikka palju tuli, terve elu olin õpetaja. Lõpuks oli meediku staaži ka veel,“ meenutab võõrustaja oma elukäigu daatumeid. Tema sündimise aasta – 1934 – jäi Eesti Vabariigi aega, kuid õpetaja oli ta ikkagi Nõukogude perioodil.

Ellen-Velaine alustas tööd 1952. aastal 18-aastase neiuna. „Läksin tundmatusse kooli, Haapsalust umbes 25 kilomeetri kaugusele, seitsmeklassilisse Kiideva Mittetäielikku Keskkooli. Seal anti mulle kohe liitklass, kus õppisid esimese ja neljanda klassi õpilased, kokku 20 last,“ kirjeldab ta. Haapsalu Pedagoogilises Koolis, kust ta tuli, liitklassiga töötama ei õpetatud ja see tuli neiul ise välja mõelda. „Aga ega see raske olnudki, sain lastega hea kontakti. Tundsin, et olen valinud õige elukutse, ja töö läks ludinal!

Oma esimest õppeaastat alustas Ellen-Velaine perekonnanimega Riiv, kuid juba pooleteise kuu pärast abiellus ta Kiideva kooli õpetaja Uno Jaksiga. Noorte tutvumise algusest läks vaid kolm nädalat, kuni nad koos elama hakkasid. Abielu kestis 62 aastat, mehe surmani 2014. aastal. „Sa võid saada tuhat suudlust, aga lõpuks jääb üks ikka puudu. Vaat niisugune armastus oli!“ meenutab naine oma abikaasat, silmad helkimas.

Komsomolist ei pääsenud

Tol ajal käis Eesti elu mõistagi Nõukogude võimu reeglite järgi. Ka Ellenit sunniti pedagoogilise kooli ajal astuma komsomoliorganisatsiooni liikmeks ähvardusega, et kes seda ei tee ja kel on veel välismaal sugulased, saadetakse Siberisse.

„Terve klass astus komsomoli, ei olnud midagi parata,“ tõdeb naine. Temalgi oli vend välismaale pagenud. „Meie silme all viidi ära meie klassiõde Maria Mihkelson. Direktor tuli koos kahe küüditajaga klassijuhatajatundi. Nood võtsid Maria enda vahele ja läksid, mingeid selgitusi ei jagatud. Muidugi hakkasime kõik täiel häälel nutma. Pole ime, et järgmisel päeval avaldused kirjutasime,“ nendib ta. Klassiõe elu lõppeski kaugel Siberimaal.

Kiideva koolis nõuti noorelt komsomolilt, et ta võtaks pioneeritöö ohjad enda kätte. Seda tuli teha oma kooli lastega, aga ka noortega, kes elasid kooli läheduses. Neiu saadeti isegi Tallinnasse pioneerijuhtide kursustele, kuigi ta ei pidanud seda ideoloogiat millekski.

„Sellega seoses on ka naljakaid juhtumisi,“ muheleb Ellen-Velaine. „Mul kästi teha Lenini ring, milles tuli tutvustada meie suure juhi Lenini elulugu. Saatsin siis kutsed laiali, aga ei tulnud rohkem lapsi kui üksainuke. Nii et see ring mul tööle ei hakanud. Kuid paberimajandus töötas see-eest suurepäraselt! Tegin lausa eraldi vihiku, kus oli kirjas iga üritus, teema ja osavõtjate arv.“

Kui kooli tulid kontrollid, küsisid nad õpetajalt siiski tõestust, et ta seda tööd on teinud. „Tahame rääkida ühe osavõtjaga,“ nõudsid nad.

Õnneks oli Kiideval kooliteenijaks noor naine, kes oli Ellen-Velainega ühevanune. „Jooksin tema juurde ja palusin öelda, et ta osaleb selles ringis. Kontrollide täpsemate küsimuste peale ütles too: „Teate, mul on kõva pea, ega mul midagi eriti meeles ei ole. Aga kõik kuulasid hoolega ja õpetaja Ellen seletas hästi!“ Hiljem, kui selle naisega Haap­salu tänavatel kohtusime, tuletasime alati meelde, kuidas ta mind valega päästis. Ta suri alles hiljuti,“ tõdeb meenutaja.

Pioneerijuhi ülesanne oli agiteerida lapsi ka komsomoli astuma.

„Muidugi tegin seda, kuhu ma pääsesin! Käisin isegi bussiga kaasas, et viia noori komiteesse, kus neile pidulikult komsomolitunnistus kätte anti,“ tunnistab Ellen-Velaine. Teiste hulgas oli seal üks ergas poiss: Mati Kukk oli õpetajast vaid viis aastat noorem. Temastki sai hiljem pedagoog ja koolidirektor, kes oli nii tegus ja andekas, et Elleni arvates peaks selle artikli hoopis temast kirjutama. „Vanas eas kohtusime juhuslikult ja meist said kolmeks aastaks parimad sõbrad!“ märgib ta. Mati Kukk lahkus teise ilma poolteist aastat tagasi.

Kutsumus juba algkooli päevil

Ellen-Velaine ütleb, et pole kunagi tahtnud saada kellekski teiseks kui õpetajaks. Selline soov tekkis tal juba algkoolipäevil.

„Mu isa oli vabadussõja veteran ja sai riigilt võimaluse rajada Läänemaale Liivi küla lähedale Patsu soosse endale talukoht. Vanemad kolisidki Viljandimaalt Mustlast sinna, isa ehitas väikese majaubriku ja hiljem ka ilusa lauda,“ valgustab ta oma pere ajalugu. 

Seitsmeaastasena, 1941. aastal hakkas Ellen-Velaine käima Liivi koolis, mis asus nelja kilomeetri kaugusel. „Talviti sain mõnikord internaadis olla, aga enamasti tuli ikka kaheksa kilomeetrit päevas maha käia. Ja see oli vilets tee! Kevadel suurvee ajal ei saanud üldse kooli, talvel uppusin jällegi hangedesse,“ muljetab ta. Kuuendas klassis külmetas laps kooliteel oma jalad niimoodi ära, et oli mitu kuud kodus voodihaige.

Kuid just Liivi kooli õpetajate käitumist ja õpetamist jälgides tekkis tüdrukul vastupandamatu soov ka ise õpetajaks saada. „Meie seitsmenda klassi juhataja oli noor keskkooli lõpetanud naine, kel polnudki veel õpetajaharidust. Ta oli väga graatsiline, õpetas meile võimlemist, kirjandust ja luulet ning innustas ka ise luuletama. Oli teisigi tarku ja häid õpetajaid, kelle eeskuju olen terve elu järginud,“ jutustab Ellen-Velaine. 

Luuletamist harrastab ta praeguseni. Ellen ise andis hiljem maakoolides algklasside aineid, kuid õpetas ka geograafiat, laulmist ja kehalist kasvatust.

„Haapsalu Pedagoogiline Kool õpetas välja niisugused õpetajad, kellel ei olnud edasiõppimisel suurt mõtetki, sest teadmiste ja praktikapagas oli neil kõigil olemas,“ kiidab naine oma kunagist ametikooli. See tegutses Haapsalus aastatel 1945–1956 ning saatis ellu kümme lendu pedagooge.

Õpetaja oli au sees

Kiideva koolis töötas Ellen vaid aastakese. Sealt läks ta koos abikaasaga Sinalepa seitsmeklassilisse kooli, kuhu jäädi kaheks aastaks. Kevadel kutsuti mees Vene armee kolmekuulistele kordus­õppustele, kuigi peres oli juba kaheaastane tütar. „Tema äraoleku ajal võtsin vastu Rannamõisa Algkooli juhataja koha, lootuses, et saame seal veidi parema korteri,“ kirjeldab naine toonase noore pere püüdlusi.

„Hüppasin pea ees tundmatusse vette! Rannamõisas oli mitmesaja-aastane maja, kus oli klassiruum koos suure ahju, pinkide ja vanade logisevate akendega. Sama maja teises otsas oli õpetaja korter, milles oli vaid üks tuba ja köögijupats. Elektrit polnud, tualett oli sirelipõõsa taga ja vett sai õue pealt pumbakaevust. Aga aeg oli selline! Olime rahul ja õnnelikud, võtsin ka ema enda juurde elama,“ jutustab endine koolijuhataja. „Lapsevanemad tulid kohe esimesel päeval koos kringliga külla, et uue õpetajaga tutvuda.“

Lapsi oli selles algkoolis 12–15, kuid nad kuulusid nelja klassi, mida tuli ühises klassiruumis õpetada. „Siis tuli küll mõelda, pea paistes, kuidas need ettenähtud programmid täidetud saaksid,“ tunnistab Ellen-Velanie. Kuid ta sai ülesannete jagamise selgeks ja ka lapsed õppisid iseseisvalt töötama.

„Eks kõik oleneb õpetaja isiksusest, ta peab suutma ennast kehtestada,“ mõtiskleb endine pedagoog. „Tegelikult on nii, et õpetajaks peab sündima. Kui sul seda kutsumust, algeid ja andi ei ole, siis ära õpetajaks mine. Aga kui leiad õpilastega vastastikuse kontakti, siis saad ka korra majja,“ jagab ta oma kogemusi.

„Kahjuks ei ole õpetajaameti ümber praegu enam niisugust aurat nagu vanasti, kus pedagooge tuli austusväärselt kohelda. Õpetaja on tänapäeval tavaline inimene, kohati suhtutakse temasse isegi kui laste kiusajasse, keda vanemad süüdistama lähevad. Minu ajal seda ei olnud! Muidugi oleneb palju ka inimesest,“ jätkab koolielu vaatleja. „Plusspool on praegu aga see, et enam ei nõuta vist väga ranget tunnikonspektide järgimist, õpetaja võib läheneda loovalt.“

Lastehalvatus pures tervist

Rannamõisa Algkoolis töötas Ellen kaheksa aastat ning see oli tema sõnul väga armas aeg. Aga siis juhtus hirmus asi – 1957. aastal haigestus neljanda klassi tüdruk Helju poliomüeliiti ehk lastehalvatusse. Ta viidi haiglasse ja suunati hiljem Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli järelravile.

„Me ei teadnud sellest haigusest sel ajal mitte midagi! Õnneks ei haigestunud meilt rohkem keegi. Jumal, mu oma laps oli sealsamas esimeses klassis!“ vangutab meenutaja pead. „1958. aastal oli Eestis selle haiguse viimane puhang. Kes haigestunutest jõudis võidelda, sai parema tulemuse, aga mõni ei hakanudki liikuma. Meie Helju hakkas tänu oma tugevale iseloomule päris ilusasti käima ning oli väga tore tüdruk. Nüüd on ta siiski juba surnud, jah …“

Põhjalikumalt õppis Ellen-Velaine selle haiguse tagajärgi tundma siis, kui Rannamõisa Algkool õpilaste vähesuse tõttu suleti ja ta võeti kasvatajana tööle Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli. See loodi 1960. aastal just selleks, et võimaldada lastele epideemia järgset ravi.

„Kui 1960. aastal internaatkoolis alustasin, oligi seal enamik õpilasi lastehalvatuse tagajärjel. Nad olid ülitargad, aga kehaliselt raskes olukorras. Igale lapsele tuli läheneda individuaalselt. Aga õppisin ära, missuguseid liigutusi teha ja kuidas nendega käituda,“ meenutab toonane kasvataja.

„Mul tuleb ikka meelde üks andekas kolmanda klassi poiss, kel olid jalad haiged. Ta oli suur lugeja. Hommikul äratasin, et Antsuke, läheme nüüd pesema! Ants vaatas mulle otsa ja ütles: „Kasvataja, sülle tahaks!“ Võtsin siis poisikese sülle ja läksime pesema, temal raamat ikka käes. Ütlesin, et pane nüüd raamat kõrvale, saad ennast pesta küll, sul on käed ju terved. Ja siis püüa ise tagasi voodisse minna – kes jaksab sind kogu aeg süles hoida! Hakkasime proovima ja lõpuks käiski ta ise. Nii tuli neid lapsi meelitada, armastusega ja vahel ka natuke sundusega.“

Samal perioodil tabas Ellen-Velainet ennastki halb haigus: 1961. aastal nakatus ta koos tütrega tuberkuloosi. Läks terve aasta, enne kui ta terveks tunnistati ja õpilaste juurde lubati.

„Mitmel aastal tuli mul kasvataja töö kõrvalt asendada pioneerijuhti. Tegime palju huvitavat, muu hulgas istutasime Haapsalu lossiparki kasekese. Igaüks sai osa taime mulda panemisest. Praegu kallistan seda puud iga kord, kui sellest möödun,“ jutustab naine. Ta lisab, et igas koolis käidi talle peale, et ta parteisse astuks, kuid ta suutis sundusele vastu seista ja oma põhimõtetele truuks jääda. Praegu on Ellen-Velaine Isamaa erakonna liige ja Kaitseliidu toetajaliige.

Individuaalne õpe internaatkoolis

Hiljem oli Ellen-Velaine kasvatajatöö kõrvalt Haapsalu neuroloogiahaiglas poole kohaga õpetaja.

„Üks mu patsient oli näiteks poiss, kes oli hüpanud kuskilt kõrgemalt vette, aga seal oli kivi. Ta vigastas kaela nii, et jäigi halvatuks,“ jutustab õpetaja. „Poiss käis parasjagu üheksandas klassis ja mul tuli õpetada talle kõiki seal ette nähtud aineid. Ta oli pikali ja mõnikord hoidsin tal raamatut silmade ees. Enamik aega siiski arendasin teda jutustamise abil. Hiljem leidis see mees endale väga meeldiva naise ja nad said ka lapse,“ jagab õpetaja taas üht meeldejäävat lugu.

Ta on koostanud Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli õpilaste ja vilistlaste elukäikude kohta uuringu, kus on sees nii palju andmeid, kui ta arvutieelsel ajastul suutis koguda. Naine tõstab esile ka oma kunagise tööpaarilise, hinnatud käsitööõpetaja Villu Baumanni tegevust, kes on senini internaatkooli järglase, Haapsalu Viigi Kooli töötajate ridades. Nad elavad ühes trepikojas ja on head sõbrad.

„See oli võrratu aeg ja mul olid hästi meeldivad õpilased,“ kinnitab Ellen-Velaine.

Kui eakas naine eelmisel sügisel korraga kaks käeluud murdis – sügisene tormi-iil lükkas ta kaupluse uste vahele pikali – ja tal mõlemad käed kipsi pandi, mõtles ta just oma kunagistele õpilastele.

„Olin neli nädalat kipsis. Käisin poest süüa toomas nii, et hoidsin kolme vaba sõrmega käekotti. Inimesed olid muidugi väga abivalmid ja lapsed käisid ka aitamas,“ kirjeldab ta. „Aga mõtlesin, et kui minu internaatkooli lapsed on kõik enamasti elus toime tulnud, siis kuidas mina ei tule. Ja ma sain hakkama!“

Kui praeguse kaasava hariduse jutuks võtame, arvab aga Ellen-Velaine, et teisi lapsi hakkab segama, kui õpetajal kulub klassis liiga palju tähelepanu üksikutele erilistele õpilastele. „Oleks vaja ikkagi diferentseerida,“ mõtiskleb ta. „Meie ajal olid koolides abiklassid. Sageli sattusid sinna ka vene õpilased, kes püüdsid siis kiiresti eesti keeles rääkima hakata. Lastele hakkab keel kiiresti külge.“

Teema jätkuna on Ellen-Velaine hinges suur küsimus: kui inimene on elanud juba üksjagu aega siin Eestimaal, siis mis vägi on teda takistanud eesti keelt selgeks õppimast. „Kui Eesti inimesed viidi Siberisse, oli natukese aja pärast neil kõigil vene keel selge, sest häda sundis. Ka vene õpetajad peavad saama eesti keele selgeks, kui tahavad Eestimaal elada ja töötada,“ on ta oma arvamuses kindel.

Pensionärina ümberõppesse!

2000. aastal saadeti Ellen-Velaine koos kahe teise 67-aastase kolleegiga internaatkoolist pensionile. Tal oli täitunud seal nelikümmend tööaastat. Ega neist ükski tahtnud tegelikult koolist lahkuda, aga vaja oli noorematele ruumi teha.

„Siis aga tõsine elu alles hakkas, tuli selgeks õppida uus ala!“ hüüatab ta. Õpetaja spetsialiseerus ümber tegevusterapeudiks ja töötas veel viis aastat Haap­salu neuroloogiahaiglas.

Ka hiljem ei jäänud Ellen-Velaine elu seisma, kuigi pärast mehe surma hakkas tal süda sagedasti rütmist väljas käima, nii et seda tuli elektrišokkidega paika lüüa. Naine võttis üle oma abikaasa kohustused Läänemaa Vabadusvõitlejate Ühenduses ja tegutses sealgi mitu head aastat. „Olen neid mehi matnud, nende sünnipäevadel käinud, koosolekuid korraldanud ja muudki ägedat tööd teinud,“ loetleb ta.

Oma elule tagasi vaadates ütleb ­Ellen-Velaine, et see ongi olnud täidetud peamiselt tööga – nii vaimse kui ka füüsilisega. „Veerevale kivile sammal ei kasva. Kui inimene on tegevuses, siis ta ei vanane nii kiiresti,“ jagab ta oma elutarkust.

Mis soovituse annab Ellen-Velaine oma ametikaaslastele? Kuidas õpetajana püsima jääda ja samamoodi kõrge eani elada?

„Tuleb mitte tähele panna, mida teised sinust mõtlevad. Ole sina ise ja ole oma põhimõtetele truu. Usu endasse ja kõrgemasse võimu. Ma olen muide teatud määral usklik. Kui olin 60-aastane, võtsin kolmteist internaatkooli õpetajat-kasvatajat sappa ja käisime leeris. Pärast seda hakkasin maailma vaatama hoopis teise pilguga. See tähendab, et sa pead olema õiglane ja juhinduma põhimõtetest, mille aluseks on usk, lootus ja armastus. Nendest kõige suurem on armastus,“ kõneleb ta.

Ellen-Velaine käis aastaid ka võimlemisringis. Praegu võimleb ta igal hommikul 20 minutit kodus oma laias voodis. „Ja tuleb hoida inimestega suhtlust! Ei tohi jääda üksi. Mul on sõbrannasid ja sõpru, käin väljas liikumas.“

Suurima rõõmu allikad on tema jaoks muidugi tütrepojad ja nende lapsed, kes käivad ikka Haapsalu külastamas. „Tänapäeva lapsed on targad ja püüdlikud, neil on palju huvialasid. Laste tegevustele on mõeldud ja nad tahavad areneda. Räägin seda muidugi oma laste ja lastelaste pealt, ma ei ole juba ammu enam päris koolis olnud. Eks kindlasti on ka teistsuguseid noori, alati on neid, kes sörgivad järel või lähevad teisele teele. Elu on juba nii seatud, et kõik ei saa olla kõrgustes,“ tõdeb kauaaegne pedagoog.

Lõppsõnaks võtab ta laualt raamatu, teeb märgistatud koha pealt lahti ning loeb valjult ja ilmekalt ette oma lemmikluuletaja Artur Alliksaare etüüdi, mille viimased sõnad ütlevad: „Elada siiski on ilus!“