Üleriigiline ja süsteemne formaal- ja mitteformaalõppe lõiming peaks Eestis rakenduma selle kümnendi lõpus, kuid katseprojektid algavad mõistagi juba varem ning tegutsema on vaja hakata kohe. Tõsiasi on aga see, et praegu, mil huvihariduse rahastust ootab järjekordne kärbe (2022. aastal langes see juba kolmandiku võrra: 15 miljoni pealt 10 miljoni peale, ja nüüd kärbitakse seda veel miljoni võrra), on paratamatult kuidagi kummaline rääkida huvihariduse potentsiaalist ja selle rolli kasvust õpilaste arenguteel. 

Omavalitsused on mõistagi kärbete vastu ja Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liige Rasmus Kits toob välja asjaolu, et kuigi mitmed omavalitsused on huvihariduse rahastamise enda kanda võtnud ja kohalikud elanikkonnad seda neilt ka ootavad, ei pea nad tegelikult seda tegema. 

„Omavalitsustel on seaduse järgi kohustus huviharidust korraldada, mitte seda finantseerida,“ ütleb Kits. 

Oleks kurb, kui ühel hetkel ei jääks omavalitsustel kärbete tõttu muud üle, kui sellest sõnastusest kinni hakata. 

Lõimingust endast rääkides on mõne erandiga kõik asjaosalised nõus, et potentsiaal selles peitub ja selle tõestamiseks on tehtud ka uuringuid. Probleem ei ole mitte idees huviharidust üldharidusega lõimida, vaid kontseptsioonis, mis asjaosalistele esitati. See oleks pidanud olema lihtsalt detailsem ja sisukam. Tegemist on aga väikese vahesammuga, mis suurt plaani ei riku. 

Huvikoolid võiksid nüüd mõtlema hakata, kuidas siduda oma õpe riikliku üldhariduse õppekavaga nii, et huviala identiteet selle tagajärjel ei kannataks. Arvestades tõsiasja, et huvikoole kaustatakse juba praegu ainetesse süvitsi laskumiseks (loodusringid, kunstiringid jpt), peaksid nende õpiväljundid olema veel mahukamad, kui õppekava seda ette näeb. Huvikoolidel on selleks ka võimalus, kuna sinna tullakse eelkõige vabatahtlikult, mis tähendab, et õpilaste huvi on suurem, ning kuna õpilasi on vähem, on õppimise tempo individuaalsem ja seeläbi ajakasutus efektiivsem. 

Üldhariduskoolide asi on võtta huvihariduse abikäsi vastu, ja nagu Agris Kiudma ka mainis, oleks lapse huvides, kui mõlemad koolid tema arengu nimel rohkem koostööd teeksid. 

Veel üks probleemkoht, mis lõimingut lahates esile tõusis, oli seotud huvikoolide õpetajate kvalifitseeritusega. Huvihariduses endas ollakse väga huvitatud sellest, et õpet pakuks kvalifitseeritud õpetajad, kelle valdkondlik pädevus on ka tõendatud. Kuigi erahuvikoolides, mida on palju, ei saa keegi õpetajalt ühtegi tõendit nõuda, paneb seal asja kiiresti paika turg.