Kas hariduslike erivajadustega (HEV) noori on sobiv õpetada täiskasvanute gümnaasiumides, on keeruline küsimus. Täiskasvanute gümnaasiumid on algselt loodud just täiskasvanud õppijatele, kes on tavakoolisüsteemist varem kõrvale jäänud, olgu põhjuseks haridustee katkemine, tööelu või soov omandada täiendavaid oskusi. Kas HEV-õpilaste haridusvajaduse rahuldamine täiskasvanute gümnaasiumites on ikka parim lahendus või oleks mõistlikum pakkuda neile spetsiifilisemaid toetusmeetmeid tavaõppe raames?

Täiskasvanute gümnaasiumite paindlikkus ja õppe individualiseerimise võimalused võivad esmapilgul tunduda HEV-lastele sobivatena, kuid tegelikkuses on need koolid keskendunud täiskasvanud õppijate vajadustele. Seega on oluline leida tasakaal kaasava hariduse pakkumise ja täiskasvanute gümnaasiumite võimaluste vahel.

Täiskasvanute gümnaasiumid võivad olla hea lahendus mõnele HEV-õpilasele, kes on tavaõppe süsteemist kõrvale jäänud. HEV-õpilastele, kes vajavad pidevat õpetaja tuge ja sageli ka individuaalset lähenemist, ei pruugi need aga pakkuda vajalikku keskkonda. Selline lahendus paneb ebaproportsionaalse vastutuse õpetajatele, kes pole eripedagoogid ega ole saanud ka vajalikku täiendkoolitust.

Hariduslike erivajadustega õpilastele on vaja mitmekülgset tugisüsteemi, mis koosneb näiteks eripedagoogidest, logopeedidest ja sotsiaalpedagoogidest. Täiskasvanute gümnaasiumitel sellised tugisüsteemid sageli puuduvad, kuna nende eelarve ja struktuurid on seatud vastama täiskasvanud õppijate vajadustele, kes ei vaja pidevat individuaalset abi. Kui HEV-õpilased suunatakse täiskasvanute gümnaasiumisse ilma erivajadusi toetava personali ja ressurssideta, siis jäävad nad ilma hariduslikust toest, mida õppetöös edasi jõudmiseks vajavad.

HEV-laste jaoks on sotsiaalne ja emotsionaalne tugi äärmiselt oluline, et nad saaksid koolikeskkonnas areneda ja kasvada. Täiskasvanute gümnaasiumite keskkond on loodud siiski täiskasvanud õppijatele, kellel on väga erinev sotsiaalne ja kultuuriline taust ning kelle eluolu ja elukogemused võivad HEV-laste omadest oluliselt erineda. Sellises keskkonnas võivad nooremad HEV-õpilased jääda isoleerituks ja kogeda sotsiaalset eraldatust. See ei toeta nende arengut, ei aita tõsta enesehinnangut ega õppimismotivatsioon.

Samuti on täiskasvanute gümnaasiumites vähe rõhku pandud sotsiaalsetele oskustele ja grupitööle, mida HEV-õpilased sageli vajavad. Tavakoolis on mitmesuguseid programmilisi ja sotsiaalseid tugimeetmeid, mis võimaldavad HEV-lastel eakaaslastega koos tegutseda, kuid täiskasvanute gümnaasiumites pole võimalik selliseid sotsiaalsete oskuste ja toimetuleku programme pakkuda.

Kokkuvõttes on HEV-noorte suunamine täiskasvanute gümnaasiumitesse probleeme tekitav lahendus, mis seab nooremad ja erivajadustega õpilased nende jaoks ebasobivasse keskkonda. Täiskasvanute gümnaasiumid ei ole loodud HEV-õpilaste vajadusi rahuldama, neis puuduvad tihtipeale vajalikud tugisüsteemid ja rahastamismudelid. HEV-õpilaste haridusteed tuleks toetada pigem tavakoolide kohandatud õppeklassides või koolides, kus on selleks olemas kvalifitseeritud personal ja toetav õpikeskkond, mis soodustab nende arengut ja heaolu.