• Parema vaimse tervise ja õnneliku tuleviku nimel soovitatakse nüüd hindamine kui õppurite suurim ahistaja kaotada.
• Kas tõesti peab hävitama seda, mis on meie koolis seni kõigile arusaadava tagasisidena toiminud?
• Mida see hinneteta tunnistus siis edaspidi üldse näitama hakkab?

Tänavusel soojal sügisel õitsevad floksid teist korda. Kena vaadata ja rõõmustada. Aga helistas tütar ja pani mind jälle haridusasjadele mõtlema. Ta küsis, mis selle hindamisega siis nüüd koolis lahti on. 

Juku oli eelmisel nädalal mingit küsimustikku täitnud ja sellega oli uuritud, mitu raamatut neil kodus on, kas pere välismaal puhkusel on käinud, milliseid kodumasinaid nad kasutavad ja kõige lõpus – kas talle meeldiks, kui koolis hindeid enam ei pandaks. Juku ei osanud küll täpselt öelda, mitu raamatut neil kodus on, ta pole neid üle lugenud. Valikud olid ette antud: 10, 50 ja 100. Poiss oli juurde kirjutanud, et üle saja. 

Kuigi see oli küsimustikus viimane arv olnud, oli poisil meel kurb. Talle meeldib lugeda ja tema loeb raamatuid ikka nende sisu pärast, mitte selleks, et teada, mitu „selga“ riiulis on. Ja ega teistele küsimustele vastamine polnud ka meeldiv. Nõudepesumasinat neil pole, välismaal on nad ka vähe käinud – kõigest Rootsis ja Soomes jõulumaal. Aga hinnete kohta ei osanud ta midagi öelda, sest neile oli öeldud, et hinded „tulevad“ alles kuuendas klassis. 

Seega on tal veel kaks aastat oodata, aga praegu juba küsitakse arvamust, variandid muidugi „jah“ ja „ei“. Juku oligi „jah“ pannud, aga õpetaja oli muianud ning öelnud, et küll sa varsti saad targemaks. 

Uus aeg, uus kaup

Ei tea, mida selliste andmetega tehakse? Keegi teeb suurt teadust ja nahistab magistrikese kokku või hakatakse pesumasina margi ning puhkusereiside järgi laste „sotsiaalset potentsiaali“ hindama? Küsitlemiseks võiks sellest ikka enne vanemaid informeerida.

Tütar on muidugi mures sellesama asja pärast: miks niisuguseid asju küsitakse ja miks peaks hinded ära kaotama? Lootis, et mina tean, milline uuendus siis nüüd käsile on võetud. Ma ju Kadriga, kes meie kooli õppejuht, mõnikord ikka kohvitan. Tema teab, sest käib vahel mõnel konverentsil või moodsas keeles: võtab mõne koolitusampsu.

Tänapäeval kasutatakse uuenduslike (ja seetõttu lausa kohustuslike) ettevõtmiste läbisurumiseks paraku üsna abituid argumente. Kuna eestvedajate teadmised on lahjavõitu ja asja, mille kallale minnakse, ei tunta, pasundatakse lihtsalt, et ajad on muutunud. Mitmus mõjub teatavasti autoriteetsemalt ja ametikohajärgne ekspert väidab ilmeksimatult, et see või teine asi on vanamoodne ja seega kõlbmatu. 

Miks-küsimusi sellistele aktivistidele pole mõtet esitada. Ühel reklaamüritusel olevatki keegi neiuohtu peaspetsialist riigiasutusest ärritunult küsinud, kas küsija kavatseb teda ahistada. Et kuulaja küsimus jäi vastuseta, polnudki oluline, sest nn uut ja õiget peale suruma tulnul lõi mina-mina-mina-hoiak kõigest üle. Seda, et nad on olemasoleva ning toimiva käsukorras lammutajad, ei saa ju tunnistada, sest äkki arvatakse toiduahelast välja. Veel hullem, kui „kaasatud“ uuendusmeelsete järelekiitjate „emteüütamine“ ära lõppeks. Kuidas sa ikka ilma mudimata, nügimata või jõustamata elad ja pildile pääsed?

Aga on ka asju, mis ei muutu. Ent neist ei kiputa kõnelema, sest sageli segavad need „uue kauba“ turuletoomist. Mõelgem kas või sellele, et tegelikult ei pane õpetaja ju hindeid hindamise pärast, ajaviiteks või kellegi kiusamiseks. Ta fikseerib kokkulepitud moel selle, kui hästi/halvasti õpilane midagi oskab, st millise tulemuseni ta õppides on jõudnud. Ometi arvatakse sageli, et õpetaja paneb, muidugi enamasti ülekohtuselt, halbu hindeid, mitte selliseid, nagu kodus soovitakse. Ja et just õpetaja tekitab õpilases stressi ja võtab koolirõõmu ära. Õpilase huvipuudusest, laiskusest või kesistest võimetest ei räägita. Parema vaimse tervise ja õnneliku tuleviku nimel soovitatakse nüüd hindamine (eriti numbriline) kui õppurite suurim ahistaja kaotada. Kuigi näiteks põhikooli riiklikus õppekavas (§ 19) on must valgel kirjas: „Hindamine on õpetamise ja õppimise lahutamatu osa.“ Keegi jälle kuskil teab, teaduspõhiselt muidugi.

Hinne ja õpihimu

Pingutusi pole vaja, aga tagasisidest kui hinnangust, kui hästi õppimine korda on läinud, räägitakse palju. Mida õpitakse, kipub ühise õppesisu puudumise tõttu tänapäeval kooliti erinema. Eks õpetaja kohapeal otsustab, mida ning kui palju ta suudab „tagasisidestada“ või „peegeldada“. Ja siis – koos kevadise suurveega tulevad kõrgemal pool kokkuklopsitud riigieksamid, et midagi mõõta (Harno: „Kogume Eesti hariduse käekäigu kohta objektiivset ja võrreldavat tagasisidet“). 

Ning mõõdavadki: annavad vähemalt ühe punkti sajast. Mõtlen ikka, mida selle minimaalsaavutustega kooli lõpetanud tulevikupõlvkonnaga peale hakata. Meenus Mihkel Kampmaa hoiatus: „Eks me tea, et loodus ei tooda ainult tuumakaid ja kaaluvaid teri, vaid ka palju keskpäraseid ja koguni kolusid [tühi pea]. Siit kasvab välja tuulamise ja selektsiooni vajadus.“ (1932)

Selle peale tuleb meelde üks lustakas lugemine vanaonu Karli koolitunnistuselt aastast 1913: „Lugemine – hää, rehkendus – läheb korda ja laulmine – ei ole midagi leida.“ Üsna selge ülevaade, mida onu oskas, ja ka see, et ta laulumees polnud. Öeldi nii, nagu asi oli, ja isiksust ka ei solvatud. Eks võimed olegi erinevad, aga minule sai ülikoolis küll selgeks, miks hindamine vajalik on ja kuidas õpetaja seda kui õppetöö üht osa targalt kasutada saab. Praegusedki õpetajad võiksid lugeda, mida on selle kohta kirjutatud, kas või Einar Värä „Viiepallise hindamissüsteemi arengulugu Eesti koolihariduses“. 

Kadri kinnitas, et praegu tõesti räägitakse hindamisest loobumisest, sest hinne pidavat õpihimu ära võtma. Mitte ei saa aru, miks seda just praegu teemaks võtta. Kas sellepärast, et Harnos eksamid ja tasemetööd mitu korda ebaõnnestunud on või et riiklikus õppekavas on õppesisu kooli hooleks jäetud? 

Mida halba teeb tublile õpilasele viis või kehvakesele pingutuse järel saadud priske kolm? Pingutada küll vist ei tohi, aga eks sedagi uue aja „tõde“ päriselus vahel eiratakse. Jutt hindamise kaotamisest lähtub ju täiskasvanu, mitte lapse positsioonilt. „Hindamise puudumine desorienteerib õpilast. Tagajärg on ebakindlus ja eesmärkide ähmastumine” (Tuulik, 2017).

Millega me veel hoobelda saaks?

Tõepoolest peaks alati mõtlema, mis pärast nii suurt uuendust juhtuma hakkab. Oleme juba väga paljust loobunud, õigemini väga palju on eesti koolilt ära võetud. Eesti keele ja kirjanduse tunde on kogu kooliaja kohta pea 500 võrra vähem kui palju kirutud nõukaajal, kehalise kasvatuse asemel on liikumisenimeline tegevus (Kuhu? Millise eesmärgiga?), tööõpetus ja käsitöö on üldse ajast ja arust asjaks kuulutatud ja need peab, kui armulikult alles jäetakse, kellegi arvates kiiresti koguni sooneutraalseks muutma. Kudusin just Jukule talveks uued villased sokid, aga ei tea, kas ja kuidas neid märgistama peaks.

Mantrana korratakse ideed ennastjuhtivast õpilasest, selle kiitmiseks on toodetud arutu hulk materjali, mis paraku ei ütle, millisest vanusest alates seda kasvavalt lapselt üldse loota võiks. Nüüdseks põhjalikult unustatud uus õpikäsituski ei näinud ette hinnetest loobumist. Kui nüüd hakatakse eesti haridusmudelit kogu maailmale tutvustama, siis peaks ju selgitama, miks hinded pahad on, ja võib-olla terve PISA tarbetuks kuulutama, sest seegi on ju hindamine. Millega me siis veel hoobelda saaks? Ja huvitav oleks teada, kus see mudel asub. Vaataks ja mõtleks, millest ta koosneb ja kuidas töötab. Nagu näete, tulevad metsas elades pähe igasugused küsimused.

Kui veel kaugemale tagasi minna, siis hinne koolis oli lapsele omamoodi töötasu. Küllap on praegugi. Emal-isal oli oma töö, lapsel koolitöö ja seda püüti teha nii hästi kui võimalik. Kui mõne oskuse jaoks ka eeldusi nappis, siis „kolme peale“ ikka sai pingutatud. Häbi oli mitte osata või halvasti käituda. Ja tõesti olid kunagi tunnistusel ka niisugused „õppeained“ nagu hoolsus ja käitumine. Hoolsus võis viis olla ka siis, kui mõni õppeaine vaid kolme välja andis. 

Mitmes riigis kasutatakse hinnete asemel tähti, Saksamaal on meie mõistes tagurpidi süsteem, kus parim hinne on üks, mõnel pool on kasutusel kümnepallisüsteem. Igaühel neist on oma tähendus ja väärtus. Endiselt näitab hinne õpilase teadmisi ja oskusi, mis lubab järgmises koolis edasi õppida.

Ja üldse – mida see kavandatav Eesti Vabariigi hinneteta tunnistus siis edaspidi üldse näitama hakkab? Millega saab tööandja või ülikool arvestada? Mida teatakse ja osatakse ja kellele saab mingi töö usaldada? Kui kõik on nii erilised, kõrge enesehinnanguga ja loovad, vabad ning autonoomsed, läheb ka seaduste järgimisega keeruliseks. Juba praegu on suur osa õpilastest ja õpetajatest end kurnatud ja depressioonis olevaks kuulutanud. Kõigile hädasolijaile aga tuge ei jätku. Minu noorusajal oli ülikooliharidusega tugispetsialiste vähe – logopeedid ja psühhiaatrid küll, aga mingeid koordinaatoreid või jutupaunikutest ning käehoidjatest konsultante-nõustajaid mitte.

Jaburaid asju on laias ilmas palju ja ega tasugi harimatuse üle imestada. Ütles ju kunagi professor Kleis: „Eksijate arvukus ei muuda eksiarvamust.“ Küllap kunagi saadakse aru, kellel õigus ja kellel mitte. Paar päeva tagasi pani HTM paika uue kevadise koolivaheaja ja teatas uhkelt, et gümnaasiumisse võetakse vaid vestluse põhjal. Jälle uuendus, mis Jukut õnneks veel üsna vähe puudutab. 

Tütrele ütlen, et võtku rahulikult, sest kõik uue aja uuendused on üsna lühiajalised olnud. Maie Tuulik on ka kunagi Õpetajate Lehes (20.03.2017) öelnud: „Kõik katsed hinnetest loobuda on varem või hiljem lõppenud tagasipöördumisega traditsioonilise hindamise juurde.“ 

Eks ma hoia sel hindamise tühistamise kampaanial ikka silma peal, ma pean ju oma „klientide” õppimise kohta ka tagasisidet andma. Küll tahaks kirjutada, et neil lastel, kes minu juures käivad, „läheb korda“ see eesti keele õppimine. Vahel aga tahaks küsida – kui oleks, kellelt –, kas Eestis tõesti peab hävitama seda, mis meie koolis seni kõigile arusaadava tagasisidena toiminud on.