Õpetajate palkadest ükskõik millises kontekstis rääkides tuleb meeles pidada, et kõik nad on liiga madalad, olenemata õppeainest või koormusest. Nagu eelnevatel lehekülgedel mainiti, on puudu kõikide ainete õpetajaid, ja kuigi siin-seal palka tõstes või koormust langetades õnnestub suur tulekahju hea õnne korral ära hoida, ei tundu see olevat lõplik lahendus õpetajate puuduse probleemile.
Uues haridusleppes sisalduv karjäärimudel on asjaosaliste sõnul kindlasti samm õiges suunas, aga saavutatule ei tohi puhkama jääda. Lisaks sellele, et mudelit tuleb jooksvalt uutele kogemustele tuginedes täiendada, tuleb palgatõusust ka edasi rääkida.
Mis puudutab õpetajate palga diferentseerimist õppeainete lõikes, siis allikaid intervjueerides ja artiklit kirjutades torkas eelkõige silma üks asi: mitte keegi ei arva, et üks õppeaine on teisest tähtsam, ja sellel põhjusel palka ei diferentseerita. Eelkõige tuleneb vajadus seda teha tunnivälise koormuse erinevusest, eksamiainete õpetamisega kaasneva vastutuse suurusest, mis väljendub samuti tihti (lastevanemate kaudu) tunnivälises koormuses, ja teatud piirini ka n-ö olukorrast turul.
See ei tähenda jällegi, et mõne muu aine õpetaja ei näeks sama palju või vahel rohkemgi vaeva. Õpetajate motiveeritus ja kohusetunne erinevadki suuresti ja seetõttu toodi ka välja, et taoline palgadiferentseerimine ei saa olla mustvalge. Seetõttu ongi ilmselt kõige õigemad inimesed seda rakendama koolijuhid, kellel on selge pilt, kuidas just nende koolis töö käib. Seega mängib tähtsat rolli kooli enda diferentseerimisfondi suurus.
Õpilastel on väga erinevad huvid ja tulevikplaanid. Kooli ülesanne on pakkuda neile igas õppeaines haridust, mis võimaldab neil areneda vastavalt oma huvidele ja tugevustele. Seetõttu ei saagi üks aine olla tähtsam kui teine.
Lõpetuseks Lauri Leesi mõttekäik samal teemal: „Kõik õppeained on võrdsed. Mõnda õppeainet on ehk kergem omandada (kui õppur on just selle aine peale andekas), aga ma ei tea ühtegi õppeainet, mida oleks kergem õpetada. Panna inimlaps, kes ju sündides tabula rasa, lugema, kirjutama, laulma, tantsima, joonistama, rehkendama, malet või muid mänge mängima, kaugust või kõrgust hüppama – kõik see on ühtmoodi väsitav. Õpetajana ei ole ma kunagi suutnud anda rohkem kui 4 tundi päevas ja seda ka nooruses. Õpetaja koormus olgu 18 tundi nädalas ning selle eest tuleb maksta Eesti keskmisest palgast veidi kõrgemat palka.“
Lisa kommentaar