Kui matemaatikaõpetaja kutsus Jaanuse tahvli ette ülesannet lahendama, ütles ta, et teie, Vaiksoo, lähete kõigepealt poodi, vahetate rublad kopikateks ja siis hakkate nende eest ostma. See tähendas, et tulevane lastekirjanik ja -luuletaja jõudis küll pika lahenduskäigu tulemusena õige vastuseni, aga mitte alati kõige ratsionaalsemat teed mööda.

Kas teile meeldis koolis käia?

Üldiselt meeldis. Mingeid suuri probleeme mul seal polnud, sain hästi hakkama. Käisin Mustamäel 32. keskkoolis, mis oli tol ajal üks Eesti suuremaid koole. Päris mitu aastat pidin käima koolis õhtupoolses vahetuses ja see oli tüütu. Hommikuti olime kodus, alles lõunaks läksime kooli ja koju jõudsime sageli päris pimedas. Samas oli pikk koolitee koos pinginaabriga väga põnev, isegi veidi ohtlik. See kulges kohati läbi räämas tühermaa ja garaažide. Juhtus ka, et mõni vanem koolivend pommis meid ja võttis taskust raha ära. Selline väike elukool.

Mida pärast tunde tegite? Kas käisite mõnes huviringis või trennis?

Põhikooliaeg läks mul akordioni õppimise tähe all. Algklassides käisin poistekooris ja selle kõrvalt tuli ka mingit pilli õppida. Alguses oli väga tore, käisin akordionitundides rõõmuga. Lõpupoole enam mitte nii väga. Mul siiski pole sellist muusikalist annet, et oleksin akordionimängimist täiega nautima hakanud. Aga tegin ikka muusikaklassi lõpuni, kokku kuus aastat. Keskkoolis läksin kergejõustikusse jooksutrenni ja tegelesin päris hoolega keskmaajooksuga. Tulin isegi 3000 meetri krossijooksus Tallinna koolinoorte meistriks. 

Mulle on alati meeldinud päris palju ka omaette olla. Samas, kui olin teistega kambas, oli ka väga tore. Tol ajal elas Mustamäel tohutult lapsi. Tegime poistega hoovis palju õuesporti: mängisime jalgpalli, ilma uiskudeta hokit ja meil oli ka korvpalliplats. Seal veetsime lugematuid tunde. Vaba aeg läkski enamasti sinna. 

Tol ajal ei olnud lapsed nii üleorganiseeritud. Kui sul oli üks huviring, siis sellest piisas. See jättis piisavalt aega tegeleda ka oma asjadega. 

Kas raamatute lugeja sai teist varakult?

Jaa, sain päris varakult lugemise kätte. Hakkasin lugema viieaastaselt. Mul on meeles minu esimene kirjatähtedega raamat – Eno Raua „Konn ja ekskavaator“. Lugesin palju, eriti suviti. Võtsin Vääna külaraamatukogust portsu raamatuid ja muudkui lugesin. Samal ajal vaheldus lugemine palju õues olemisega, mängisime külapoistega jalgpalli ja luurekat ja mida kõike veel. 

Millistes õppeainetes olite tugev? Millistesse tundidesse läksite hea meelega?

Põhikoolis kujunes mul selgelt välja üks lemmikaine – geograafia. Isal oli taskuformaadis raamat „Maailma maad“ ja seda uurisin juba väiksena. Sain selgeks kõik riigid ja pealinnad. Tol ajal müüdi ajaleheputkas Ida-Saksa ajakirja NBI, kus igas numbris oli mingi riigi värviline pilt. Lõikasin need välja, kleepisin kaustikusse, otsisin entsüklopeediast või „Maailma maadest“ andmeid ja kirjutasin pildi juurde. Mõtlesin isegi, et läheks edasi geograafiat õppima, aga hiljem keskkoolis oli selline aine nagu NSVL-i majandusgeograafia. See tegeles kogu selle Nõukogude Liidu plaanimajanduse jamaga, et mitu tonni kaevandati kusagil sütt ja gaasi ja naftat … See oli minu geograafiaarmastuse surm. 

Mulle meeldisid ka kehaline kasvatus ja tööõpetus. Viimane just õpetaja tõttu. Meil oli hästi nõudlik ja hea õpetaja Saaremets, kes lasi meil, mida klass edasi, järjest keerulisemaid asju teha. Nüüd ma enam niimoodi ei oskaks. 

Reaalaineid jagasin päris hästi. Legendaarne keemiaõpetaja Kalmeti oli tohutult nõudlik ja kui sa õppisid ning said süsteemile pihta, võis keemiat lausa nautima hakata. Oli raske, aga põnev. Ka matemaatika oli mulle huvitav, sain sellega hästi hakkama. 

Kas mõni õppeaine oli ka raske?

Vene keel oli üks rist ja viletsus. Selle põhjuseks ei olnud mitte niivõrd venevastasusest tingitud protest. Alates 4. klassist jagati klass pooleks ja moodustati keelerühmad. Mulle sattus õpetajaks noor, otse ülikoolist tulnud venelanna. Täiesti distsipliinilage. Võisime tunnis teha mida tahes. Kõik sõnadetööd kirjutasime maha, sest õpetaja istus ise tagapingis ja tegi endale meiki. Grammatikat me ei õppinud. Nii kestis see paar aastat. Kuna olime õhtupoolses vahetuses, ütlesime tihti, et õpetaja, meil on viimane tund, laske meid koju. Õpetaja vastas, et ah, minge koju, te olete kindlasti juba väsinud. Mingit põhja niimoodi ei saanud ning nägin vene keelega kuni keskkooli lõpuni kurja vaeva. 

Mida olete oma koolikogemusest kõige olulisemana kaasa võtnud?

Ega nõukogude kool ju ei hellitanud, õppida oli teinekord päris palju. Samas pole mu vanemad kunagi minu õppimisega tegelenud, mind sundinud ega kontrollinud. Võib-olla see iseõppimine ja ise hakkamasaamine ongi olulisim, mida õppisin. Vastutustunne ja enesedistsipliin kujunes märkamatult välja. 

Kuidas teile tundub Eesti kool praegu?

Olen ju ka pikalt õpetaja olnud ja mõelnud sellele, kui vabad on praegused õpilased oma eneseväljenduses, kui julgelt nad arvamust avaldavad. Nad ei põe, ei karda eksida, neil on arvamusvabadus. Nende jaoks on see loomulik. On selgelt tunda, et nad on sündinud vabas maailmas. Oma kooliajale tagasi mõeldes vajusid kõigi õpilaste pead alla, kui õpetaja hakkas pinnima, mida tahtis kirjanik ühe või teise lausega öelda. Kardeti eksida, ei julgetud oma arvamust avaldada. Üldse oli puberteet minu jaoks selline tobe aeg, kus sageli salgasin oma mina maha. Tol ajal käisid klassis ringi sellised kaustikud, kus küsiti, mis on sinu lemmikbänd, lemmikfilm, söök jne. Siis vaatasid ikka, mida „liidrid“ eespool vastasid. Tänases koolis julgevad õpilased hulga rohkem oma isikupära välja näidata. 

Mida te Eesti haridussüsteemi või kooli juures muudaksite?

Olen haridussüsteemi peale päris palju mõelnud. Üks asi on mul pikka aega südamel olnud. Minu arust oleks just praegu õige hetk jagada eesti keele ja kirjanduse tundides õpilased samamoodi rühmadeks, nagu see on olnud kogu aeg võõrkeeletundides. Olukord hakkab ju kujunema täiesti vastupidiseks – gümnaasiumi lõpuks omandatakse väga hea inglise keele oskus, aga eesti keele suuline ja kirjalik väljendusoskus jääb järjest viletsamaks. Emakeeleõpetajad ägavad tohutu koorma all – kirjandid, etteütlused, uurimistööde juhendamine … On ju teada, et neil on parandamata tööde virn kogu aeg ees, sest nad töötavad täisklassidega. Miks eeldatakse, et emakeeles saab väljendusoskust õpetada suurele klassile, aga võõrkeelt ei saa? Kui tahame, et meie emakeel ja eestikeelne kultuur kestaks, tuleb leida selleks rohkem ressursse. Seda enam, et meie koolides õpib järjest rohkem teistest rahvustest lapsi, kes ei oska hästi eesti keelt. 

Olen mõelnud palju ka sellele, et täiskasvanutel on töövormid järjest mitmekesisemaks muutunud. Kasutatakse kodukontorit, töötatakse distantsilt. See nõuab enesedistsipliini, eneseorganiseerimise võimet. Tähtis on ju see, et töö saaks tulemuslikult tehtud. Aga kool on konservatiivne asutus, mis tänapäevaste töövormidega kaasa ei tule. Piltlikult öeldes käivad koolis kõik endiselt kaheksast viieni. Hommikul kooli, õhtul koju – ja niimoodi viis päeva nädalas. Õpilased ei saagi proovida teisi töö- ehk õppimise vorme. Need võiksid olla palju paindlikumad, sest kindlasti on õpilasi, kellele sobib iseseisev õppimine hästi. Suures klassis hakkab neil lihtsalt igav ja mõni anne kärbub ning jääb varju. Iseõpet ei pea hakkama katsetama esimestes klassides, aga näiteks põhikooli lõpus ja gümnaasiumis võiks selline võimalus olla küll, et nad juba varakult harjuksid sellega. Hiljem võib muidu olla raske kodukontoriga hakkama saada. Mina küll ei pelga, et siis tahavadki kõik õpilased minna iseõppele. Kindlasti soovib enamik õpilasi endiselt pigem koolis käia, kui iseseisvalt kodus õppida. 

Milline on hea õpetaja?

Hea õpetaja on see, kellel on motivatsioon seda tööd teha, kes armastab õpilasi ja teeb oma tööd kirega. Nii lihtne see ongi ja nii on ju iga ametiga. Õpetajatöö ei ole kerge ja kui see töö sulle ei meeldi ning sa teed seda olude sunnil, sellest paraku head nahka ei tule. Kuidas sa suudad õpilastes huvi äratada, kui sul endal puudub oma aine vastu huvi ja kirg?

Mida soovite Eesti õpetajatele?

Ma sooviksin, et õpetajatel oleks rohkem aega – aega enese laadimiseks ja enda jaoks. Õpetajatel on vaja enda jaoks rohkem aega. Väga palju on räägitud õpetajate palgast ja kindlasti on see väga oluline, aga tänapäeva koolis on õpetaja tohutult ülekoormatud. Lisaks aine õpetamisele on ju klassijuhatamine, arenguvestlused, koolielus osalemine. Emakeeleõpetajatel on sageli ka kooliürituste organiseerimisel kaalukas roll. Osiseid, millest õpetaja päev koosneb, on tohutult palju. Õpetaja vajab eelkõige väiksemat koormust ja aega enese laadimiseks, et ta jõuaks lugeda, rohkem oma erialasse süveneda, puhata ja tegeleda kultuuriga.