Arst ja poliitik Karmen Joller meenutab tänutundega Rakvere 1. Keskkooli ja oma õpetajaid. Koolist sai ta kaasa väga hea eesti ja inglise keele, oskuse elus hakkama saada ning head sõbrad.

Kas teile meeldis koolis käia?

Oli igasuguseid aegu. Üldiselt mulle koolis meeldis ja õppimine oli minu jaoks põnev. Kuid mingil perioodil kannatasin ka koolikiusamise all. Oli sügav Nõukogude aeg, mil ametlikult ju koolikiusamist polnud. Samas oli kiusamine tol ajal tavaline kogu ühiskonnas. Kiusamist koolis muidugi märgati, aga sellega ei osatud toime tulla. See oli keeruline aeg, mil ma ei tahtnud koolis käia. Ma ei teadvustanud iseendale, miks ma ei taha, lihtsalt ei läinud mõnda aega kooli. Mäletan, et alateadlikult polnud ma kunagi oma kiusavate klassikaaslaste peale pahane. Kuidagi sain aru, et neil endal olid probleemid, mis panid nad ennast niimoodi väljendama. Mingil hetkel sain kiusamisest ise jagu: ajasin selja sirgu ja hakkasin vastu. Ajapikku saime klassikaaslastega väga headeks sõpradeks – ja see sõprus kestab tänaseni.

Põhikooli lõpus aga vaatasin, et hinded lähevad kehvaks, ja siis võtsin end kätte, pingutasin ja parandasin kolmed neljadeks. Seadsin eesmärgiks kuldmedali, teades, et ma seda küll kunagi ei saa, aga see paneb mind õppima. Ja saavutasingi enda jaoks rahuldava eesmärgi: üheksanda klassi lõputunnistusel oli mul üks kolm, keskkooli lõputunnistusel olid viite seas vaid mõned neljad. Et olla tulevikus edukas ja saada haridus, millest oled unistanud, ei pea olema pidevalt nn kuldne õpilane, aga tööd tuleb mingi aeg ikkagi kõvasti teha. Kui mõnel põhikooliõpilasel on praegu hinnetega kehv seis, pole veel mitte miski kadunud: kui tööd teha, võivad unistused täituda. 

Millistes õppeainetes olite tugev? Millistesse tundidesse läksite hea meelega?

Minu lemmikaine oli matemaatika. Nädalavahetustel lahendasin kodus matemaatikaülesandeid. Mõnikord nägin õiget vastust juba siis, kui ülesandele peale vaatasin. Kui astusin ülikoolis arstiteaduskonda, oli meil matemaatika sisseastumiseksam. Seal olid mulle pettumust valmistavalt lihtsad ülesanded. Matemaatika oleks olnud mu teine valik, mida õppima minna. Arstiteaduskond oli muidugi number üks. Unistus alates lasteaiast: mängisin arsti vist juba sõimerühmas (naerab). 

Olin tugev ka eesti keeles. Mul on hea keeletunnetus ja ma lugesin väga palju. Meile tuli 9. või 10. klassis uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mare Muik, kes õpetas mõtlema, kirjutama ja ennast väljendama. Olin seni olnud nendes ainetes puhas viieline. Kui uue õpetaja käe all tuli kirjutada esimene kirjand, sain ma kolme nelja miinusega. Mina, viieline! See oli solvang! Ma polnud ainuke, terve klass ohkis ja ähkis. Paljudel olid kahed, tugevamatel kolmed mitme miinusega. Mäletan, et olin kirjutanud lause „Tol ajal sellised inimesed niimoodi ei teinud.“ Õpetaja oli kirjutanud: tol ajal – millal?, sellised inimesed – millised?, niimoodi – kuidas? Sain õppetunni, et väljendada tuleb ennast konkreetselt ja selgelt. Tänaseni, iga kord, kui kirjutan, praagin umbmäärased laused välja ja parandan ära. Treening oli päris kõva. Olen sellele õpetajale väga tänulik.

Mulle meeldis väga ka käsitöö, aga seal ei jõudnud alati ju kõike valmis. Meenub üks päris naljakas lugu. Mu ema kudus kord ühe ilusa punase kampsuni. Lõnga jäi üle ja kuna koolis oli just kampsunikudumine kavas, võtsin sellesama lõnga. Kudusin paari tunniga pool esitükki valmis ja siis ununes see nurka. Ja ühtäkki oli vaja kampsun esitada! Arvan, et see on kõige suurem pahategu, mis ma olen oma elus teinud: viisin ema kootud kampsuni kooli. Õpetaja imetles, et küll sa oled hästi kudunud, siis kadus see kampsun äkki ära ja lõpuks leidsin selle kevadnäituselt. Lootsin nii väga, et ema ei tule näitust vaatama. Õnneks oli tal kiire ja ta ei tulnudki. Täiskasvanuna tunnistasin emale üles, et ta kampsun sai viie ja oli lausa näitusel. Tervitan ka õpetaja Mare Pluutust! Usun, et kahtluseuss oli tal hinges küll.

Teen praegu ka palju käsitööd, Riigikoguski. Pikkadel mitmetunnistel komisjoni istungitel kas heegeldan või koon. See päriselt aitab keskenduda. Kui ma ei kooks või ei heegeldaks, võtaks ma telefoni, vaataks vahepeal uudiseid ega kuuleks, mida räägitakse. Kui ma koon või heegeldan, siis on see tegelikult kompliment esinejale: see tähendab, et ma soovin hoolega kuulata.

Kas mõni õppeaine oli ka raske?

Mulle ei meeldinud kehaline kasvatus. Olin lapsena küll väga liikuv ja painduv, aga kehalises tehti asju, mis mulle väga ei meeldinud. Näiteks suusatamine ja jooksmine. Või pallivise. Olin täiesti andetu palliviskaja! Samuti ei sobinud mulle rahvastepall, no nii jõhker mäng! Mulle meeldis väga uisutada ja rattaga sõita, aga midagi sellist me kehalises ei teinud. Kokkuvõttes – neid asju, mis mulle meeldisid, ma teha ei saanud, aga neis, mida tegime, olin sageli nõrk. 

Mida olete oma koolikogemusest kõige olulisemana kaasa võtnud?

Väga oluliseks on jäänud kooliajal leitud sõbrad. Needsamad klassikaaslased, kellest mõnega käisin koos juba lasteaias ja suhtlen tänaseni. Samuti andis kool kaasa oskuse end arendada ja elus hakkama saada. See vast on kõige tähtsam. 

Kuidas tundub teile praegune Eesti kool?

Võrreldes Nõukogude aja kooliga ikka nagu öö ja päev. Tänapäeva kool on lapsekeskne, integreeritakse eri õppeaineid, ei rõhuta ainult teadmistele, vaid ka analüüsioskustele. 

Mul on lapsevanemana ainult üks mure olnud. Nimelt on mu 13-aastane 6. klassis õppiv poeg ülitark laps. Näiteks keemias lahendas ta eraõpetajaga mõningaid ülikooli sisseastumise ülesandeid ja sai väga hästi hakkama. Sellistele, teadmisnäljas lastele oleks vaja juba algklassides lisaõpet. Praegu pakuvad ülikoolid eriprogramme alles 6. klassist ja näib, et tavakooli õpetajad ei tule laste erinevate vajadustega alati toime – see on inimlik ja mõistetav, eriti kui arvestada õpetaja tööülesannete rohkust.

Mida te Eesti haridussüsteemi või kooli juures muudaksite?

Kui mul oleks võlukepike, muudaksin lapsevanemate suhtumist õpetajatesse: nad peaksid õpetajaid rohkem hindama. Lapsevanemate toetust vajab iga õpetaja. Eriti praegu, mil haridust anda on infomüras ja laste paljude kiusatuste keskel keeruline. Olen aru saanud, et õpetajad saavad lastega kenasti hakkama, aga kui lapsevanemad neid ei toeta, pole ka õpetajatel palju teha. Õpetajate elu teeb väga keeruliseks, kui ta läheb mingi murega lapsevanema juurde ja lapsevanem eitab probleemi. Või näiteks kodune suhtumine, et ah, õpetajad ongi kõik lollid või et õpetajat ei pea kuulama. Õpetaja peaks olema A ja O, ja seda tuleb selgitada ka oma lastele. Loomulikult on oluline, et õpetajad ka ise õpivad, hoiavad end uute metoodikatega kursis ja täiendavad end igati. 

Milline on hea õpetaja?

Arvan, et hea õpetaja lihtsalt armastab lapsi, keda õpetab. Teadmised tulevad ametiga kaasa, samuti oskus end õigel ajal täiendada ja ajaga kaasas käia. Kõige tähtsam on, et ta päriselt hooliks. Tegelikult ootame hoolimist ju kõigilt, ka arstilt näiteks. Kui inimesed omavahel arutavad, milline üks või teine arst on, ja otsustavad, et kompetentne, siis tegelikult mõtlevad nad sageli hoopis, et hooliv. See, kuidas ma inimestega suhtlen, tekitab neis usaldust minu kui arsti vastu. Sama on ju ka õpetajatega. 

Kui mu õde suri ja ma sain äkki enda kasvatada kaks koolilast, ei teadnud ma tänapäeva koolist mitte midagi. Alates sellest, milliste vahetusjalanõudega koolis peab käima ja lõpetades koolis õpetatava omandamisega. Klassiõpetaja oli meile väga suureks toeks. Samas kohtasin ka suhtumist, et laps peab viisi pidama ja oskama pilli mängida, alles siis saab ta muusikas viie, muidu on väärt vaid kolme. Käisin selle õpetajaga kohtumas. Võib-olla oli ta väsinud, kibestunud, aga mulle tundus hoopis, et ta lihtsalt ei salli seda last. 

Olen ka oma töös kohanud olukordi, kus õpetaja kiusab last. See on minu jaoks kõige arusaamatum üldse. Kuidas saab üks õpetaja endale midagi sellist lubada? Mul on olnud patsiente, kes pärast kooli vahetamist on paranenud vaimse tervise haigusest. Õnneks on need juhtumid haruldased.

Mida soovite Eesti õpetajatele?

Praegu on üks olulisimaid reforme Eestis just hariduses: eestikeelsele õppele üleminek. Käisin mõned nädalad tagasi Kohtla-Järvel ja andsin seal kolm tundi vene emakeelega algklassilastele. Käisin seal ka kevadel ja tookord ei suutnud need lapsed minuga veel kuigi palju suhelda. Nüüd olid nad aktiivsed küsimuste esitajad ja vestlejad. Edasiminek on olnud tohutu ja töö, mida õpetajad seal teevad, suurepärane. See pole kerge töö ja seepärast soovin väga, et õpetajatel ei kaoks julgus. Soovin vastupidamist eelkõige neile õpetajatele ja koolijuhtidele, kes reformiga otseselt kokku puutuvad – eestikeelne haridus tagab parema tuleviku kõikidele Eestis kasvavatele lastele. Just teie panete aluse nende laste tulevikule.