Hariduselu oli tänavu palju pildil: õpetajate streik, haridusleppe läbirääkimised, eestikeelsele õppele üleminek … Peale selle hulk väiksemaid algatusi, probleeme ja sündmusi, sh alushariduse seaduse vastuvõtmine. Ka järgmine aasta tõotab tulla sündmusterohke: õppimiskohustuse pikendamine 18. eluaastani, kutseharidusreform ja uute õppekavade rakendamine kutsehariduses, põhikooli lõpueksamite aja varasemaks toomine, eestikeelsele õppele ülemineku jätkuv juurutamine, abiõpetajate kutsestandardi jõustumine, koolivõrku puudutavate otsuste tegemine seoses kohalike valimistega ja kindlasti muudki.

Muudatusi, sealhulgas põhimõttelisi, on võetud hariduselus ette päris palju. Ei saa öelda, et need reformid poleks tähtsad, aga miks peab need kõik korraga ette võtma? Ehk olnuks mõistlik need kõigepealt tähtsuse järjekorda seada ja nende läbiviimist põhjalikumalt ette valmistada? 

Eks iga reformi algus ole raske, aga mida paremini see ette valmistatud on, seda suurem on tõenäosus, et läbiviimine õnnestub. Puudulik ettevalmistus ja uisapäisa rapsimine võib nii mõnegi idee diskrediteerida, olgu see siis nii üllas kui tahes. Asjatundjaid, hariduseksperte, keda ettevalmistusse kaasata, peaks meie maal veel olema. Aga eks aeg ja kogemus ole reformide tuleproov.  

Peale selle seab reformidele piirid meie riigi kehv majandusseis, rahapuudus. Palju tuleb ära teha ja korda saata täiendava rahata, n-ö sisemiste ressursside arvelt. Kokkuhoiukohti muidugi on ja aeg-ajalt ongi vaja olukorda optimeerida, aga ikkagi muudab asja keerulisemaks suurte reformide sattumine just majanduslikult viletsale ajale.     

Õigus on nendel, kes ütlevad, et hariduslepe keerati poliitiliseks, aga tõsi on ka see, et nii minister kui kohalikud võimukandjad on poliitikud ja ajavad hariduspoliitilist rida. Kurb on muidugi see, et leppest jääb kõrvale suurem osa õpetajatest, keda see esmajoones puudutab ja kellest suur osa kuulub ka leppe allkirjastanud ametiühingusse. Tegelikkus on aga see, et sa võid küll ametiühingusse kuuluda, aga palka maksab sulle koolipidaja ehk kohalik omavalitsus. Teame, et enamik nendest leppega ei liitunud.

Aga kõigest hoolimata käivad lapsed üle Eesti ikkagi koolis, paljud saavad saavutuste ja omandatud teadmiste üle nüüd jõulude ajal rõõmu tunda. Raskuste kiuste on koolimajad köetud ja lapsed saavad head haridust, pälvivad tunnustust olümpiaadidel, testide eest ja kutsevõistlustel ning tegelevad juba varases nooruses teadusega. 

Jõulurahu ja -rõõmu kõigile!