Vaadake kõik enne uut aastat hoolega maja ümber ringi, ega Toomast pole maha jäetud.

21. detsembril on toomapäev ja sinnani jagub toimetusi küllaga. Taat loodab jõuluõllele väe alla saada ja mina elamise korda ning jõuluvorstid valmis. Kõige toredam on, et sel aastal saab terve pere pühadeks koju kokku tulla. Mehed – suured ja väikesed – käivad siis metsast kuuske toomas ja naisterahvad vaatavad, et toit oleks laual. 

Toomapäevast võtab elu õnneks suuna taas valguse poole. Mulle meenuvad sel ajal ikka Marie Underi värsid: „Mu kevad algab pääle jõulu juba: neist päiksekiirtest oli ammu puudu.“ Need aitavad uskuda, et pimedus mis tahes tähenduses, ka vaimupimedus, kaob alati valguse, ka vaimuvalguse eest. 

Toomapäeval tohtis teha vaid jõuludega seotud toimetusi, sest uude aastasse ei saa ju mustust, lohakust (ja loodetavasti ka rumalust) kaasa võtta. Et selle üle arutleda, leppisime õppejuht Kadriga kokku, et teeme enne pühi veel ühe teejoomise, nii kuuleksin uudiseid ka. Nii ta siis tuligi, purk omakeedetud pihlakamoosi kingiks kaasas. Minu jõulukost oli taadi praetud ja minu marineeritud silmud. 

Külla tuli hingeke

Et pühadeks lastele mõnd lugu rääkida, tegin minagi tänavu ühe kaltsunuku ehk Tahma-Toomase ja tuletasin meelde loo apostlist, keda kutsuti Uskmatuks Toomaks. (Vaata ka Toomas Paul, „Uskmatu Tooma lugu“, LR 1–2, 2009.) Temast sai vaimupimeduse tõttu pimedate kaitsepühak. Neid, kes targemate tarkusest ja kogenu(ma)te kogemusest eeskuju ei taha võtta, on olnud ju igal ajal, tänapäevgi neist rikas. Lastelgi tuleb õppida neid iseenese tarkust põdevaid olevusi ära tundma. Ütlesin Kadrile, et mu vanaema arvates sai vahel mõnelt rändavalt hingelt küsida, kuidas soovimatust vana aasta lõpus viisakalt vabaneda.  

Küünal põles, vehvermentsitee lõhnas ja jutt hakkas jooksma. Kuid mis nüüd?! Pabereid mu töölaual, mida olin sortimiseks välja korjanud, oleks nagu kellegi käsi liigutanud. Justkui keegi oleks appi koristama tulnud. Äkki kostis hääl, mille ma tunneksin ära kõigi maailma häälte seast – minu esimene õpetaja Vilja Saak soovis kena jõuluootust. Temast rangemat, aga ka targemat õpetajat ei tea ma tänaseni. 

Külla tulnud hingeke asus kohe asja kallale, nii et meil Kadriga jagus jälgimist. Õpetaja Saagi (hääle) arvates tuleb rumalad ja halvad asjad, mis praegu meie hariduses on, kiiresti kokku korjata, kõigile kuulmiseks valjusti välja öelda ning siis aitab tema neist lahti saada. Peab ju ometi lootma, et uus aasta tuleb parem. Ütles veel, et ta teab ka, kuhu see minu tehtud Tahma-Toomas kõigepealt viia.

Ja läkski lahti! Esimene asi, mis külalisele ette sattus ja tema mahukasse kotti kadus, oli Tallinnas tehtud ettepanek võtta põhihariduselt (riigi kohustus, muide!) aasta maha ehk muuta põhikool 8-klassiliseks. „See ei lähe mitte,“ ütles Saagi hääl resoluutselt. „Praegustel noortel on ju vaja palju rohkem teada, ega siis üks aasta vähem õppimist teadmisi juurde anna. Ehk ei taheta siiski uuenduspalangus Nõukogude aega tagasi triivida!“

Hinnetest ei pidanud ta vajalikuks rohkemat rääkida, kui osutas heakskiitvalt minu Õpetajate Lehe hiljutisele loole. Ja palga kohta polnud tal samuti midagi öelda, sest streigi ja muude „tegevuste tegemise“ (jällegi üks praeguste keeletuhmide leiutis) tulemus oli vaid mõni euro. 

Ja siis võttis külaline paberi, millel oli juttu haridusmaastikust. Omal ajal matkas õpetaja Saak õpilastega innukalt küll laanes, küll rabas, ent ei arvanud vist kunagi, et satub haridusmaastikule. See kolekeelne sõnaühend muutub rumalas suus naeruväärseks ning pärsib võimaluse kogu juttu või kirjatükki tõsiselt võtta. Kujutagem ette, kuidas seal kondavad meie hariduse kõiketeadjad, lohisev ametinimetus nagu küür koormaks seljas. Näiteks kaasava hariduse valdkonna peaekspert, eestikeelsele õppele ülemineku kommunikatsioonijuht, keelepoliitika vastutusvaldkonna peaspetsialist või üldhariduse õppekava ja -vara (nagu lau- ja pühapäev) valdkonna juht. Mida nad seal teevad, ei tea keegi, ilmselt nad isegi mitte. 

Järgmine paber ajas hingekese lausa vihale. Kangesti hea olevat eesti lapsi klasside kaupa vene koolidesse saata, Tõnis Lukase sõnul eriti siis, kui see toimub vabatahtlikult. Küsimus, kes neid „pärismaalasi“ seal õpetama hakkab, jäigi õhku rippuma. Ei osanud mina midagi vastata, tean vaid seda, mida avalikult lugeda-kuulda. Aga Viiding tuli meelde: „Käib kulla ülekuldamine / ei väsi naine mees ei nolk / käib oma aia muldamine / ja naabri aeda lendab solk.“

Kott sai päris punni

Siis jõudis külaline õpetaja kutsestandarditeni ja küsis, kas Tartu Ülikoolis enam eesti koolikultuuri tundjaid pole. Mina tihkasin arvata, et ju ikka mõni veel on. Karjäärimudeli materjale lehitsedes küsis ta, kas selle koostajad polegi eesti keelt õppinud. Ta soovis seletust, mida tähendavad „Õpetaja on professionaalne õpetaja oma õpilastele“ ja „Õpetaja on silmapaistvalt hea ja tõhus õpetaja“. Ega suurt midagi tähendagi. Mudelis on väidetavalt neli astet, aga kirjas on: „5. astme kompetentsust hindab kutse andja poolt moodustatud kutsekomisjon.“ Ju läksid sõrmekesed arvutamisel sassi.

Kutsestandardi terminid kutsusid aga esile lausa homeerilise naeru. „Uskumatu, ei või olla … Kuhu me selliste tuhnustega (II vältes) jõuame?“ Mida ta siis naerda võis? Kas „Kolleeg – õpetamisega tegelev töötaja, sh õpetaja, üliõpilane, õppejõud“ või „Vajadus – vajadus laias pedagoogilises tähenduses, sh õppija ainealane vajadus, õpioskustest lähtuv vajadus, erivajadus jms“? Mõisteid seletades näidete rittakirjutamisele ja lühendite kasutamisele libisemine (või libastumine), eriti „sh“, näitab, et asjatundlikkus on küll veel seitsme maa ja mere taga. Vigase keele näitematerjaliks vast kõlbab, ent kui puuduva sisu peale mõelda, siis …

Kott oli juba üsna punnis ja vaimuline võttiski asja kokku – kogu lohakust ja rumalust ei saa nagunii korraga kaotada, aga selle hunniku saab ära viia. Ta sidus kotisuu paelaga kinni, võttis ka Tahma-Toomase kaasa ning oligi läinud. Pidi kõigepealt Tartusse Munga tn 18 minema.  

Asjatundjaid oleks vaja küll 

Olime külaskäigust veidi jahmunud. Ei usukski, ent paberihunnik kirjutuslaual oli varasemast palju õhem. Aga jõime siiski teed edasi. Jagasime kõigepealt oma heameelt Õpetajate Lehest leitud info üle, et pedagoogika arhiivmuuseumis toimus Ferdinand Eiseni 110. sünniaastapäeva tähistav konverents. Meie hariduse suurmehi tuleb tunda ja Eiseni töö keerukatel aegadel (1960–1980) oli imetlusväärne. Tollal saavutatu peal on eesti koolil ka praegu kindel seista – kui uuenduse üraskid kõike närima ei pääse.

Kadri kurtis, et kooli võeti äsja tööle halduse eriala bakalaureusepaberitega noor mees, kes on varmalt nõus kõike õpetama ja kõiki juhendama. Nii-öelda uue aja omnivoor. Nimelt oli vald kellegi soovil pakkunud koha just sellele karjäärimuutjale – endisele plakatikleepijale ja pastakajagajale, viimati mingit MTÜ-d juhtinule. Mõned MTÜ-d on asjalikud kodanikuühendused, nende tegevusest on kogukonnale kasu. Aga on hulk selliseid, kes ministeeriumide ripatsite ehk püsipartneritena rahastatud ja üles kiidetud. Nii-öelda vastuteenena on nad muutunud tänapäeva demokraatiamängudes kõike ülistavaks kooriks, kes ka lausrumalusi „kogukonna laia toetusega“ varustavad, et hästi toimivad „vanad asjad“ prügimäele saata.

MTÜ-de kõigega tegelemist toetavad ka kõikvõimalikud kojad, võrgustikud, foorumid ning muud moodustised, kes jutu järgi on sündinud kaasama, hoolima, väestama, jõustama, lippima, lappima …, ent kelle viimane hingetõmme toimub sünkroonis rahastamise lõppemisega. Kui jututubade juhtimise eest enam raha ei saa, on jutudki otsas. Kas Eesti demokraatia ongi äkki rahapõhine? Ja kui mujal maailmas on teisiti, siis meil ikka omamoodi … 

Rääkisime Kadriga ka Viivi Luige kirjutisest „Teistsugune inimene“ (Postimees, 23.11), kus ta tuletab lugejale meelde Juhan Viidingu ridu kogust „Elulootus”: „Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.“ Just nende teistsuguste eest poetess hoiatabki – see ongi uus liik inimesi, kes on huvitatud vaid rahast ja kasumist ning kes tahavad luua monokultuuri – näiteks asendada Eesti metsad puupõldudega ning elujõudu kandvad puud rahaks kanditava puiduga. 

Luuletaja ei pea võimalikuks mõõta katedraali peldiku mõõdupuuga ja tuletab meelde, et loodus on inimesest tugevam. Mida tähendaks aga monokultuur meie haridus- ja kultuurielus? Kas ainult lõputut võõraid eeskujusid järele ahvivat liberaalitsemist, põhjendamatut ja n-ö emavaleks muutunud progressiusku ja varem saavutatu tühjaks kuulutamist?

Ja lõpetuseks Eesti Ekspressi lugu „Riigikogulased meisterdavad seaduseid tehisaruga“ (27.11). Kas mäletate laulu „Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme“? Rahvaasemike uuendusmeelsus ChatGPT kasutamisel viib mõtteni, et kui AI, eriti selle tasuline variant, artikleid ja eelnõusid kerge vaevaga valmis vorbib, milleks siis neile 101-le palka maksta. Liisa Pakosta arvas küll, et „AI aitab demokraatia toimimisele kaasa“, aga ei Toompeal ega ka Toolses pole arvajatega tegelikult midagi peale hakata. Asjatundjaid oleks vaja küll.  

Olime Kadriga ühte meelt, et uuel aastal tuleb kooliasjadele edasi mõelda, eriti neil, kes haridust targalt juhtima peaksid. Äkki lähebki külalise käigust midagi paremaks. Õnneks tulevad jõulud ja uus aasta ikka omal ajal. Hea on teada, et miski on vääramatu.

Rahulikke pühi!