Pianist Johan Randverel läks erialavalik lihtsalt. Kui pianist Meeli Ots kuulis 2003. aasta suvises puhkpillilaagris tema klaverimängu, ütles ta kohe, et poiss peab õppima muusikakeskkoolis. Nii läkski Johan 13-aastasena Võrust Tallinnasse ning asus elama ühiselamusse. „Oli natuke Sigatüükasse minemise tunne,“ meenutab ta. 

Kas teile meeldis koolis käia?

Jaa, koolis oli tore. Olin energiline laps, ei püsinud paigal. Tegelikult ei püsi ma praegugi paigal (naerab). Ainus asi, millest tundsin Võru koolis puudust, olid teised muusikud. Minu klassis polnud ühtegi muusikapoissi või -tüdrukut. Praegu õpib Võru Riigigümnaasiumis väga palju toredaid ja andekaid noori ning koos tehakse igasugu lahedaid asju. Võrus tegutsevad lausa orkestrid. Minu ajal kippusid aga kõik ära Tartusse. Treffner ja Miina Härma imesid Lõuna-Eesti ikka päris tühjaks (naerab).

Muusikakeskkoolis meeldis mulle selles mõttes palju rohkem. Nautisin seal iga päeva. Seal olid ju kõik kuigivõrd sarnased – meid sidus muusika. Mõnes mõttes oli muusikakeskkool nagu väike maakool, kus kõik tundsid kõiki. Vanemad koolivennad ja õed toetasid nooremaid. Meil olid armsad traditsioonid. Näiteks kui keegi oli väljastpoolt Tallinna, siis esimest korda bussijaama minnes sõitis mõni linna tundev õpilane temaga ühistranspordiga kaasa ja näitas, kust trammile minna. Meil oli lõbus, kõik olid heatahtlikud. Kehalise kasvatuse tunnis olid 8.–12. klass koos. Ei olnud mingeid komplekse. Näiteks polnud mingit vahet, kes missuguseid riideid kandis. 

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli imeline kasvukeskkond ühele noorele. Sain kodust eemal iseseisvaks. Mul ei olnud vaja emale ja isale öelda, miks ma ei käinud tunnis või miks mingi asi õppimata oli. Ilmusin oma vanemate ette, kui kõik oli hästi (naerab). Sain kasvada terves keskkonnas.

Millistes õppeainetes olite tugev? Millistesse tundidesse läksite hea meelega?

Väiksena meeldisid mulle ajalugu ja muidugi kehaline kasvatus. Käisin võrkpallitrennis ja olin üldse hästi liikuv. Hiljem meeldis mulle väga kirjandus, samuti keeletunnid. 

Minu ema ja isa on õpetajad, samuti emapoolsed vanavanemad. Seega pidin olema koolis tubli ja õppima eeskujulikult. Küll oli tore, kui sain lõpuks oma päris eriala õppima asuda! Siis hakkasid hinded mu vanematele nii armsasti järjest ebatähtsamaks muutuma (naerab). Aga ega ma muidugi laiselnud ka. 

Kas mõni õppeaine oli raske?

Reaalained olid rasked. Tundsin, et need võiksid ehk mingis teises elus olla minu jaoks kõnekad, aga olen neis tõeliselt maha jäänud ning elu viib mind vägisi mujale. 

Matemaatika ei sobinud mulle üldse. 5. klassis sain matemaatikas tunnistusele esimese kolme ja see oli mulle kuidagi nöök. Hakkasin käima järeleaitamistundides ja võtsin seda väga tõsiselt. Ma ju üldse ei tahtnud seda kolme. 6. klassis aga juhtus üks huvitav asi – järsku oli mul matemaatikahinne viis. Sain korraks klassi parimaks peastarvutajaks. Tehti mingi väike võistlus ja mul olid kõige õigemad vastused. Ühel korral valiti mind ka klassi matemaatikatiimi, kuid sain aru, et olen täiesti vales kohas, matemaatika ei erutanud mind. 

Mida olete kõige olulisemana kaasa võtnud oma koolikogemusest?

Esiteks muidugi kohusetunde ja sihikindluse. Samuti oskuse leida keerulises olukorras lahendus. Et isegi, kui sa ei saa algul asjast aru, ei tohi loobuda, oled sunnitud mingi lahenduse välja mõtlema. Lisaks muidugi sotsiaalsed oskused. 

Mul oli erakordselt tore läbisaamine muusikakeskkooli tolleaegse direktori Timo Steineriga. Ta viitsis õpilastega suhelda. Sain temalt küsida igasugu küsimusi muusika kohta ja lihtsalt rääkida täiskasvanud inimesega. Pilliõppimise juures ongi imeline, et saad suhelda üks ühele täiskasvanuga, kes ei ole sinu sugulane, aga pole ka päris võõras – see on ikka meeletu privileeg. Erialaõpetaja on noorele muusikule väga tähtis ja lähedane inimene. Mul ka väga vedas õpetajatega. Eriti soovin esile tuua oma erialaõpetajaid Marja Jürissoni ja Ivari Iljat. 

Kuidas teile praegune Eesti kool tundub?

Üldiselt tundub, et Tallinnas ei ole suuremat häda, koole on pigem puudu, kuna ülejäänud Eesti kolib vaikselt siia ära. 

MUBA-s, kus ma õpetan, on teemaks juurdekasv. Ma ei tea, kui populaarsed on lapsevanemate silmis sellised ametid nagu tippsportlane, baleriin või klassikaline muusik. Nende erialadega ei kaasne ju mingit garantiid, et kindlustad endale õnneliku elu ja palju raha. Selle peale mõeldakse tänapäeval palju ning näib, et minnakse rohkem kindla peale välja. Mulle tundub, et lapsevanemad on väga hariduse usku, mis on ju väga tore. See aga tähendab, et inimesed ei taha oma lapsi varakult kindlale rajale suunata. Mina aga julgustan seda tegema. Inimestel, kes on läbi teinud klassikalise muusika kooli, väga karmi sporditrenni või balletikooli, on kogemus, harjumused ja oskused, mida mujalt ei saa. Nad teavad väga hästi, mis on töö. Loomulikult ei pea kõigist saama muusikuid või tantsijaid, aga kui ei proovi, ei juhtu seda niikuinii. Seega, anname lapsele võimaluse valida see elukutse, kui tal on selleks eeldusi.

Mul endal oli palju lihtsam, kui näiteks minu tarkadel Tartu sugulastel, kellel kõik tuli hästi välja ja kes pidid siis otsustama, kuidas edasi minna. Minul polnud midagi valida. Elukutse valis mind, ma ei saanud ilma muusikata elada. 

Teie laps läheb peagi kooli. Mille järgi oma lapsele kooli valite?

Ongi päris keeruline. MUBA klaveriõpetajana vaatan, et nendel lastel, kes elavad kooli lähedal, on ikka palju tervem elu. Nad saavad rohkem magada ja nendega on lihtsam asju ajada – näiteks tundide aegu kokku leppida. Kui nad midagi koju unustavad, saavad nad sellele järele minna. Nendega, kes elavad kaugel, on kogu aeg mingi jama (naerab). Võrus elasin ma täiesti linna keskel, muusikakool oli paarisaja meetri kaugusel, spordikool sealsamas. Muusikakeskkooli ajal elasin kooliga samas majas olevas ühikas.

Kui elasime perega Nõmmel ja poisid käisid koolis vanalinnas, pidid nad hommikuti ärkama nii vara, nagu elaksid kusagil talus. Kui kool algas kell kaheksa, ärkasid nad juba kell kuus, et jõuaks süüa ja rongiga kooli sõita. Ja nad olidki väsinud. Päris raske oli siis sundida neid õhtuti veel pilli harjutama. Seepärast arvan, et kool võiks olla ikkagi kodu lähedal. Teisipidi on väga oluline keskkond, mis last ümbritseb, see annab lisaks haridusele mingi muu tunnetusliku tarkuse. 

Ja lõpuks peab muidugi vaatama, mis konkreetsele lapsele sobib. Muusikuna, kelle vanemad, õed ja naine on muusikud, vaatan loomulikult ka oma last sellise pilguga, kas muusikutee võiks talle sobida. Sellele on täitsa huvitav mõelda. Praegu on ta viieaastane, laulab, tantsib rütmis ja mängib pilli. Ta võiks sobida muusikamaailma. Teisalt ei taha ta üldse esineda. See võib olla vanusest tingitud, aga muusikuna võin ka hästi karmilt mõelda, et siis pole ju mingit pointi. Seega on see koolivalik üks keeruline küsimus.

Milline on hea õpetaja?

Minul vedas väga oma algklassiõpetajaga. Ta oli selline vana kooli õpetaja ja mulle sobis see väga hästi. Mulle pole kunagi olnud vaja, et õpetaja oleks hästi nooruslik ja lahe. Meeldis hoopis see, et ta oli korrektne ja rääkis meile huvitavaid lugusid vanast ajast.

Minu lapsel on praegu Merivälja lasteaias väga toredad õpetajad. Nende puhul võin olla kindel, et nad ei passi telefonis, vaid on laste jaoks kogu aeg päriselt kohal. Hea õpetaja suudab hästi planeerida ja kaugele ette näha. Hea õpetaja on avatud, kuulab lapsed ära, vestleb nendega ja tunneb nende vastu huvi.

Mida soovite Eesti õpetajatele?

Soovin neile jõudu ja tarkust. Minu meelest peaks kool olema meie riigi kõige tähtsam asi üldse. On palju peresid, kus vanemad on õhtuti väga väsinud ega jõua lastega piisavalt tegeleda. Igas perekonnas ei ole ka sellist heas mõttes pimedat armastust. Kool on minu meelest ainuke koht, kus jagatakse tarkust ja tunnetust kõigile ühtmoodi, hoolimata sellest, milline on lapse pere ja taust. 

Soovin, et õpetajad oskaksid tunda uhkust, et nendest tüüpidest, keda nad õpetavad, saavad täiskasvanud inimesed, kes ongi ju tulevikus Eesti riik.