Ajakirjanik Liisu Lassil läks koolis õppimine lihtsalt, aga hõbemedali nimel keeldus ta pingutamast. „Ma polnud selline „tubli“, et mul pidid olema kõik viied. Ma ei hakanud lihtsalt hinnete pärast mingeid aineid järele vastama. Mingi väike trots oli sees,“ meenutab ta ja lisab, et üldiselt tegi ta täpselt nii palju, kui vaja, keskendudes ainetele, mis talle väga meeldisid. 

Kas teile meeldis koolis käia?

Jaa. Ei mäleta, et mul oleks midagi selle vastu olnud. Võib-olla pubekaajal oli pisut keerulisem periood, aga üldiselt mulle koolis meeldis. 

Õppisin Pärnu Ühisgümnaasiumis, inglise keele kallakuga koolis. Keskkooli minnes tuli valida kas humanitaar- või reaalsuund ja ehkki meil oli ka ajakirjandusklass, valisin igaks juhuks reaalsuuna. Kartsin, et äkki panen muidu enda jaoks mõned uksed kinni – võib-olla tahan minna näiteks majandust õppima. Vahepeal tahtsin ka arstiks saada, kuid kuna ma ei saanud oma bioloogiaõpetajaga hästi läbi, kadus see mõte ilmselt seetõttu ära. 

Õppisin süvendatult matemaatikat, aga olin vist ainus meie klassis, kes selles aines riigieksamit ei teinud. Teadsin, et mul ei lähe seda vaja. Soov ajakirjandust õppida tekkis keskkoolis. Mulle meeldis ühiskonnas toimuvaga kursis olla. Olin natuke aktiivsem kui keskmine õpilane, tegelesin mingite õpilasesinduse asjadega ja ilmselt sealt see huvi alguse sai. 

Paralleelselt ajakirjandusega kaalusin ka politoloogiat. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas olid aga mõlema eriala sisseastumisvestlused samal päeval ja siis tuli valida. Samal päeval otsustasin, et okei, lähen ajakirjandusse. Kõrvalerialana õppisin ikkagi ka politoloogiat, rahvusvahelisi suhteid. 

Millistes õppeainetes olite tugev? Millistesse tundidesse läksite hea meelega?

Mulle meeldis väga geograafia. Olin juba lapsena uurinud ENE kaarte ja igasugu atlasi. Eriti tõmbas mind inimgeograafia. Meil oli väga äge õpetaja, kes suutis aine huvitavaks teha. Ka inglise keel meeldis mulle, ja taas tänu sellele, et mul olid selles aines läbi kogu kooliaja superõpetajad. Samuti meeldis kirjandus ning ka seal oli oluline roll õpetajal, kes muutis aine põnevaks. Tundub, et olen ikkagi rohkem humanitaar (naerab). 

Kas mõni õppeaine oli keeruline?

Õppimine polnud mulle raske. Muidugi meeldisid mõned õppeained rohkem kui teised ja mingid asjad lihtsalt tuli ära teha. Tol ajal ei vaimustunud ma füüsikast. See ei huvitanud mind. Olen takkajärgi mõelnud, et ilmselt oleks füüsika mulle meeldinud, kui seda oleks õpetatud teisiti. Näiteks kui vaatan „Rakett 69“, siis seal lähenetakse asjadele hoopis teistmoodi kui minu kooliajal. Mina ei saanud omal ajal aru, kuidas füüsika päriseluga seotud on. 

Kuidas sulle tööõpetus meeldis?

Erilisi mälestusi mul käsitööga seoses ei ole. Ei saa öelda, et mul oleksid selle ainega valulised kogemused. Meil oli selline klassikaline tüdrukute tööõpetus, et õmble põlle ja koo villaseid sokke. Ma pole elus rohkem pidanud sokke kuduma kui tookord koolitunnis ja selle ühe sokipaari tegin ka niimoodi valmis, et isa uuris kudumisraamatust, kuidas kanda teha, sest ka ema ei osanud sokki kududa. Õpetajast polnud suuremat abi. Oli nii, et tee ise valmis ja vii siis kooli näitamiseks. Kindlasti oleks puutööd olnud palju ägedam õppida. 

Milliste huvialadega tegelesite kooli kõrvalt?

Mängisin terve kooliaja võrkpalli ja mulle väga meeldis see. Käisin iga päev trennis. Minu meelest on väga oluline, et lapsel oleks mingi huviala – ring või trenn. Arvan, et meeskonnasport annab noorele inimesele palju vajalikke oskusi juurde, sest meeskonnatöö võib olla päris keeruline. 

Mida olete oma koolikogemusest kõige väärtuslikumana kaasa võtnud?

Kooliajal hindad asju teistmoodi. Mäletan, et põhikoolis oli meil selline heas mõttes range matemaatikaõpetaja, kes suutis igale tumbalegi põhiasjad selgeks teha. Ta lihtsalt oli nii nõudlik. Kõik käisid nööri mööda. 

Oli ka üks inglise keele õpetaja, kes tol ajal tundus samuti liiga range, aga teistpidi pani ta su pingutama. Olles nüüd ise mingis mõttes juhi rollis ja nähes nooremaid generatsioone peale tulemas, põrkun aeg-ajalt sellega, et inimestel on erinevad tööharjumused. Need aga kujundatakse varases nooruses. Kui sult ei nõuta mitte midagi, ei teki sul ka arusaama, et elus tulebki pingutada. Mõnele nõudlikule õpetajale, kes sind kooliajal ehk isegi närvi ajab, oled aga tagantjärele tänulik. 

Kuidas teile tundub Eesti kool täna?

Võrreldes minu kooliajaga on suurim muutus seotud ilmselt tehnoloogia arenguga. 1990-ndatel tekkisid algelised arvutiklassid ning alles minu keskkooli lõpetamise ajal olid mõned asjad juba moodsamad. Praegu aga on tehnoloogia pool koolides minu arvates väga hea. Võime küll viriseda, et kõigile ei jagu personaalset arvutit jne, aga võrreldes sellega, kust me tulnud oleme, on praegune olukord nagu öö ja päev. Mõtlen näiteks koroonaperioodile, mil kõigest hoolimata kõik töötas. 

Teisalt võib tehnoloogia areng õpetaja elu ka keerulisemaks muuta. Sa pead suutma koondada klassitäie nutiseadmetega üles kasvanud noorte tähelepanu ka klassikalisel viisil õppimisele. Ei saa ju õpetamist päriselt tehnoloogiale üle anda.

Kõrvalt vaadates tundub, et ühiskonnana omistame koolile liiga suure rolli. Äkki ootame koolilt liiga palju nii õpetamise kui kasvatamise osas. Ootame, et paneme lapse kooli ja võtame ta sealt välja n-ö valmis inimesena. Arvan, et kodu vastutus peaks ikkagi olema A ja O. 

Kui saaksite midagi Eesti kooli juures muuta, mis oleks esimene asi?

Arvan, et võtmesõna on õpetajate palk. Kui vaadata üle lahe Soome poole, kus õpetajate palk on võrreldes keskmise palgaga hoopis kõrgem ja õpetajatöö prestiižne, siis Eestis on viimastel aastatel õpetajate palk küll tõusnud, aga õpetajaks õppimine ei ole valikute seas esimese kolme seas. Pole nii, et lähen õpetajaks õppima ja tean, et mind ootab ees väga äge karjäär. Pigem võetakse seda missioonitööna. Kõrgem palk tõmbaks haridussüsteemi rohkem ja võimekamaid inimesi. Praegu on õpetajad ülekoormatud kahel põhjusel: esiteks annavad nad rohkem tunde, et lisa teenida, teisalt aga pole õpetajaid piisavalt, ent keegi peab ju klassi ees seisma ja töö ära tegema.

Milline on hea õpetaja?

Õpetaja võiks olla oma ainet hästi tundev tore inimene. Selline, kes tahab koolis töötada ja kelle silm õpetades särab. Vaid siis motiveerib ta lapsi. Kui õpetaja on tülpinud ning tegelikult ei taha oma tööd teha, pole see kellelegi tore. Õpetaja peaks käima ajaga kaasas ning olema kursis, millised arengud pedagoogika vallas toimuvad. Elu muutub ju pidevalt. Ka väga kogenud pedagoogid peaksid end kogu aeg täiendama, soovima uusi asju omandada ja proovida. 

Tulevikus ei taha ma olla vastik tüütu lapsevanem, kes käib ja naaksub pidevalt asjade kallal, millest tal endal aimugi pole, ja tülitab õpetajaid, kellel on niigi palju teha. 

Mida soovite Eesti õpetajatele omalt poolt öelda?

Minu arvates teevad Eesti õpetajad suurepärast tööd. Päriselt! Näinud maailmas eri koolisüsteeme ja kuulnud, kuidas vanemad oma lastega seal hakkama peavad saama, võin öelda, et meil ülesehitatu on kõigest hoolimata maailma parim. Meil saavad kõik tugeva baasi ja Eesti laste tulemused on väga head.