Näitleja Pääru Oja sõnul võiksid lapsed rohkem aega koolikeskkonnas veeta. „Ka süsteemis molutamine on vajalik. See aitab tööharjumustel välja kujuneda. Üks asi ei saagi sind enne huvitada, kui sa pole oma tuhandet tundi sinna sisse pannud. Muidu ei saagi sa aru, millest veel aru ei saa,“ leiab ta. 

Kas teile meeldis koolis käia?

Eks päevi oli erinevaid. Hommikud olid ikka rasked. Õnneks olid sõbrad ning nende pärast tahtsin kooli minna. 

Ma ei olnud tubli koolipoiss. Kodutööd olid mul tihti tegemata ja pidin neid vetsus teiste pealt maha kirjutama. Aga pea oli mul hea ja enamjaolt sain ikka neljade-viitega läbi. Igatahes kodus õppima ei pidanud. 

Millistes õppeainetes olite tugev? Millistesse tundidesse läksite hea meelega?

Mind huvitasid reaalained ja nendes olin ka tubli. Eriti meeldis mulle füüsika. Selles käisin isegi olümpiaadidel. Mäletan, et juba põhikoolis tahtsin teada saada, kuidas see maailm ikkagi toimib. 

Kindlasti on inimesel mingi soodumus, mille vastu tekib tal sügavam huvi, ja ilmselt on see teatud määral seotud ka õpetajatega. Just sellega, kuidas õpetaja suudab oma aine huvitavaks teha. Reaalkoolis olid reaalainete õpetajad tõesti väga head.  

Aga ega õpetajate vägi nüüd nii suur ka ole. Näiteks mis puutub ajaloosse. Kui oled veel vähe elanud, puudub sul ju igasugune perspektiiv ja tõenäoliselt ka sügavam huvi ajaloo vastu. See saab tekkida alles siis, kui hakkad hoomama, et midagi on olnud ka enne sind. Kui näed endast nooremaid inimesi, kes ei tea kogu sinu elatud aega. Ajaloohuvi mul tekkis, aga alles pärast ülikooli. 

Lavakasse minemise soov tuli mul alles keskkooli lõpus. Ilmselt oli oma mõju VHK teatriharul. Nende tüüpidega käisin läbi ja nende eest tegin vahel ka mata kontrolltööd ära. Hiljem said neist mu kursavennad. Käisin ka teatriringis. Olen mõnikord mõelnud, mis oleks, kui läinuks teisiti. Praeguse seisuga läheksin võib-olla majandust õppima, mul on tekkinud suur majandushuvi. 

Kas mõni õppeaine oli keeruline?

Vene keel, ja sellest on mul väga kahju. On tegelikult imetlusväärne, et minu reaalkooli jäänud klassivennad oskavad vene keelt hoopis paremini kui need, kes mujale õppima läksid. Reaalkoolis olid küll väga ebameeldivad vene keele õpetajad, kõik kartsid neid, aga näe, keeleoskus on nende käealustel oluliselt parem kui teistel. 

Noorena ei hoomanud ma selle tähtsust. Kui aga jõuad natuke elada, hakkad aru saama, kui tähtis on osata keeli. Kui palju keelteoskus avardab su maailmapilti. 

Mida olete oma koolikogemusest kõige väärtuslikumana kaasa võtnud?

Olen tagantjärele väga tänulik, et reaalkool ei lubanud mul laisk olla. Tunnis pidi kuulama ja asjad ära tegema. Õppisin distsipliini. 

On üldse kummaline, et isegi kui koolis pole olnud kõige lihtsam – on olnud igasuguseid emotsioone –, siis tagantjärele näed ja mõistad selle kõige mõttekust. Seesama reaalkooli karmus on tulnud mulle väga kasuks, ehkki õppimise ajal ma seda ei mõistnud. 

Küllap olen mingis mõttes vana aja inimene, aga usun, et kool ei peaks olema tore ja kena koht, kus tehakse vaid seda, mis huvitab. Et peaasi, et lapsed end hästi tunneksid. Kool peaks olema koht, mis valmistab sind eluks ette. On asju, mis tuleb lihtsalt ära teha – ja hästi teha! – ja kedagi ei huvita selle juures, kas sind huvitab, mis tuju sul on või kuidas sa end selle juures tunned. 

Kuidas teile praegune Eesti kool tundub?

Ega ma ju täpselt tea. Koole on kindlasti väga erinevaid. Tundub, et on varasemast palju rohkem noori, kellel on hing haige. Või paneme me neid lihtsalt rohkem tähele. See omakorda on tekitanud leebema kooli. Saan aru, et see on ohtlik lause, aga arvan, et teatud mõttes säästab karmim distsipliin, tänu millele tulevad ka tulemused, inimesi üleliigsetest, tarbetutest mõtetest. Igasugused kurbused tuleb elus läbi elada. Neid ei saa tablettidega eemale tõrjuda. 

Usun, et lapsed peaksid rohkem trenni tegema. See hoiab halvad asjad eemal. Näen seda ka enda pealt. Olen aja jooksul käinud paljudes trennides, aga kooliajal mängisin jalgpalli. 

Kui saaksite midagi Eesti kooli juures muuta, mis oleks esimene asi?

Ebapopulaarne vastus, aga teeksin nii, et lapsed oleksid veel rohkem koolis. Neil võiks rohkem tunde olla ja ka kodutöid annaksin rohkem. Tean, et see kõlab kummaliselt. Teatrit tehes saad aru, et iga teatris veedetud tund tuleb kasuks. Isegi mitte tingimata proovis, aga ka siis, kui lähed varakult enne proovi teatrisse ja pärast proovi vaatad seal veel oma asju. Süsteemis molutamine on vajalik. Tööharjumused ja sihikindlus kujunevad just nii välja. Üks asi ei saagi sind enne huvitada, kui sa pole oma tuhandet tundi sinna sisse pannud. Enne sa ei saagi aru, millest veel aru ei saa. 

Tänapäeval püütakse õppeaineid omavahel kuidagi siduda. Minule aga sobis selline süsteem, nagu meil gümnaasiumis oli: ühte ainet on korraga palju. Ja siis lõpeb see ära ning tuleb järgmine aine, millele keskenduda. Siis tegeleb korraga aju ühe või kahe asjaga ning lähed süviti ühe asja sisse, mitte ei killusta end saja teema vahel. Minu meelest õpetab see mõtlema.

Asi, mida peaks kindlasti koolis õpetatama, on rahatarkus. Aga see on vist nagu ajaloogagi: enne kui sul endal seda pole, ei paku see sulle ka huvi. 

Milline on hea õpetaja?

See, kes tunneb oma ala väga hästi ja suudab seda ka väga hästi edasi anda. Ega siin muud olegi. Mäletan reaalkoolist, et kui mul tekkis maailma vastu huvi ja küsisin õpetajatelt, miks üks asi on nii ja mitte teisiti, siis nendele küsimustele ka vastati. Noore inimese initsiatiivi ei tohi tappa. Kui õpilasel on huvi, tuleb võtta aega talle asju selgitada. 

Leian, et iga õpetaja peaks olema süüvinud ka millessegi muusse kui ainult õpetamisse. Kui õpetaja kõik ambitsioonid on seotud vaid õpetajaks olemisega, siis tekib ilmselt väga palju igasuguseid probleeme. Näiteks võib teda siis närvi ajada, kui õpilasel puudub tema aine vastu huvi. Kõige ideaalsem viis õppimiseks on minu arvates idamaadest tulnud õpetaja ehk meistri ja selli suhe, aga muidugi pole ilmaski nii palju õpetajaid kusagilt võtta. 

Inimesed käituvad erinevalt ja vajavad erinevat lähenemist. Kõiki ei saa ühtmoodi võtta. Kui mõtlen näiteks muusikaharidusele, siis kindlasti on väga palju inimesi, kellele on joonlauaga vastu sõrmi löödud ja kellest on saanud tipptasemel muusikud. Hiljem on nad nende hoopide eest väga tänulikud, sest muidu oleksid nad olnud lohed. Ja teistpidi – on inimesi, kelle joonlauaga vastu sõrmi löömine on lihtsalt ära lõhkunud. 

Mida soovite Eesti õpetajatele omalt poolt öelda?

Aitäh, et te teete seda tööd! Tänu teile meil see riik on. Mitte tänu sellele, mida Toompeal tehakse. Loodan, et teie palgad indekseeritakse samamoodi nagu riigiametnike palgad.