Lasteaiast ja põhikoolist ideaalset ennastjuhtivat õppijat otsida ei tasu – seal pole laps selleks veel valmis. Aga ta areneb soovitud suunas, kui õpetaja teda professionaalselt juhendada oskab.

Vääramatus progressiusus ja haridusuuenduste tuhinas on sel aastal juba mitu korda kirjutatud ennastjuhtivast õppijast kui ideaalist, mille poole püüelda. Tingimusteta heakskiidu on pälvinud ka individuaalne õpitempo ja koolivabad reeded, mille õppurid eeldatavasti veebis veedavad, peaasi et poleks igavaid ja traditsioonilisi koolitunde. Ja koolitundegi on nüüd igasuguse pikkusega: 30, 45, 70 ja 80 minutit, mõnel pool ka 90 ehk 2 x 45. 

Gümnaasiumiastmel ja põhikooli lõpuklassides on paaristunde ennegi olnud, asi on ju tegelikult ettenähtud õppeaja kasutamises. Kui kursus on 35 tundi, on õppeaega 35 x 45 ehk 1575 minutit. Kui jagada see 70 või 80-ga, siis jääb nagu midagi üle või puudu. Kuidas anda tundi 22,51 või 19,69 korral?

Mõistagi otsustavad õppijad nendel iseseisva töö päevadel ise, millal oma koolitöid teha. Tegemist on „võitlusega toetamaks juhendatud iseõppimist kui kontseptsiooni, mille efektiivne rakendamine nõuab paradigmaatilisi muutusi õpetaja rollis ja aja kasutuse mõtestamises“ („Iseseisva õppimise kaitseks“, Halliki Harro-Loit, 21.01). Paraku on järjekordsel uuendusel rohkem järelmeid, kui esmapilgul paistab. 

Kindlasti pole ma seda meelt, et ennastjuhtiv õppija oleks midagi soovimatut. Otse vastupidi – pean ka ennast praegugi ennastjuhtivaks õppijaks, omamoodi autodidaktiks, kes kunagi ka omad koolid käinud. Olen mõistnud: inimene õpibki kogu elu, õpib saadud kogemusest ja lugemusest, nii heast kui halvast. Ka ebaõnnestumine on kogemus, millega arvestada. Küllap oskab ennastjuhtiv õppija eristada propagandat professionaalsest ja pedagoogiliselt vettpidavast tekstist. Oluline oleks aga mõista, kuidas see ennastjuhtiv õppija kujuneda võiks, sest ajakirjanike (olgu või professori) käsitus jääb koolitegelikkusest ikka üsna kaugele. Vaja oleks selgitada sedagi, milles paradigmaatiline muutus varasema iseseisva õppimisega võrreldes seisneb. Küllap peab õpetaja ka praegu õpilaste iseseisva töö ette valmistama, olgu see siis koolis ja tunnis või kodutööks antud. 

Kes mille eest võitleb? 

Küsin, miks on vaja iseseisvat õppimist kaitsta. Kas keegi ründab seda, mida on harrastatud kõikidel aegadel? Ja miks peab võitlema koolitundide vastu? Neid peeti ka enne industriaalajastut. Juba Komenský pani kirja, kuidas emakoolile järgnevaid koolitunde struktureerida. Küsimus on ju alati olnud selles, kuidas õppimist tulemuslikult korraldada. 

Komenský soovitus oli õppida kiiresti, meeldivalt ja põhjalikult. Seda on ka praegu vaja ning seda on võimalik ka korraldada. Koolitundide kõrval peavad mõned eriti uuendusmeelsed loengutki ebaefektiivseks ja vananenud õppevormiks, oma seisukohta küll põhjendamata. Ometigi – tarka ja selge sõnaga kõnelejat kuulatakse küll ja küllap osatakse ka pakutud tarkust-teadmist meelde jätta. Õppevormide ja -meetodite valik lähtub siiski hoopis muust kui propagandakäskudest või mina-tahan-pildile-pääsemisest. On ju olemas ainedidaktikad, millest iga professionaalne pedagoog lähtub. Keeruline on õpetajatööd teha aga siis, kui seda professionaalsust pole ja lähtuda püütakse parajasti moes olevast. 

Artiklis esines sõna „juurdekasvuuskumus“. Haridussõnastikust leidsin: juurdekasvuuskumus, dünaamiline minapilt = veendumus (oma) vaimsete võimete arendatavuses; vastand jäävususkumusele (inglise keeles growth mindset, saksa keeles dynamisches Selbstbild). Meenus Hilda Taba doktoritöös „Dynamics of Education“ (1932) esitatud õppimise käsitus kui arenguprotsess, kus õppija liigub oma lähtetasemelt (tasemelt, kus ollakse) soovitud uuele tasemele kellekski saades (from being to becoming). „Saamine“ tähendab omandatud uute teadmiste-oskuste valdamist kõrgemal tasemel. Üldhariduse järel tähendab see enamasti eriala omandamist ning tõendatud kvalifikatsioonid näitavad professionaalset arengut.

Kas õppimine on rahaga seotud?

Lühike vastus on jah. Kui õpetaja juhendatud õppimisest koolis ei piisa, tuleb võtta kodus õpetaja. See maksab ja kõik seda endale lubada ei saa. Aga on ka suurem plaan, kui analüüsida iseõppimise korraldamist kogu kooliperele. (Vt, Tartu Petersoni kooli kvaliteedijuhi Blaubrücki artikkel samas Õpetajate Lehes). Miks „reedene rõõm iseseisvast õppimisest” haridusökonoomikaga tegelejaile meeldib? Kui koolimajas pole kolm päeva järjest õpilasi, siis pole ju vaja maja täisvõimsusega kütta ega valgustada ning terve koolipere reedene toitlustamine jääb samuti ära, kõnelemata vabast päevast õpetajatele ning kokkadele. Küllap seda osatakse arvutada, praegustes oludes eriti. 

Arvutada ongi vaja, kui koolielu ratsionaalselt juhtida ja korraldada, kuid tuleb küsida, mille arvelt kõik toimub ja kas reedel arusaamatuks jäänud õppesisu selgitamine esmaspäeval ikka on parim lahendus. Mis siis, kui mittearusaajaid on klassitäis? Ja mida tehakse siis esmaspäevastes tundides või millal silutakse reedeseid lünki?

Mida arvavad õppijad?

Minul on kombeks alati küsida arvamust neilt, keda mis tahes uuendus otseselt puudutab. Arutasime tudengitega (tulevased muusikaõpetajad), milline see ennastjuhtiv õppija nende arvates on. Tuli palju märksõnu: oskab ise otsustada, aega planeerida, valikkursust valida, ChatGPT-d kasutada jne. Kohe järgnesid: teab, kellelt abi ja selgitusi küsida, kuidas võlgu likvideerida jpm – kõik arusaadavad ja igapäevaelus vajalikud teadmised. Just teadmisteni jõudsimegi, tuletasime meelde ka vastavad taksonoomiad ja järeldasime, et ongi hea ISE teada võimalikult palju – nii fakte ja mõisteid kui ka protseduurilisi asju. Mõisteti, et kõike ei jõua guugeldada, mõnda teadmist-oskust on kohe ja kiiresti vaja. Üks juba koolis väikese koormusega töötav tudeng ütles, et tema arvates on kõigile vaja õpioskusi tähenduses know-how (inglise keel ju praegu iga mõiste jaoks võtta!), sest on ju vaja teada, KUIDAS midagi teha tuleb ja saab.

Ja siis arvas üks napi jutuga noormees, et 100% ennastjuhtivaks ei saa inimene kunagi, alati on eeskujusid vaja. Tulevase muusikuna oli ta veendunud, et pillimängutehnikat lihtsalt on vaja väga täpselt vaadelda ja püüda seda siis jäljendada. Õigeid eeskujusid tuleb osata valida nii, nagu me valime raamatuid, mida lugeda, ja kontserte, mida kuulata.

Arutelu, millal kellestki sai ennastjuhtiv õppija, pakkus noorte täiskasvanute meenutusi oma kogemuste eri etappidest. Loomulikult ei sünnita ennastjuhtivaks õppijaks, selleks kujunetakse eri arenguperioodide kaupa, ikka sedamööda, kuidas õpitakse tundma ennast, oma elukeskkonda ja võimalusi selles toimetamiseks. Kodus saavad lapsed selgeks esmased käitumisharjumused, lasteaeda võetakse laps üldjuhul siis, kui ta oskab ennastjuhtivalt nt potil käia. Kooliminekuks eeldatakse koolivalmidust, milles on samuti otstarbekas kodul, koolil ja lasteaial kokku leppida. Ja ülikooli jaoks on vaja ülikoolivalmidust, milles iseseisva õppimise oskused on uut liiki ja uuel tasemel õppimise eeldus. Küllap mõistate, miks mul oli oma tudengitest hea meel.

Mida oleks varasemast õppida?

Mäletatavasti soovitas Johannes Käis juba läinud sajandi alguses pöörata erilist tähelepanu õppeülesannetele, millega laps ISE toime tuleb. Tark koolimees pidas teadmiste kinnistamiseks oluliseks anda kodutöid, mida õpetaja on lastele eelnevalt tööülesandena selgitanud. See oligi see praegune uuendus: juhendatud iseseisev töö, mida laps ISE kodus teha suudab. 

Sedamööda, kuidas lapse teadmised kasvavad, kasvab ka iseseisvus ning suutlikkus ennast õppimisel juhtida ja valida tegevusi, mis viivad tulemuseni. Kõik sammud sellel teel põhinevad aga motivatsioonil uusi teadmisi/oskusi omandada ning soovil saavutuse nimel pingutada. Praegu on paraku just see viimane peaaegu kadunud. Selle asemel otsitakse tarkade kivi ja loodetakse mingile uuele imemetoodikale, mis peaks üle öö teoks tegema ulmelähedased reformid ja saavutama muud kõrged eesmärgid. Paraku on igal õppemeetodil oma ja sageli ainespetsiifilised kasutuspiirid.

Kui mõistame last kujuneva (mitte valmis!) isiksusena, siis sellel kujunemisteel saab ja tulebki teda toetada vastavalt tema individuaalsele arengule. Selleks on vaja tunda arengupsühholoogiat. On ju kogu Euroopa humboldtlik koolisüsteem kujundatud inimese mõtlemise arengu üldistest seaduspärasustest lähtuvalt. Oluline on teada, miks aineõpetus algab vanuses 10–12 ja miks on selle ettevalmistuseks vaja algklassides spetsiifilist, õppimise põhioskusi vahendavat sisu. Abstraktse mõtlemise areng on vajalik ka iseseisva õppija kujunemisel. Süsteemse mõtlemiseni jõutakse enamasti gümnaasiumis, ülikoolis selleta ei saagi, kui tahetakse saada mingi valdkonna asjatundjaks. Iga asi tulebki omal ajal. 

Praeguse haridusuuenduse vildakus ei seisne mitte selles, et õpetajad ei tunne humanismi või konnektivismi põhialuseid ja viimaseid haridusuuringuid, vaid selles, et meil puudub vaimne iseolemine oma praeguses koolikultuuris. Oleme seni oma vanade õpetajate ja mitmekesise kultuuripildiga edukad olnud nii PISA-s kui välisriikides õpinguid jätkates. Põhiliselt ingliskeelsest kirjandusest leitud huvitavalt kõlavad ideed kuulutatakse „kaasajastamiseks“ ja soovitatakse neid rakendada nagu Pascali seadust – igas suunas ja ühteviisi. Uued ja sageli kultuurikontekstis võõrad mõisted vajavad enne rakendust põhjalikku analüüsi, isegi koolieksperimente. Loomulikult teaduspõhiseid, aga nendest teatakse paraku vähe. Aga võiks teada, kuidas korraldada neid nii, et tulemused oleksid usaldusväärsed ja koolirakenduseks kõlbulikud. Eeskujusid on leida nii Eestist kui teistest riikidest.

Kindlasti on praegused poliitilised arvamusliidrid koole külastades palju uut ja huvitavat avastanud. Rõõmsaid ja tegusaid lapsi on alati hea näha, targalt töötavaid õpetajaid samuti. Kuid tunnis istumine ei anna veel põhjust mis tahes uuendust ainuvõimalikuks kiita. Laps saab otsustada oma teadmiste piires, mistõttu lasteaiast ja põhikoolist ideaalset ennastjuhtivat õppijat otsida ei tasu – ta pole selleks veel valmis. Aga ta areneb soovitud suunas, kui õpetaja teda professionaalselt juhendada oskab. Tarkus tulebki teatavasti tasapisi ja igas võimalikus keskkonnas. Nõnda ka oskus oma õppimist ise kavandada ja korraldada.