Viimastel aastatel on valikainete roll koolihariduses üha enam tähelepanu pälvinud. Tundub ju loogiline, et õpilastel peaks olema võimalik oma haridusteed kujundada, avastada uusi huvisid ja süveneda endale olulistesse teemadesse. 

Samas toob see kaasa hulga väljakutseid, mis sunnivad küsima, kas valikained täidavad oma eesmärki või muutuvad pigem lisakoormaks.

Valikainete idee seisneb mitmekesisuses – õpilased saavad proovida kätt näiteks kunstis, robootikas, programmeerimises või filosoofias. See rikastab õpikogemust ja annab võimaluse avastada oma andeid väljaspool tavapärast ainekava. Paljude noorte jaoks võib just valikainete kaudu tekkida sügavam huvi tulevase eriala vastu, mis mõjutab nende edasisi haridusvalikuid ja karjääriplaane. Samuti õpetab see vastutust ja ajaplaneerimist, sest valikainete kaasamine õppekavasse nõuab teadlikke otsuseid ja enda huvide analüüsimist.

Ent kas kõik õpilased saavad valikainetest kasu? On juhtumeid, kus nende pakkumine jääb ressursside puudumise taha – väiksemates koolides pole alati võimalik laia valikut pakkuda. See seab õpilased kehva olukorda võrreldes suuremates linnakoolides õppijatega. Liiga suur valik võib aga tekitada segadust ja muuta otsuste tegemise raskeks, eriti kui noor pole enda huvides veel kindel. Mõnikord võib valikainete rohkus tekitada stressi, sest lisanduvad tunnid ja kodutööd suurendavad koormust.

Teine oluline aspekt on valikainete kvaliteet ja sisu. Kui valikained muutuvad pigem lihtsaks lisatunniks või n-ö täitetunniks, kaob nende väärtus. Tunnid peaksid olema sisukad, motiveerivad ja õpetama praktilisi oskusi või laiendama maailmapilti. Samuti vajavad õpetajad rohkem tuge ja ressursse, et valikainetunde sisukalt läbi viia – entusiasmist üksi ei pruugi piisata. 

Kuidas siis leida tasakaal? Võib-olla tasuks kaaluda paindlikumat lähenemist, kus valikained seotakse rohkem päriseluliste oskustega ja integreeritakse teiste õppeainetega. Näiteks võiks robootikatund toetada matemaatika õppimist või loovkirjutamine arendada keeleoskust. Samuti võiksid koolid teha senisest veelgi rohkem koostööd kohalike ettevõtete ja kultuuriasutustega, et õpilased saaksid kogemusi n-ö päris elust. Lisaks võiks kaaluda, et osa valikaineid toimuks töötubade või projektipäevadena, andes õpilastele rohkem aega süvenemiseks ja vabadust loominguliseks eneseväljenduseks.

Valikainete süsteem ei ole mustvalge – see on võimalus ja ülesanne ühel ajal. Kui suudame pakkuda sisukaid, kättesaadavaid ja inspireerivaid valikainetunde, võivad need saada koolitee väärtuslikuks osaks, mis toetavad õpilaste arengut ja eneseteostust. Nii muutuks valikainete valik mitte kohustuseks, vaid võimaluseks kujundada tulevikku teadlikult ja kirglikult. Õpilased, kellel on võimalus katsetada, eksida ja taas proovida, kasvavad enesekindlamateks ja mitmekülgsemateks inimesteks, kes on valmis astuma maailma avatud meele ja uudishimuga.