Koolide pingeridade koostamine ja avaldamine on hariduspoliitikas alati teravat vastukaja leidnud. Toetajad väidavad, et see loob läbipaistvust ja aitab lapsevanematel valida kooli informeeritult, kuid kriitikud hoiatavad selle negatiivsete tagajärgede eest. Küsimus on, kas edetabelid annavad koolide kvaliteedist tervikliku pildi või loovad ebaõiglase võrdlusmomendi, mis ei arvesta konteksti ja hariduse tegelikke väärtusi.

Üks olulisimaid probleeme koolide pingeridade koostamisel on tõsiasi, et need tuginevad valdavalt riiklike lõpueksamite tulemustele. See metoodika soosib koole, kus õpivad kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega peredest pärit lapsed, kellel on kodus tugev tugi ja lisavõimalused oma õpitulemusi parandada. Samas alahinnatakse koole, mis teevad rasket tööd keerulisema taustaga õpilaste toetamisel ja nende arengule suunatud individuaalsete lahenduste pakkumisel.

Teine murekoht on koolide edetabelite mõju õpetamise sisule ja õpetajate tööle. Kui kooli positsioon pingeridades muutub peamiseks kvaliteedi mõõdikuks, võib see viia õpetamisstrateegiate muutumiseni. Selle asemel et keskenduda õpilaste laiapõhjalisele arendamisele, võivad koolid hakata õpetama peamiselt eksamite sooritamiseks. Õpetajad võivad tunda survet suunata oma pingutused eelkõige testiskooride tõstmisele, jättes tagaplaanile kriitilise mõtlemise, loovuse ja sotsiaalsete oskuste arendamise.

Lisaks võib koolide järjestamine süvendada hariduslikku kihistumist. Kui teatud koolide maine pingeridade tõttu tõuseb, hakkavad sinna kandideerima kõrgema õpimotivatsiooniga õpilased, jättes teised koolid veelgi keerulisemasse olukorda. See loob nõiaringi, kus eliitkoolid saavad üha paremaid tulemusi ja vähem atraktiivseks peetavad koolid kaotavad tugevaid õpilasi, õpetajaid ning ressursse.

Alternatiiv koolide pingeridade avaldamisele võiks olla terviklikum ja mitmekülgsem lähenemine koolide kvaliteedi hindamisele. Selle asemel et keskenduda vaid eksamitulemustele, tuleks arvesse võtta ka kooli panust õpilaste arengusse, õpetajate kvalifikatsiooni, õpilaste heaolu, õpikeskkonna kvaliteeti ja sotsiaalset kaasatust. Põhjalikum analüüs looks realistlikuma pildi koolide tegelikust panusest ja vähendaks ebaõiglast võistlust.

Kokkuvõttes on koolide pingeridade koostamine keeruline ja mitmetahuline teema. Kui need põhinevad vaid eksamitulemustel, moonutavad need tegelikku pilti koolide kvaliteedist ning võivad viia hariduse ühekülgse mõõtmiseni. Eesmärk peaks olema tasakaalustatud lähenemine, mis tunnustab ja väärtustab aspekte, mis loovad hea kooli ja toetavad õpilaste terviklikku arengut.