Ivi Rammul on aastakümnetepikkuse kogemusega bioloogiaõpetaja, Kristjan Pärnamägi geograafist karjääripööraja, kes õpetab Viimsi Gümnaasiumis kolmandat aastat. Mõlemad nimetavad end ennekõike erialaspetsialistiks ja alles siis õpetajaks, ent selles loos seob neid hoopis üheskoos loodud kursus. Selles said kokku gümnaasiumiastme bioloogia neljas kursus „Inimene ja keskkond“ ning geograafia kolmas kursus „Loodusvarade majandamine ja keskkonnaprobleemid“. Kokku moodustasid need „Keskkonnakaitse“ ehk nende keeli loogia-graafia või õpilaste sõnutsi bio-geo.

Lõiming ei teki nende sõnul juhtimistasandilt saadud käsust leida ainete ühisosa ja panna miskit kokku. „Sellist varianti olen ma proovinud mitmel korral ja mitmes koolis,“ tõdeb Ivi. „Siis teeb igaüks oma osa, aga tervikut ei teki.“ „Just. Meie nii ei teinud,“ möönab Kristjan. Veel aasta tagasi ei teadnud nad, et hakkavad peagi igal esmaspäeval tundide kaupa koos arenduskeskuses istuma, et õppijate iseseisvaid ülesandeid tagasisidestada, või pühapäeviti suhtlema, sest nädala esimeseks tunniks on vaja slaidid kokku panna. Uus kursus tõukus hoopis õpilaste kavalusest ja soovist oma nutikust õpetajatega jagada. „Jah, nad lobisesid välja, et esitavad minu tunnis tehtud ülesande Kristjanile ka,“ märgib Ivi ja Kristjan jätkab: „Ja siis nentisid, et viisid minu tunnis vaadatud filmi kirjutise Ivile.“ Kolleegid juhtusid sellest omavahel rääkima. „Mõtlesime esiti, et kuidas nii saab – õpilane peaks pingutama kahes aines, aga saab niimoodi lihtsamalt asjad tehtud,“ lausus Ivi. „Teemegi siis nii, et paneme need kursused kokku,“ kostis Kristjan möödunud õppeaastal. „Jah!“ nõustus Ivi kohe, „kevadväsimusse tekkis järsku põnevus – äkki hakkab päriselt midagi juhtuma!“

Peagi märkasid nad, et mõlemad mängivad tõsimeeli ühise kursuse loomise mõttega. Üks õpilane uuris eelmisel kevadel, mis neid abituuriumis bioloogias ja geograafias ees ootab. „Hakkasime Kristjaniga vastates natuke nagu lollitama, et eks näis, äkki õpimegi loodust kui tervikut kahe õpetajaga koos,“ meenutab Ivi. Järgmine sõnavõtt sel teemal kõlas juba lubadusena, mida tuleb täita: riigigümnaasiumite suvepäevadel tutvustasid nad kolleegidele ühise kursuse ideed, ilma et oleksid veel kordagi koos istunud ja kursuse plaani teinud. „Lubasime seal, et aasta pärast tutvustame neile tehtut,“ lausuvad nad nüüd muiates.

Tõestas ennast kohe

Nii tuligi augustis innukalt tööle asuda. „Vahepeal mõtleme, et see kõik on võimalik vaid Viimsi Gümnaasiumis,“ räägivad nad kooli tuge mainides. „Jalutasime augustis õppejuhi kabinetist mööda ja laususime nii muuseas seal ukse vahel seistes, et hakkame koos kursust andma,“ kirjeldavad nad ühise õppetöö ametlikku algust. Nad tõdevad, et oleks neilt kohe kogu kursuse täpset ainekava nõutud, oleks hoog enne algust raugenud. „Teadsime kursuse alguses esimese kolme nädala plaani,“ möönab Kristjan, lisades, et struktuur oli paigas, aga materjalid loomata. Ivi selgitab, et eeltööna olid nad möödunud kevadel vaadanud põhjalikult läbi mõlema kursuse sisu, et märgata, millised teemad kahes aines kattuvad. Selgus, et neid oli omajagu, näiteks ökoloogia, keskkonnakaitse, põllumajandus ja keskkonnakaitse, energeetika ja keskkonnakaitse, metsandus ja keskkonnakaitse. „Keskkonnakaitse ja kestlik areng on märksõnad, millest juhindusime,“ täpsustab Kristjan. Õppekorraldusjuhile edastasid nad väga konkreetse soovi tunniplaani osas: nädala esimene tund olgu ühistund, kus õpetajad saavad olla koos auditooriumis kahe klassi ees korraga, järgnevad igale klassile üks bioloogia- ja üks geograafiatund ning reedel üks iseseisva töö tund. Vastu kõlas selge ja usaldusest pakatav: „Olgu!“ Seejärel koostasid nad veebis Draw.io keskkonnas struktuuri, kus joonistusid välja tunnijaotusplaan ning nädala teemad ja tundide sisu. Kui nädala esimene kahe õpetajaga ühistund oli pigem loeng, siis reedene iseseisva töö tund andis võimaluse kümne nädala jooksul läheneda kursuse teemadele loomingulises võtmes nii üksi, paaris- kui ka rühmatööna. Nädala keskele jäänud ühes bioloogia- ning ühes geograafiatunnis tegelesid nad teema raames spetsiifilisemalt ühe eriala sisuga. Nii valmis skelett, mida nad kui ühest suust kinnitades ei kavatse muuta. „See tõestas kohe esimesel aastal oma kvaliteeti,“ nõustub Ivi. Nad usuvad, et sellist neljast tunnist koosnevat nädalaplaani ja teemade järjestust saaks ka teistes koolides proovida, kui kolleegidel on huvi katsetada. „Meie oleme valmis oma kogemust jagama,“ lubavad nad.

Kohe alguses leppisid Ivi ja Kristjan kokku, et klassikalisi kontrolltöid kursuse jooksul ei tule, vaid õppija tagasiside kujuneb iseseisva töö tundide jooksul tehtust. Kristjan nimetab neid AA-ülesanneteks ehk asjaliku aktiivsuse sooritusteks. Nii oli õppijal vaja teha kokku 14 ülesannet, igaühe eest sai kuni 10% koguhindest. „100% tuli maksimaalselt kokku, aga tööde tulemused jaotusid nii, et mõni läks ainult bioloogiasse, mõni geograafiasse, mõni tulemus mõlemasse ainesse,“ selgitavad nad, lisades, et riikliku õppekava järgi tuli õppijatele ikkagi teha kaks eraldi e-päevikut, sest tulemust on tarvis mõlemasse ainesse. „Eks see riiklik õppekava segabki lõimingut kõige enam,“ tõdeb Ivi, ent lisab, et nende tehtu näitab: kui hoog on sees ja tahe olemas, saab ka selle raamidesse jäädes kaht ainet koos õpetada. Samuti märgib Ivi, et kohe tuli leida koht ka nendele teemadele, mis ühiskursusesse ei sobinud. Ta nendib, et vähemalt bioloogias oli see täiesti tehtav.

Enesejuhtimise harjumus

Õpetajate töö aitab kujundada ennastjuhtivat noort, kes saab hakkama maailmas, kus kõik moodustab ühe sidusa terviku. Iseseisva töö tundides harjutasid õpilased G1-s õpitud enesejuhtimis-, eriti ajaplaneerimisoskust. Peale selle oli neil võimalik endal otsustada, kellega koos paaris- ja rühmatööd teevad. AA-ülesanded olid mitmekesised: keskkonnateemalise filmi vaatamine ja sealt mõjustseenide väljakirjutamine; „Osooni“ saate põhjal õpetajatele järgmiseks tunniks küsimuste esitamine; ühe Eesti looma kohta miniuurimuse koostamine ning metsandusest plakati tegemine; energeetikateemalise saate filmimine ning ettekande pidamine ökosüsteemi kohta, kohaliku keskkonnaprobleemi leidmine, selle tekkepõhjuste analüüsimine ning lahendusvõimaluste pakkumine; stsenaariumi kirjutamine virtuaalmängule, mis tutvustaks roheleppe põhimõtteid. „Need andsid õpilastele võimaluse läheneda õppesisule loominguliselt,“ möönab Kristjan. 

Samas tegid just iseseisva töö tunnid õpilastele esimese hooga kõige suuremat muret. Mõnegi jaoks tähendas ilma õpetajateta tund tunniplaanis võimalust magada, koju minna või lihtsalt olla. Õpetajatena lähtusid Ivi ja Kristjan ülesandeid välja mõeldes tingimusest, et need oleksid valdavalt 70 minuti jooksul tehtavad, selleks et kursuse jooksul ei jääks õpilastele koduseid töid. Ometigi saabus kursuse kolmandal nädalal Ivi sõnu kasutades maavärinaefekt. „Selleks ajaks oli mõnel kuhjunud kolm tegemata tööd,“ selgitavad nad. Teisisõnu kogesid õppijad, et iseseisva töö tund tähendab tõesti seda, et sel ajal peab ülesande ära tegema. Kursuse teiseks pooleks loksus rütm ka õppijate jaoks kindlamalt paika. Kuigi korraga läbisid kursust kõik Viimsi Gümnaasiumi abituriendid ehk ligi 200 õpilast, järelsooritused õpetajate ütlusel ei kuhjunud, vaid õpilased said oma töörütmi peagi kätte.

Muutus töörütmis

Kuna õpetajad teevad oma tööd õpilaste jaoks, oli neile oluline kuulda, mis kasu õppijad selles kursuses nägid, kuivõrd arenes silmaring, mis mõtteid nad ellu kaasa võtavad ning milliseid märkamisi kursuse korralduse ja sisu kohta õpetajatega jagada soovivad. Ivi ja Kristjan nendivad, et muidugi oli neid, kelle jaoks oli aega planeerida keerukas, mistõttu näis vähemalt esimestel nädalatel, et koolielu koosnebki vaid bioloogia-geograafiaülesannetest. Enamik oli põnevate ja mitmekülgsete iseseisvate loovülesannete eest siiski tänulik. Välja toodi ka tõsiasi, et kaht õpetajat oli huvitav koos kuulata, mistõttu püsis tähelepanu isegi loengutundides räägitul. Näiteks kirjutasid õpilased: „Hea on tajuda kahe aine seost“, „Kursus oli mitmekesine, pakkus väljakutseid, kaasaegne“, „Uudne, eriline, silmaringi laiendav“, „Motiveeris keskkonnasõbralikumalt käituma“. Üks õppija sõnas: „Tore näha, et õpetajad ise on elevust täis. Kursuse jooksul paar ohoo-momenti. Oma kodukoha keskkonna probleemi oli huvitav ja põnev uurida.“

Kuigi kogu kursuse koostamine – struktuuri loomine, materjalide koostamine ja iga tunni ettevalmistamine ning tööde tagasisidestamine – oli õpetajate sõnul väga ajamahukas ega tasu end ära, kui teha seda ühekordse projektina, läks näiteks õpilaste tööde tagasisidestamine kahekesi kiiremini, kui üksi tehes. „Esmaspäeva hommikuid alustasime kahekesi koos,“ meenutab Ivi, „vaatasime õpilaste iseseisva tunni töid üle,“ lisab ta. Samuti toovad nad välja vastastikust usaldust ja tõsiasja, et mõlemale sobis suur spontaansus, mis nende ühist toimetamist iseloomustab. „Nii nagu otsustasime koos kursuse teha, kulges kogu protsess spontaansuse rütmis,“ möönab Ivi. Mõnigi kord oli nii, et reedene tööpäev hakkas lõpusirgele jõudma, ent esmaspäevaseks ühistunniks polnud veel slaide koostatud, aga kuidagi oli mõlemal alati kindel teadmine, et küll need valmis saavad. „Ja said ka!“ kinnitab Kristjan. Lisaks tuli ise otsida uut infot. „Õpikud on üle kümne aasta vanad,“ märgib Ivi. „Tuulikute kohta on näiteks kirjas, et need on olemas ja võiks mõelda tuuleenergia peale,“ näitlikustab Kristjan. „Tahtsime õpetada tänapäevast maailma, seda, millesse õppijad astuvad,“ lisab Ivi.

Majanduslikus mõttes oli projekt nende sõnul naljatamisi öeldes täiesti kahjumlik, aga Ivi ütleb, et koostöö väärtus peitub mujal. „Näiteks aitas see kursus mul üle elada masendava novembri,“ ütleb Ivi. Rutiini vähe nautiva õpetajana tekitas temas elevust võimalus luua midagi uut ning katsetada, kas päris lõiming võiks lõpuks ometi toimida. „Ise õppisime ka väga palju,“ lisab Kristjan. Nad süvenesid teineteise õppeainetesse ja valmistasid kõik tunnid ja teemad ette niimoodi, et kui peaks juhtuma, et üks on töölt mõnel põhjusel eemal, saab teine kursuse andmisega hakkama. „Sain kõik rumalad küsimused Kristjanilt ära küsida,“ ütleb Ivi naljatamisi, lisades, et kogu IT-maailm, mis nende kursust puudutas, oli samuti Kristjani ampluaa. „Tean nüüd selle kohta ka mõndagi, mida enne ei teadnud, aga mis nüüd teeb elu lihtsamaks,“ möönab ta. Näiteks kasutasid nad kursuse struktuuri ja ajakava väljatöötamiseks Draw.io veebilehte. Lisaks on nende kogemuse järgi koos õpetamisel väga suur väärtus. „Meil oli tõesti selline sekundi pealt teineteise mõistmine,“ kiidab Ivi, kirjeldades, kuidas piisas pilgust, andmaks sõnajärg teisele või märku, et rääkigu teine rahulikult oma lugu lõpuni. Kui ühes tunnis rääkis ühest teemast üks, siis teise klassi tunnis võis minna nii, et rääkis teine. „Jah, slaidid olid iga klassi tundides samad, aga lood, mida jagasime, olid küll erinevad,“ meenutab Kristjan, lisades, et just kuuldud lugude kaudu sai kolleegist iga järgmise tunniga midagi uut teada. Ka õpilastele jäi õpetajate hea koostöö silma. „Meeldis õpetajate sümbioos ühistunnis,“ nenditi tagasisides.