Kas mäletame veel, kui suur asi oli, kui klassiruumi saabus projektor või kriit asendus markeritega? Või kui digikeskkonnad eKool, Stuudium, Google Classroom, Opiq muutsid õpetamise korraldust? Uuendustega kohanemine nõudis aega, toetust ja eeskujusid. Ent praeguseks on need saanud õpetaja igapäevatöö loomulikuks osaks. Nüüd aga seisame uue ja märksa mastaapsema muutuse lävel: generatiivne tehisintellekt (TI) on hariduses kohal.

Küsimus ei ole enam selles, kas õpetajad (ja õpilased) TI-d kasutavad, vaid kuidas, kui teadlikult ning millise tempo ja toetuseganad seda teevad. Olukord ei ole kaugeltki ühtlane – kooliti on pilt väga erinev.

TI kasutuselevõtt koolides sõltub suuresti koolijuhi otsustest ja väärtustest. Kui juht ei tunne huvi ega näe vajadust innovatsiooni toetamiseks ressursse leida, ei teki ka õpetajatel ruumi ega julgust katsetada. Samas on koole, kus TI tööriistad on igapäevatöö loomulik osa, ning õpetajad tunnevad, et neil on vabadus uurida, proovida ja arendada. Need erinevused ei tulene mitte tehnoloogiast endast, vaid koolikultuurist ja juhtimisest. TI rakendamise tempot dikteerib koolijuhi initsiatiiv. Hariduses ei saa suuri muutusi ellu rakendada ainult õpetajate pühendumuse najal – vaja on selget suunda ja juhtimisotsuseid.

Olukord on paradoksaalne: on vaja olla teadlik ja reageerida kiiretele muutustele, kuid paljud koolid ei liigu üldse. Hariduses on levinud hoiak, et enne tuleb mõista ja alles siis saab katsetama hakata. Kuid selline mõtteviis ei toimi ajastul, mil tehnoloogia areneb kiiremini kui haridussüsteemi soov muutunud olukorda teadvustada.

Õppijad ei oota. Nemad kasutavad juba praegu TI-d kirjutamisel, tõlkimisel, programmeerimisel, ideede genereerimisel. Kui õpetaja ei tea, kuidas need tööriistad toimivad või milleks neid kasutatakse, ei saa ta õpikeskkonda enam mõista ega suunata. Vaikimine, kartlikkus või lootus, et küll läheb mööda, ei vii meid edasi.

Generatiivne tehisintellekt ei ole mõeldud õpetajat asendama. Eesmärk on õpetajat toetada – säästa aega rutiinsest tööst ja luua ruumi loovusele, suhtlemisele ja sisulisele õpetamisele. Kui õpetaja oskab kasutada TI-d näiteks töölehtede loomisel, õppematerjali diferentseerimisel või tagasiside mustandite koostamisel, jääb tal rohkem aega ja energiat selleks, mis päriselt loeb – õppijaga kontakti loomisele ja arengu toetamisele.

TI kasutusvõimaluste rakendamise eeldus ei ole tehnoloogiapädevuse täiuslikkus, vaid julgus katsetada ja keskkond, kus eksimine on lubatud. Usaldus, mitte kontroll on see, mis loob arenguks sobiva ruumi. Samas ei tohi õpetaja jääda üksi – vaja on kolleegide eeskuju, õppimisvõimalusi ja koolijuhi aktiivset toetust.

Nügimine ei ole sund ega kampaania. See on kutse astuda esimesed sammud, katsetada järeleproovitud lahendusi ja jagada kogemusi. Kui õpetajatele ei pakuta võimalusi, ei teki ka arengut. Kui koolijuht ei paku visiooni, jääb TI areng üksikute entusiastide õlule.

Ent kõige suurem risk ei ole mitte see, et keegi kasutab TI-d valesti, vaid hoopis see, et me ei tee mitte midagi. Üha rohkem õppijaid elab TI toel kujunevas maailmas, samas nende koolid ja õpetajad jäävad ajast maha. Lõhe süveneb iga päevaga.

Tehisintellekti eirata pole enam võimalik, kuid selle kvaliteet ja mõju kujunevad vastavalt tänastele otsustele. Haridusuuendused ei sünni iseenesest ega ülemäärase ettevaatlikkuse tulemusel, vaid visioonist, koostööst ja otsustavast tegutsemisest.

Küsimus ei ole, kas suudame TI-d kasutada, vaid kuidas – teadlikult, vastutustundlikult ja koostöiselt. Ainult nii saab tehnoloogiast tööriist, mis toetab nii õpetajat kui ka õppijat. Selle eelduseks on koolid, kus areng ei ole juhuslik, vaid juhitud.