Laps ei saa endale peret valida

15-aastane Johan ei saa öösiti tihti magada, sest tema õde on raskelt haige. Koolis on tal puudulikud hinded ja käitumisprobleemid ning teda peetakse kasvatamatuks poisiks. 14-aastane läbinisti viieline õpilane Mia aga ei taha enam kooli minna ega õppida, sest tal on raske taluda õpetaja märkusi, nagu teeks ta oma koolitöid AI abiga.

Igal lapsel on oma lugu ning peret, kuhu laps sünnib, ta ise valida ei saa. Laps tahab alati parimat, aga tal puuduvad veel oskused. Tihti süüdistatakse lapse probleemides üksnes kodu, kuid tegelikult vastutab iga spetsialist, kes lapsega suhtleb – õpetaja, noorsootöötaja, huvijuht jne – lapsele loodud keskkonna eest. Täiskasvanu ja lapse suhte eest vastutab alati täiskasvanu.

Lapsed on öelnud, et tunnevad täiskasvanutega suheldes sageli, et nad ei ole kuhugi soovitud ega oodatud. Nii tekib tunne, et laps on justkui pall, mida ühest väravast teise lükatakse. Laps soovib olla päriselt ära kuulatud, tunnustatud, meiega võrdne partner.

Aga kui panna fookus päriselt ka lapse toetamisele ja kasutada oskuslikult olemasolevaid võimalusi ja ressursse, hakatakse nägema rohkem võimalusi. Eesmärk on luua lapse ümber turvaline ja tugevatel suhetel põhinev pesa, kus laps on päriselt hoitud. Valdkonnaülene koostöö lapse toetamisel ongi kõige olulisem alustala.

Nii nagu perekonnas on tähtis, et vanemad oleksid lapse kasvatamisel ühel meelel, on täiskasvanute head suhted lapse kujunemisel olulised igas valdkonnas. Ja mitte ainult head suhted, vaid ka ühised kokkulepped, eesmärgid ja rollide selge jagunemine juhtkonnani välja. Alati polegi vaja appi kedagi väljastpoolt. Meie enda spetsialistid on väärtuslik ressurss, lihtsalt on vaja kedagi, kes neid veidi toetaks. Kui üks last toetav keskkond, näiteks kodu, on nõrk, peavad teised olema seda tugevamad. Spetsialistidena ei saa me peresid muuta, küll aga saab iga spetsialist, kes lapsega suhtleb, luua muutusi last ümbritsevas keskkonnas.

Üheksanda klassi lõpus seisab noor inimene valikute ees. Tahaks küsida, kas need valikud, mida ta teha saab, on ikka kõik ta enda omad?
Kui noor on saanud täisealiseks ja valmis päriselt hakkama tulevikule mõtlema, on tema unistustest saanud just selline reaalsus, mille meie, täiskasvanud, oleme talle loonud. Kui tihti me sellele tegelikult mõtleme?

Kommentaarid

Iga kriitiliselt mõtlev lugeja hammustab läbi selles artiklis ja Eesti pedagoogikas oleva fundamentaalse vastuolu.
Ühes ja samas artiklis on kirjas kaks vastuolulist väidet:
1) vastutab alati (!) täiskasvanu (!);
2) laps on temaga võrdne (!) partner.
See on totaalne loogikaviga – ei saa ju olla võrdsed ja võrdväärsed partnerid, kui vastutab ainult üks. Aga seda igasugused projektijuhid ja tugispetsialistid muudkui väidavad. Kaevavad auku, kust õpetajad enam välja ei saa. Ise aga pühivad vastutusest käed puhtaks, sest ideoloogiatöötajana on nii võimalik.
Üks väheseid hariduspsühholooge, kes julgeb selle välja öelda, et meie kooli allakäigu aluseks on see täiesti mõistusevastane ja formaalloogiliselt vastuoluline lähtekoht, et laps on täiskasvanuga võrdne, aga vastutab ainult täiskasvanud, on Peep Leppik.
Teised kiidavad kõik “uuendustele” kaasa, sest muidu ei õpetajana parteikõlbulik, et Skandinaaviast jm Läänest toodud ebaloogilist juttu heaks ei kiida.
Ei. Laps ei võrdne täiskasvanuga.
Lapsesse tuleb suhtuda austusega. Seda kindlasti.
Aga võrdsus hindab võrdset vastutust.
Otsustage lõpuks ära ja lõpetage see loogikavigadest kubiseva vahu tootmine.

Kauaaegne õpetaja

06.06.2025

Vasta
Kriitilistel mõtlejatel ei ole kerge toime tulla erinevate arvamustega. Enamjaolt nähakse esimesena vigu ja keskendutakse nendele, seega omapoolne panus jääb vajaka. Ega asjata ei öelda, kus viga näed laita, siis tule ja aita.
Loomulikult laps soovib olla võrdväärne partner ja tal ongi õigus lähtuvalt lastekaitse seadusest võrdväärsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta,kuid esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul.
Seega täiskasvanu roll on olla vastutav, toetav ja suunav pool nii kodus kui ka koolis kuni lapse kaheksateist aastaseks saamiseni.
Artikli rõhk ei ole võrdväärses partnerusuhtes vaid hoopis tähtsamas ja laste jaoks kõige olulisemas sõnumis :PALUN KUULA MIND PÄRISELT KA!
Tänu sotsiaalpedagoogidele huvijuhtidele noorsootöötajatele on lastel võimalus oma murekoormat vähendada ja tunnetada üks ühele olemasolu, mida ükski õpetaja klassis kõigile pakkuda ei suuda.
Õpetaja kompetentsi, kus ta on koostööjuhtija ja meeskonna liige, ei kuulu teiste arvamuste halvustamine vaid ta kujundab usaldusliku koostöö nii vanemate, kolleegide kui ka kogukonnaga. Suhtub suhtluspartneritesse lugupidavalt ning on empaatiline. Õppeasutuse meeskonnaliikmena panustab ta ühistegevustesse ning oma organisatsiooni arengusse.
Heatahtliku suhtumise tulemusena on võimalik leida ka vastus küsimusele KUIDAS PÄRISELT LAST KUULATA?

Koolieelse lasteasutuse õpetaja

18.06.2025

Vasta

Kirjuta kommentaar

HEA LUGEJA,