• Mina kirjanik ei ole, kuigi olen mõne grafomaaniast kantud inimesega elus kokku puutunud. Seda isegi korduvalt.

Minu oma väike õde on näiteks kirjutanud lasteraamatu „Ümarmudil otsib kodu“, mida kuuldavasti mõnel pool kasutatavat nii eesti keele kui ka merebioloogia õpetamiseks. Nõnda et tähelepanelikult uurides võib minu rakutuumadest mõne kirjutamisega seotud geeni ehk isegi leida. Ma ise pole küll täpsemalt uurinud. Igaks juhuks tunnistan üles, et kaugel ja pimedal ajal, keskkoolipõlves, potsatas mõnikord meie Mustamäe kortermaja postkasti ajakirjast Pikker läkitatud umbes kolmerublaseid rahakaarte libauudiste või muidu nihkes lookeste eest. Mõnel neist oli minu nimi, aga paljudel ühe teise samas korteris alles pikkust koguva teismelise noormehe oma. Nõnda palju siis eelajaloost.

Kirjutamisega rikkaks ei saa

Siis aga läks nii, et üsna täpselt veerandsajandi jooksul kirjutasin ma kallis emakeeles kokku vaid umbes tuhat sõna. See oli üks Sirbi toimetuse palutud lugu Pierre Bourdieu sotsioloogia teemal. Selle kirjutamise kohutavat valu mäletan senini. Et Bourdieust päriselt aru saada, on vaja teda siiski originaalis lugeda. Isegi tema ingliskeelne terminoloogia mõjub prantsuse keelega võrreldes vägagi kunstlikult. Aga siis on meil tõlge eesti keelde ning sellest kirjutamas inimene, kes polnud kaks kümnendit seda keelt kirjatöös kasutanud. See oli kohutavalt valus ning tulemus väga vähe rahuldust pakkuv, kuigi lõppkokkuvõttes avaldatav.  

Kirjutamine on üldse üsna valus tegevus. Koolis ma inglise keelt ei õppinud, see jõudis minuni suhteliselt hilja. Sestap kulus mul umbes kuus aastat, et õppida inglise keeles avaldataval tasemel kirjutama žanris, mis jääb kuhugi sotsiaalteaduste ja esseistika vahele, või ehk sotsiaalteaduste kirjanduslikku serva. See on selline koht, kus alati kõvasti kere peale saab. Esmalt solvatakse grammatika pärast ning seejärel tulevad metodoloogid ning nõuavad igasuguseid tehnilisi vigureid, millest mul, kui päris aus olla, päris savi oli ja on. Ainus, millel minu jaoks päriselt väärtust on, on hea lugu, ning nagu üks filosoofist kolleeg kunagi ütles: faktid ei peaks tõel jalus tolgendama. Lõpuks läks aga siiski kõik hästi. Lugudest sai doktoritöö, mille muganduse päris korralik kirjastus New Yorgis paberil ära trükkis ning kõvad kaanedki ümber pani. Isegi honorari maksti – 180 dollarit pea kümnendi kestnud töö eest. Mul on see tšekk senimaani kusagil alles, sest selle väärtus raamituna on suurem kui raha ise. Kirjutamisega rikkaks saada on väga raske, kuigi kuuldavasti mõned on saanud. Päris loovalt ei suuda ma aga kirjutada üheski keeles.

Sõda kirjutamise vastu

See aga ei takista mind tõdemast, et viimastel aastatel on käimas üleilmne sõda kirjutamise vastu. Nii nagu ma oma arvuti lahti teen ning uut teksti alustan, hüppab kohe ekraanile kaaspiloot, mis pärib, mida me siis täna ka kirjutame, ning pakub abi. Selle tegelasega koos aga ei kirjuta ma midagi. Tekstide koostamine ja kirjutamine on erinevad tegevused. Kirjutades inimene väljendab ennast. Lobarobot ei väljenda midagi, sest sel puudub inimlik kogemus, olgu selleks siis noorusaegne hingevalu või vanemate inimeste seljahädad. Lobarobot püüab matkida tekste, mille abil inimesed on end väljendanud, seda aga suhteliselt vähese eduga. Tema lipitsused ja šabloonsed väljendid on kergesti äratuntavad. Lõppude lõpuks on tegemist vaid tehnoloogiaga, mis mängib sõnareas järgmise sõna esinemise tõenäosusega. Mõistete „tehisaru“, „tehisintellekt“ ning muude sääraste kasutamine selle tehnoloogia puhul on ebakohane, sest midagi intelligentset siin ei toimu. Mõiste „tehisaru“ on oksüümoron – inimese kogemuste väljenduste imiteerimine mehaaniliselt koostatud sõnarea abil ei ole põhimõtteliselt arukas.

Tee, millele see tehnoloogia ning selle müügimehed meelitavad, on libe. See justkui vähendaks kirjutamise vaeva, võimaldades inimesel ilma vaevata kenasti kirjutada. See mulje on petlik. Lobaroboti kasutamine kirjutamisel loob harjumust mitte mõelda. Harjumus mitte mõelda ja mitte vaeva näha on aga väga halvad harjumused, mis panevad piiri sellele, kuhu inimene elus jõuda võib. Kõnelemata ilmajäämisest rõõmust, mida pakub loov eneseväljendus. Kogemata jääb muidugi ka valu, mis kirjutamisega alati kaasas käib – inimkogemus on alati suurem kui meie võime seda väljendada ja sõnad, mis meile antud, lubavad. See on aga inimeseks olemise kogemuse paratamatu osa ning vabatahtlikku loobumist sellest on raske inimsoo progressiks nimetada. Samamoodi võiks lasta endal käed või jalad amputeerida, nende asemel endale robotliikmed panna ning minna siis jõusaali mehetegusid tegema.

Olen kunagi tööalaselt kokku puutunud mõne üsnagi noobli Ameerika vabade kunstide kolledžiga, kus on kirjutama õppimisel õppekavas keskne osa. Olen näinud esimese aasta üliõpilasi, kelle vanemad on maksnud 40 000 ja rohkem dollarit aastas selle eest, et nende lapsed võtavad alustuseks teksti ette ning hakkavad seal kirjutatut oma sõnadega ümber ütlema. Võtab kuid, enne kui nad oma lauseid kirjutama õpivad. Jaapanlastel on väljend soro riidingu, mis tähistab aeglast tähelepanuga lugemist, ilma milleta kirjutamine võimalik ei ole. Tähelepanelik lugeja märkab, et soro riidingu pole muidugi midagi muud, kui ingliskeelne slow reading – aeglane lugemine. Meie aga puksime oma lapsed selleni, et päristekste lugeda pole vaja, piisab lobaroboti koostatud kokkuvõtetest ning kodutööks antud essee ketrab masin sekunditega kokku. Nii sõidab lobarobot justkui teerull üle neist lihtsameelsetest, kes arvavad, et praegusel ajal tuleb edu ilma vaevata. Ei tule. Peredes, kus kultuuriline kapital on suurem, ja paremates koolides seda ka teatakse.

Püüdsin hiljuti pisut mõista, kuidas see nõndanimetud revolutsiooniline tehniline areng on mõjutanud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoole. Tuleb välja, et ei olegi mõjutanud. Seal õpitakse nagu muiste – loetakse läbi oma kirjandus, kirjutatakse selle põhjal essee ning arutatakse seda siis silmast silma juhendajaga. Nii tehakse kolm aastat ning tulemuseks on riigijuhid, ettevõtjad, poliitikud ja nõnda edasi. Inimesed, kes peavad suutma aruteludes otse osaleda ning otsuseid teha puusalt, masinalt nõu küsimata. Kes seda ei suuda, sellesse seltskonda ei jõua. Me võime end ju petta sellega, et stohhastilise papagoi, nagu üks lingvist on lobarobotit nimetanud, palkamine õpetajaks viib meie rahvusliku hariduse uuele tasemele. Tõenäoliselt on tulemus siiski vastupidine – me hävitame oma teaduse ja kultuuri alused ning loome vähemasti mõned põlvkonnad tähelepanuhäirete all kannatavaid nartsissistlikke inimesi.

Tehisaru kadunut tagasi ei anna

Olen ikka mõelnud eesti haridusele sada ja enam aastat tagasi. Kuidas minu kuus klassi koolis käinud, vaesest perest pärit isata üles kasvanud vanaisa Jaan läks 1914. aastal Ukrainasse ühe rikka inimese valdusi juhtima, vallates kolme keelt nii kõnes kui kirjas. Või kuidas mu vanaonu August, kes oli pärast sõda Saksamaal meditsiinikooli lõpetanud, valdas New Yorkis laevalt lahkudes inglise keelt sedavõrd, et võis Ameerikas psühhiaatrist südamekirurgiks ümber kvalifitseeruda. Me võime üksteisele igasuguseid mulle puhuda, aga seda, mis meil vahepeal on kaduma läinud, tehisaru tagasi ei anna. Üks mu headest õpetajatest, Heikki Vallaste, ütles kunagi, et tema teab ainult üht õpimeetodit – raamatust pähe. Ilmselt ei meenunud talle võimalus, et mõni inimene võib loota targaks saada nõnda, nagu seda praegu loodetakse teha – raamatut ööseks padja alla peites.

Näinud Ameerika noorte püüdlusi kirjutama õppida ning oma lapsi Inglise ülikoolides, soovin näha sellist haridust, kus näiteks esmapäeva hommikul esitatakse eestikeelne essee ja neljapäeval ingliskeelne. Järgmiseks esmaspäevaks kirjutataks tuhat sõna itaalia või prantsuse keeles ning nädala lõpuks midagi eksootilisemat, näiteks väike lugu sanskritis. Need tuleks kõik oma peas välja mõelda ning oma käega üles kirjutada. Arvan, et igas aastakäigus on meil vast paarkümmend noort, kes seda teha suudavad. Siis võiksime ka öelda, et haridus on meie maal edasi läinud. Praegu on aga kurb vaadata, kuidas funktsionaalne kirjaoskamatus on saamas meie rahvuskultuuri nurgakiviks.