• Narva Baltijetsi sõjatehase toodangus kasutati ka radioaktiivseid aineid.
• Tehasesse sisse ja sealt välja sai erilubadega, ühe osakonna töötajad ei teadnud, mis teises toimub.
• Tehases töötas 1980. aastatel 4500 inimest.
• Esmakordselt jõudsid Eesti teatripubliku ette Baltijetsi endiste töötajate meenutused. 

Baltijetsi sõjatehas pakkus üle Nõukogude Liidu Narva tööle kutsutud töötajatele oma aja kohta korralikke hüvesid: puhkusereisid lõunapoolsetesse liiduvabariikidesse, korterid, oma kool ja lasteaed. Mündi teine pool on aga sünge: uraani rikastamise tehnoloogia katsetamise labor (töös 1950-ndateni) ja hiljem radioaktiivsete ainete kasutamine tehase toodangus jättis salajases tehases töötanud inseneride ja teiste, peamiselt kõrgelt haritud tööliste tervisele jälje, mida omakorda hüvedega „raviti“. Töötajad polnud üksteise töölõikudega kursis, tööd tehti vaid jooniste järgi, teadmata, mis täpselt toodetakse või kuhu toodang läheb.

Baltijetsi ajaloost kõnelesid Õpetajate Lehele arhitekt Indrek Tiigi ning tehase endiste töötajate lood terviklikuks lavalooks sõlminud dramaturg Piret Jaaks. Mari-Liis Lille lavastus „Sisekliima“ esietendus Narvas Vabaduse teatrifestivalil ning etenduse eel said ajaloohuvilised teha väikese ringkäigu omaaegse kinnise tehase administratiivhoones. Tol päeval sai läbi käia kõik üheksa korrust ning kiigata tehasehoone katuselt ka linna panoraami, muu hulgas jäid silmapiirile Narva muuseum ja taamal „sõbralik“ naaberriik.

Baltijetsi salajases tehases valmisid seadmed militaar- ja aatomitööstuse tarbeks, aparaadid laevanduse ja meditsiinisektori jaoks ning ka näiteks Juku arvutid. Seda kõike mõjukas, aga kinnises tootmishoones. Milline on selle tehase nn ajalooline jälg Narvas?

Piret Jaaks: Baltijetsi tehasetöölised suunati rusudeks pommitatud Narva tööle Nõukogude Liidu eri paigust. Kaasa olid nad saanud narratiivi, et just nemad hakkavad Narvat üles ehitama. Nad on elanud ja (uuemad põlvkonnad) kasvanud vaimus, et nad ei tulnud Narvasse ise, vaid saadeti sinna. „Meie ehitasime üles linna, mille vaenlane puruks pommitas.“ See mentaalsus on kujundanud Narvat 1944. aastast tänini.

“Baltijetsit on nimetatud paradiisiks keset Narvat. Seal töötas intelligents, keda koheldi väga hästi.

Piret Jaaks

Militaartehas oli oma toodangu tõttu, hoolimata asukohast Narva linna keskmes, kinnine, lausa salajane. Toonases totalitaarses ühiskonnas sai salajast eri meetmetega mõistagi salajas hoida, aga siiski: keset linna … Kas selleks olid mingid erilised meetmed?

Piret Jaaks: Olid küll. Näiteks ei pandud tehast pikka aega kaardile, vaid selle nimi oli Postkast number 2. Selliseid „postkaste“ oli Nõukogude Liidus mitmeid, kõik need olid strateegilised objektid. Samuti pääses tehasesse sisse ja sealt välja eriloaga. See on ehk mõneti arusaadavgi, kuid huvitav on, et ühe osakonna töötajad ei teadnud, mis teises toimub.

Kas saladuses hoitav tehas tekitas linnas ja väljaspoolgi ringlevaid müüte?

Indrek Tiigi: Baltijetsi kultuurimajas oli mahukas kaldpõrandaga teatrisaal. Juttude järgi on käinud seal esinemas ka Alla Pugatšova … 

Milline on hoone arhitektuuriline lahendus? Kas ohtralt tundlikku infot varjavat hoonet projekteerides ja ehitades kasutati ka erilisi võtteid? 

Indrek Tiigi: Baltijetsi arhitektuur on pärit Venemaalt ja selle autorit ei ole võimalik tuvastada. Tõenäoliselt polnudki sõjatööstuse kompleksil ühte konkreetset autorit, selle projekteerisid pigem spetsiaalsed projektbürood, kes sotsialistlikku impeeriumit kollektiivselt teenindasid. Säilinud dokumentides aadressid puuduvad – hooned on nummerdatud. 

“Baltijetsi projekteerisid ilmselt spetsiaalsed projektbürood, kes sotsialistlikku impeeriumit kollektiivselt teenindasid. Kindlat autorit pole võimalik tuvastada.

Indrek Tiigi

Tehases katsetati enne 1960. aastaid uraani rikastamise tehnoloogiat ning käsitleti ohtlikke tervist kahjustavaid aineid ja materjale. See pidi töötajate tervisele jälje jätma. Kas sealsed töötajad haigestusid näiteks vähki rohkem kui elanikkond keskmiselt? Või põdesid mõnd muud haigust?

Piret Jaaks: Meie teatritrupiga kõnelenud töötajad rääkisid lugusid oma haigustest ja terviseriketest, mida esines ka nende kolleegidel. Põhjuseks olid tõesti ohtlikud tehnoloogiad, mida tehases kasutati. Sõjatehas jätab alati keskkonnale jälje ja inimene on selle keskkonna paratamatu osa, tahab ta seda või mitte.

1960. aastatest alates hakati Baltijetsis arendama elektroonikatööstust ja toodeti mitmesuguseid seadmeid ning masinaid militaar- ja aatomitööstuse tarbeks. Taolise profiiliga tööstusettevõtteid polnud Nõukogude Liidus palju, kas see tähendas nii tehase juhtkonnale kui ka töötajatele tollases mõistes erilisi hüvesid?

Piret Jaaks: Baltijetsit on nimetatud paradiisiks keset Narvat, seal töötas intelligents, keda koheldi väga hästi. Oli mitmeid hüvesid, kuid nagu me teame, on paradiisil ka teine pool, ning seda esitame lavastuses samuti („Sisekliimas“ näidatakse, kuidas näiteks kahetoaline korter antakse töötajale, kel olid ohtlike ainetega töötamisest tõsised tervisehäireid ning kes esitas selle kohta juhtkonnale küsimusi – K. H.).

Nooremate ja vast ka nooremas keskeas Eesti inimeste teadvusesse jõudis Baltijetsi tehase lugu lavastuse „Sisekliima“ kaudu. Millist tagasisidet on Vaba Lava seni saanud? Kas Narvas, kus etendused on nüüdseks lõppenud (Tallinnas on veel ees), leidsid ka kohalikud tee teatrisse?

Piret Jaaks: Senini on vastuvõtt olnud äärmiselt soe, lausa üllatuslikult. On kiidetud, et lavastus on valinud nostalgiavaba lähenemise, kus Narva elanikke koheldakse kui võrdseid, ning öeldud, et see on üks esimesi põhjalikke pilguheite Narva elanike kujunemisloole Eesti teatris.

---

Tehas, mida polnud ühelgi kaardil

Tehas rajati 1947. aastal haruldaste muldmetallide tootmisega seotud tehnoloogiate väljatöötamiseks. See asus samas kohas, kus aastal 1927 asutatud värvivabrik, mistõttu sai rahvasuus nimeks Krasilka. Algul rajatud katsetsehhides töötasid noored insenerid, palk oli kõrge ning töö- ja olmetingimused head.

Aastatel 1947–1966 oli salajase sõjatehas ametlik nimi Postkast nr 2, kaardilt hoonet ei leia. Tehases toodeti ja katsetati ning töötati välja radiatsiooni ja tuumaenergeetikaga seotud seadmeid. Toodang läks rohkem kui sajasse NSV Liidu asulasse ja 40 riiki. Tehas allus otse Nõukogude Liidu üldise masinaehituse ministeeriumile, mitte kohalikule ENSV juhtorganile.

1985. aastal toodeti tehases esimesena NSV Liidus kooliarvuteid Juku, kokku ligi 3000 tükki. 1980-ndatel töötas seal umbes 4500 inimest. Toonasel kujul sulges tehas uksed 1993. aastal.

Kunagise tehase territooriumil tegutseb tänapäeval mitu ettevõtet, mis toodavad peamiselt metallkonstruktsioone ja -detaile.

Baltijetsi kultuurikompleksi ja administratiivplokki praegu uuendatakse, uuenduse on projekteerinud Allianss Arhitektid. Terviklikult ümber ehitatud kultuurimajas tegutseb alates 2018. aastast Vaba Lava teatrimaja, aga ka rahvusringhäälingu Ida-Virumaa keskus. Kunagise söökla ruumides õpetatakse Eesti Keele Majas riigikeelt, seal paiknevad riigiametid, kliinikud ja söögikoht Alexi kohvik. 

Hoonesse plaanitakse rajada 130 toaga hotell, mis oleks Narva esimene uuem hotellihoone.

Allikas: Wikipedia ja Indrek Tiigi