• Kultuuri võib määratleda mitmeti, aja jooksul on muutunud nii asjade kui ka sõnade tähendus. Kõige üldisema lähenemise järgi: kui meie baasvajadused on peaasjalikult füsioloogilised ning lisaks veel ka turvatunne, siis kultuur on selle pealisehitus ja ilma selleta saab kah hakkama. Riik on olnud varmas seda ära kasutama ja seetõttu on palgad, mida ta kultuuritegijatele maksab, pigem sümboolsed kui motiveerivad. Kuid see on eraldi teema.

Sellest hoolimata toodetakse ja tarbitakse kultuuri ikka. Inimeste eelistused erinevad: kes eelistab kino, kes teatrit, kes armastab omaette raamatut lugeda. Paljudel on, kui mitte just isiklik, siis vähemalt tuttavate tuttav, kes ei tee ei ühte, teist ega kolmandat.

Tegelikult ei ole sellest eriti midagi. Loojad loovad omasoodu edasi ja kui loodu nautijad väljakuulutatud ajal ja kohas kokku saavad, on nad seal isekeskis. Peaasjalikult need, kes arvavad ja loodavad, et pakutav neile meeldib. Teistsugused sinna ei lähe. Tegelikult võtab aga riik ka teistsuguste palgast mingi osa kultuuri edendamise tarvis nii või teisiti ära ja lõpuks on kõik rahul.

See on nii kultuuriga, mida võime elitaarseks pidada ja mis on loodud kindlat sihtgruppi silmas pidades.

Reegleid peab peast teadma

Teistsugune lugu on nn massikultuuriga. Näiteks liikluskultuur. Inimesed, kui nad just mingil halval põhjusel oma ruumist välja ei saa, on sunnitud sellest osa saama ja erinevalt elitaarkultuurist on selles tarbimiskeskkonnas kõik korraga koos. Ja sealt algavad probleemid.

Liikluskultuur, nagu kõik eluvaldkonnad ikka, on määratud reeglitega. Mõnda reeglit peab peast teadma, näiteks seda, et meil on parempoolne liiklus. Õnneks ei ole neid palju. Teised reeglid on kirjeldatud märkidega. Nendest kinnipidamine näitab kultuuri või kultuuritust. Kas minna otse üle muru või looklevat teed pidi? Kõigil seda küsimust ei teki, paljudel siiski. Kiusatuse vältimiseks on sõiduteel kohas, kus peetakse oluliseks, et teekattel olevat pidevjoont ei ületataks, puuritud teekattesse augud ja pandud sinna postide rida. Väljaspool asulaid on see vahel kilomeetrite pikkune. Iseenesest huvitav kultuuriilming.

Tänaval on kiirust piiravad liiklusmärgid. Et nendest ikka kinni peetaks, on iga natukese maa tagant teele pandud lamav politseinik. Võiks panna hoopis liikluskaamera ja raha kokku korjata? Õhtuks oleks investeering tasa teenitud, järgmine päev toob juba kasumit ja mõne aja pärast oleks liiklus soovitud rööbastes.

Kui seaduskuulekus tagatakse aga sellega, et kõik teised viisid asju ajada on välistatud, siis ühest küljest viib see muidugi sihile, teisalt näitab aga ka riigi suutmatust ennast teisiti kehtestada, ehk siis saamatust. Kui reegli järgi talitamine on ainus võimalik käituda, siis pole selle kohta reeglit vajagi.

Igale rahvusrühmale oma kool

Veel üks, esmapilgul kaunis ootamatu koht, kus riigi säherdust käitumismustrit näha võib, on eestikeelne haridus. See ei saa olla ja ilmselt ei olegi eesmärk omaette. Meil on Harvardi, Cambridge’i või Massachusettsi lõpetanuid. Kellelegi pole pahaks pandud, et nende haridus pole eestikeelne. Oluline on siiski, et Eestis elav inimene oleks suuteline eesti keeles suhtlema. Midagi halba ei juhtuks, kui igal rahvusrühmal Eestis oleks oma emakeelne kool. Vahest oleks ehk paremgi, emakeeles õpitu võib teha targemaks kui võõrkeeles kuuldu. Enesestmõistetavalt peaksid need koolid järgima meil kehtivat õppekava ja selgeks tuleks saada eesti keel. Boonusena võiks keelekasutajate emamaa võõrkeelse kooli pidamise ise kinni maksta. Kui viimane oleks ehk läbirääkimistega teostatav, siis probleemiks jääks eesti keele selgeks saamine. Meil on kulutatud ohtralt ressurssi keeleõppele, kuid oleme sallinud olukorda, kus gümnaasiumi lõpetav noor, kes on eesti keelt aastaid õppinud ja lõputunnistusele positiivse hinde teeninud, ei oska riigi keeles teregi öelda. Ja nii see eestikeelse kooli lahendus sündiski. Kindlasti on see üks kauaotsitud Eesti Nokiatest: seaduskuulekas käitumine tagatakse sellega, et teisiti käituda pole võimalik.

Sobimatu on sobimatu

Sõitsin Tallinnast Tartusse. Panin kiirushoidiku lubatud maksimumi peale, mitte spidomeetri vaid GPS-i järgi, ja kui olin sada endast mööda sõitnut kokku lugenud, lõpetasin loendamise. Need olid täiesti teadlikud ja tahtlikud rikkumised. Mõnes autos võis olla sündmuspaigale kiirustav arst, kuid kõikides siiski vast mitte. Enamik neist oli ja on suhtumisega, et natukene rikkuda on täiesti OK. Oleme kuulnud küll ja küll lugusid, et mis see pluss 10 km/h ikka nii väga on, see ju peaaegu lubatu piirides. Kultuuri küsimus on see kindlasti.

Mina olen reaalainete taustaga ja selles valdkonnas on nii, et kui ülemine piir on ette antud, on tõesed, st sobivad või õiged väärtused ainult need, mis on etteantud piirist väiksemad või – sõltuvalt ülesande tingimustest – sellega võrdsed. Pole vahet, kas üle on 100, 10 või 0,1 ühikut. Sobimatu on sobimatu.

Meie kultuuris on justkui teisiti. Näiteks haljastusjäätmete kogumiskohas, isegi kalmistutel, on alati keegi, kes on jäätmed korralikult kokku korjanud, kogumispunkti viinud ja … kilekotiga sinna jätnud, sest ainult natukene korratust on täitsa OK.

Õpilane esitas võõra töö enda tehtu pähe. Sai hindeks mittearvestatud. Õpetaja juurde läks sotsiaalpedagoog ja ütles: „Mis sa õpilast kiusad, see on tema viis elus hakkama saada.“ Vaat nii! Me mitte ainult ei peaks seda tolereerima, vaid eluks vajaliku oskusena koolist kaasa õpetama. Natukene ju ainult. Elus hakkama saamiseks.

Klassikaks on saanud ühe peaministri ütlus telekaamerate ees, et maksud ei tõuse. Kui see ettekavatsetud ning teadlikuks valeks osutus, defineeriti lubadus väikseks strateegiliseks kavaluseks suure eesmärgi nimel ja sellega oli kõik jälle hästi, sest natukene valetada on meil täitsa OK. Et mujal on riike, kus võimukandjad on rahvale valetamise eest tagasi astunud, ei tähenda midagi. Meil on oma kultuuriruum.

Mõni aeg tagasi ütles üks õiguskantsler midagi kommenteerides, et siin on küll põhiseaduse riive, kuid see on väga väike. Sellega oli selgitatud ja põhjendatud, miks asi sinnapaika jätta. Väga mõtlemapanev kultuuriilming. Tähendab, et natukene suli teha ikka võib.

Kaamerate vaateväljas

Meedias on arutatud pikalt selle üle, kuidas üldse tekkis soov hakata keskmist kiirust mõõtma. Hirmu põhjus on vist see, et inimesi pildistatakse ja seeläbi saadakse teada, millal ja kus nad viibisid.

Minu kodu välisukse ees on kaamera. Parklast väljasõiduks helistan tõkkepuule, mis fikseerib minu lahkumise. Tööle jõudes pargin äpiga, mis fikseerib minu saabumise. Büroosse sisenen kaardiga, mis fikseerib minu tuleku. Tööl olles ruumide vahel liikudes kasutan kiipkaarti, mis fikseerib minu liikumise. Pärast tööd lõpetan äpiga parkimise, see fikseerib minu tegevuse. Koduteel käin poest läbi, seal on kaameraid kuhjaga, siis helistan jälle tõkkepuule. Õhtul klõpsin TV kanaleid ja operaator saab täpselt teada, mida ja mis kell ma vaatasin. Lisaks on terve päev mul mobiiltelefon sees ja operaator teab sekundi ja meetri täpsusega, kus ma olin. Rääkimata interneti kasutusest – see jälg on uudishimulikul hästi üles võetav.

Seda jada võiks veel jätkata, kuid on ilus uskuda, et meedias rääkijad on ka koolis käinud. Aga kui riigiraadio saatejuht eetris doktorikraadiga professorit idioodiks nimetab, tekitab see küsimuse, kas meil on haridusega siis nii halvasti, et ülikoolid idioote tööle palkavad, ja kas ERR-is on palgad nii väikesed, et koolitatumat saatejuhti pole võimalik palgata. Samas võib inimesele kui tahes palju maksta, aga kui eetikat pole, siis palgaga seda ei muuda.

Tallinnas on avalikus ruumis hinnanguliselt 1000–1400 valvekaamerat. Nende hulka ei ole arvestatud eraomandis olevaid ega kaupluste sisekaameraid. Leppida tuleb paratamatusega, et mida digitaalsemaks muutub ühiskond, seda täpsemalt saab määrata igaühe asukohta ja tegevust mis tahes ajahetkel. Pesu pesemise režiimi ja sageduse või külmikuukse avamise kordade arvuni välja, rääkimata teadmisest, mida me sööme, millal ja mis murega arsti juures käime.

Meil on kujunenud välja selline kultuur, et natuke valetada, natuke varastada, natuke viltu teha on täiesti OK ja me ei taha selle muutmiseks midagi ette võtta. Ja see ei ole suutmatus. Soovi korral saaks hakkama küll, aga natuke läbi näppude vaadata on täitsa OK.