• On vähe neid, kes tahavad pidevalt probleeme lahendada. Palju toredam on tegeleda millegi ilusaga. Ja teisipidi – kui paljud tahavad panna oma last kooli, mis räägib probleemidest?

Kui laps oli minemas esimesse klassi, mõtles tulevase eduka ettevõtja ema proovida kodulähedast kooli. Astunud majja, ei teadnud ta, kuhu edasi minna. Esimene inimene, keda ta koridorihämaruses nägi, oli turvamees, kes lösutas toolil, käed rinnal risti, ja avas suu küsimaks: „Mida vaja?“ Pärast selgitust, et on huvi kooli vastu, kuhu laps võiks õppima tulla, lubati edasi minna. Koridoris seisis nõukogudeaegne stend. Pruunid raamid ümber tumeda kulunud kanga. See oli keeratud tagurpidi ja all ääres olid näha sõnapaari „meie šefid“ liimijäljed. Viide eelmisele ajastule. Kõik kokku ei jätnud head muljet ja nii läks ema vaatama kodust pooletunnise autosõidu kaugusel olevat kesklinna kooli. Välisuks oli lukus. Uksekella peale tuli uksele viisakas vanadaam, sall elegantselt õlgadel. Kutsus külalise valgusküllasesse fuajeesse ja suunas ta õppealajuhataja kabinetti. Poeg pandi õppima valgustatud kooli.

Seda lugu kuulsin turismi eriala loengus, kus oli teemaks esmamulje mõju. Sellele järgnes teine lugu. Kui minna vaatama, millisesse restorani plaanid oma turismigrupi viia, siis tasub kiigata nõudepesuruumi. Kui seal on kõik puhas ja korras, siis on nii ka mujal.

Miks rääkida turismikorralduse õpilastele mõeldud lugusid? Kui tahad teada, kuidas on koolis lood õhustiku ja korraga, siis vaata õpilaste WC-sid. Kas seal on seep, paber, terve prill-laud ja puhas põrand? Kui ei, siis mida see räägib kooli kohta? Probleem kooli WC-dega meenutab asulate tänavakoristust. Sellega tegelda pole meeldiv ja see annab aimu inimestest, kes seal käivad. 

Üle võlli pingutamine 

Esmamuljega tegelemisega saab ka üle võlli minna. Olen kohanud koolijuhti, kes kulutas enda ja õpetajate aega noomimisele, et akendel polnud rulood tõmmatud ühele kõrgusele. Koolivaheajal olevat olnud kole vaadata eri kõrgusel ruloodega aknaid. See meenutab lugu Nikolai II-st. Ajal, mil Venemaa ägas probleemide käes, kujundas tema sõdurimundrite nööpe.

“Koolides on kõik sopid ja nurgad tehtud õpperuumideks, nii et pole piisavalt ruumi vahetunnis ringi liikuda.

Toon veel näiteks kooli, mis nõudis (võib-olla praegu enam ei nõua), et õpilastel oleksid ühevärvilised pluusid. Ei mingit mustrit ega pilte. Klassijuhatajate ülesanne on rõivaid kontrollida ja märkusi kirjutada. Samal ajal kui koolis polnud korralikku tugisüsteemi, algklassiõpilastel klassiõpetajat, käitumisprobleemidega õpilaste tõttu kannatas kogu klass. 

Britid kulutavad haridusraha palkadele

Elanud mõnda aega Briti saartel, nägin ka sealseid koole. Meie mõistes olid tavakoolid räämas. Staadioniks võis olla kahe väravaga muruplats. Haridusele eraldatud rahast läks suur osa palkadeks. Lasteaiaõpetaja abina oli võimalik töötada pärast kaheaastase õppe läbimist. Ehk siis inimene tänavalt lastega ei tööta. Koolipäeva lõpus oli kooliõu täis busse, mis viisid õpilased nende kodukanti. Ei olnud nii, et kümneminutise autosõidu kaugusel elav õpilane saab koju alles siis, kui on pool maakonda bussis kaasa loksunud. Või peab paariks tunniks tegevust leidma, kuni liinibussiga koju saab …

Tagasi Eestisse. Üle Eesti on väärika ajalooga koolimaju, mille poole saavad paljud viibata: „Minu kool!“ Juurde on tulnud hulk riigigümnaasiume, mille kohta võiks öelda: „Viimane Pariisi mood!“ Seal kõrval on õpilasi, kelle koolipäev algab metallist konteineris. Mida vastavad nemad, kui küsitakse, kus nende kool on? 

“Olen kohanud koolijuhti, kes kulutas enda ja õpetajate aega noomimisele, et akendel polnud rulood tõmmatud ühele kõrgusele.

Olen ise ajanud neid kooliõuel asuvaid rajatisi segi ehitajate soojakutega ja arvanud, et koolis algab kohe intensiivne ehitustegevus. Aga ei, need polnud ehitajate ajutised asemed, vaid putkad, kus antakse haridust. Selgitatakse, et varsti on õpilasi vähem, pole mõtet püsivamaid juurdeehitisi püstitada. Jah, aga tulevikus saaks siis moodustada väiksemaid klasse. Lisaks on vaja eraldi ruume neile, kel on raske suures grupis toimetada. Praegu näib, et koolides on kõik sopid ja nurgad õpperuumideks tehtud, nii et pole piisavalt ruumi vahetunnis ringi liikuda. 

Koolid vajavad IT-juhti

Veel ühest fassaadist. Eesti IT-võimekust näitavad mitmesugused IT-lahendused. Aga nagu üks kunagine abiturient oma artiklis kirjutas: mis kasu on interaktiivsest tahvlist, kui klassil pole õpetajat, kes seda kasutab? On olnud kuulda, et kõigis koolides polegi klassitäit arvuteid. Olin õpetaja koolis, kus lisaks arvutiklassile on paar liikuvat arvutiparki, mis kõik on püsivalt kasutuses, sest IT-juht organiseerib need sinna, kuhu just vaja. Kes piisavalt vara ei broneeri, peab tunni teistmoodi planeerima. Samas on koole, kus arvutid seisavad kuskil ruumis, aga kasutatakse neid väga vähe, sest seal selline IT-inimene puudub. Õpetaja ise ei jõua arvuteid vahetunnis kooli teisest otsast kohale tuua. Pealegi pole kindel, kas arvutid on töövalmis. Raha on kulutatud, tehtud linnuke, et koolis on suurepärased IT-võimalused, neid saab ka külalistele näidata, aga tegelikkuses on see vaid Potjomkini küla filiaal.

Probleemidest võiks siiski rääkida

Igaühel on teemad, mis on tema jaoks olulised. On vähe neid, kes tahavad pidevalt probleeme lahendada. Palju toredam on tegeleda millegi ilusaga. Isegi olen istunud pataka kontrolltööde kõrval ja selle asemel et hakata neid läbi lugema, mõtlen välja mingi põneva teemapäeva. Igati asjalik prokrastineerimine.

Koolid konkureerivad omavahel õpilaste pärast. Me ei tea, kui palju üks kool tegeleb õpilaste vaimse tervise probleemidega, sest need on delikaatsed andmed. Või mida on tehtud, et klass, kus on olnud palju klassijuhatajaid ja on mitu probleemidega õpilast, suudaks lõpuks tunnis õppida. Kui paljud tahavad panna oma lapse kooli, mis räägib probleemidest?