• Milline on Eesti hariduse tulevik; kas erakoole võiks juurde tulla; kas koolijuht peaks olema apoliitiline; kas järgmiste põlvkondade intellektuaalne, eetiline või praktiliste oskuste tase on varasemate omast kõrgem või mitte? Need ja paljud teised küsimused saavad vastuse kahekõnes, mida peavad Luce Kooli juht Siret Liiv ja Lähte Ühisgümnaasiumi juht Martin Pent.

Siret Liiv (SL): Martin, mida sa tead Luce Koolist?

Martin Pent (ML): Mitte eriti palju peale selle, et tegemist on väikese lasteaed-algkooliga Kuressaares Saaremaal.

Aga sina Lähte Ühisgümnaasiumist?

SL: Aus küsimus. Ega mina ka Lähte Ühisgümnaasiumist suurt midagi tea peale tõiga, et see on suur kool Tartumaal ja et võite ka edaspidi saata gümnaasiumisse pürgijatele nimelisi kutseid. 

Aga väike täpsustus. Luce Kool on kuueklassiline kogukonnakool. Samas majas tegutseb kesklinna eralasteaed Naerusuu, kellega meil on ühine pidaja – MTÜ Saarepiiga Koolitus – ja sellest õppeaastast ühine juht.

Kuidas näed hariduse tulevikku: kas koolid pigem kasvavad või muutuvad väiksemaks ja personaalsemaks?

MP: Tundub, et pigem koonduvad väiksemad suuremaks ja selle taga on kiretu majandusloogika. Võiks muidugi olla vastupidi: tihe väikekoolide võrgustik üle Eesti oleks õpilasi silmas pidades palju kasulikum. Aga kuidas põhjendada üldsusele, et rahanappuses on hea nii palju koole ülal pidada? Täiuslikus maailmas oleksid inimesed üksmeelel, et iga eluala ei pea olema majandusliku kalkulatsiooni dikteerida, aga olemasolev maailm on midagi muud.

Tegeled nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajatega. Kas sinu hinnangul tuleks palka maksta üldtööaja või tundide arvu ja tööülesannete järgi? Kumba lähenemist pooldad ja miks?

SL: Sama küsimus esitati hiljuti ühel mitme maakonna koolijuhtide kokkusaamisel. Mulle meeldis nende juhtide mõte, kes tõid välja, et ei maksa palka tundide arvu, vaid üldtööaja järgi, sest see võimaldab maksta õpetajale rohkem. Samas ei ole ma seda meelt, et kõigile tuleks maksta ühe mõõduga. Ma ei kahtle, et kõik õpetajad teevad tööd. Lihtsalt alati on neid, kes teevad täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, ning neid, kes panustavad rohkem, kui oodatakse. Olen alati arvanud, et nn tagumikutunde pole vaja teha.

Kes on sinu arvates koolijuht? Ja kas sinu arvates on vahet, kas kooli juhib mees või naine? 

MP: Kõige lihtsam määratlus on ehk, et koolijuht on keegi, kes vastutab kooli käekäigu eest. Lihtne. Minu meelest pole ei koolide ega ka muude asutuste puhul mingit vahet, kas juht on mees või naine, ja ma ei saa aru, miks sellest sageli nii suur number tehakse. Sugu ja sooline võrdsus leitakse ilmatuma tähtis olevat, samal ajal on koolidirektoritest kaks kolmandikku naised. Tõtt-öelda pole ma kohanud mehi ega naisi, kes sellise karjuva ebaõigluse vastu aktsioone kavandaksid. Ja miks? Sest selles, mis rolli keegi maandub, pole otsustav mitte sugu, vaid eelkõige isikuomadused ja oskused.

“Erinevalt spetsialistidest, kelle teadmisi annab objektiivselt mõõta, on koolijuhtide hindamises suur kogus maailmavaadet.

Martin Pent

“Alati on õpetajaid, kes teevad täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, ning neid, kes panustavad rohkem, kui oodatakse.

Siret Liiv

Mille järgi sa otsustad, et oled teinud oma tööd hästi või halvasti?

SL: Õpetajana oli see lihtne – laste ja vanemate rahulolu oli peamine mõõdupuu. Ka juhina on see üks mõõdikutest. Aga ka õpetajate rahulolu asjadega, mis sõltuvad minu kui juhi otsustest. Suhted on töös inimestega väga olulised. Alati ei ole need lihtsad ja just seetõttu arvan, et olen teinud oma tööd hästi, kui inimesed minuga heal meelel koostööd teevad. Hästi on siis, kui keerulised ja rasked olukorrad lõpuks lahenduse leiavad, ja eriti hea tunne on juhul, kui tean, et olen selleks läbinud pika ja õpetliku protsessi. Halvasti on siis, kui olen panustanud liiga vähe või ehk pealiskaudselt. Ja ka nendel puhkudel, kui emotsioonid võtavad üle. Eelistan ratsionaalset emotsionaalsust.

Kas koolijuht peaks olema apoliitiline?

MP: Koolijuhil nagu igal inimesel peab olema maailmavaade, mida ta peab julgema ka tunnistada. Kas see peaks olema poliitilise aktivismi teenistuses, on iseküsimus. Ma usun, et koolijuht ei pea olema poliitiline kuju, ning niipalju kui mulle näib, on Eestis säärane vabadus enam-vähem tagatud. Kes ei taha poliitikasse minna, saab teha koolijuhi tööd ilma selleta; kes aga tahab, sel on see võimalus.

Nimeta palun põhjuseid, miks on erakoolis või -lasteaias hea töötada? Või halb?

SL: Saan sellele küsimusele vastata ainult enda kogemustest lähtuvalt. Olen omavalitsusele kuuluvas haridusasutuses töötanud vaid ühe aasta, ja sedagi üsna ammu. Kõik ülejäänud aastad – ligi 20 – olen tegutsenud erasektoris. Eks eraharidusasutuses kehtivad ju samamoodi seadused ja järgitakse riiklikku õppekava, aga vabadust oma teed käia on justkui rohkem. Kui olen oma töötajatelt arenguvestlusel küsinud, miks nad meie majas töötavad, on sageli kõlanud just see vastus – vabadus tegutseda.

Miinuseks on see, et rahastus sõltub alati millestki enamast kui riigist ja vallast ning erapidajal on ilmselt lihtsam teha otsus asutuse tegevus lõpetada kui munitsipaalsektoris.

Mida arvad koolijuhtide atesteerimisest? Kas see on sinu arvates vajalik? 

MP: Atesteerimine tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi „ametliku hinnangu andmist“. Siin on häda selles, et erinevalt arstidest, inseneridest või muudest spetsialistidest, kelle täppisoskusi ja -teadmisi saab objektiivselt mõõta, on koolijuhtide hindamises suur kogus maailmavaadet, õpetajate puhul samamoodi. Saan täiesti aru, et mugavuse vältimiseks tuleks töötajat, antud juhul koolijuhti hinnata. Aga kes hindab? Ja mille alusel, kellel on tõemonopol? See on väga keeruline küsimus.

Kes on olnud sulle eeskujuks? Mil viisil ta sind inspireeris?

SL: Minuga on selline lugu, et ma ei ole kunagi unistanud karjääri tegemisest või juhiks saamisest. Ent koolipidaja on need ülesanded mulle korduvalt usaldanud. Esmalt lasteaia õppejuhi ja siis direktori oma. Nüüd olen siis koolijuht. Arvan, et selliseid ameteid ei usaldata inimesele niisama. Küllap mul mingid juhiomadused on ja need olen ma päris kindlasti pärinud oma isalt.

Ma ei oska välja tuua kedagi, kellele oleksin n-ö alt üles vaadanud. Aga mulle meeldis väga minu gümnaasiumiaegne direktor Toomas Takkis. Lai vaade, väärikas ja inimlik suhtumine, peen huumorimeel, haritus. Lapsena samastasin ennast oma klaveriõpetajaga, kelle moodi väga olla tahtsin. Õpetajana on mind kõnetanud Johannes Käis, Urve Läänemets, Maili Liinev ja Ilona Sillak. Juhina on aidanud ennast mõtestada Kaido Pajumaa, Alar Ojastu ja Robin Sharma. Mind inspireeribki teadmine, et juht on eelkõige inimene, ja see on see, mida mainitud kõige enam rõhutavad.

Mis on sinu arvates sinu kui juhi roll? Kui palju sõltub kooli nägu juhi isiksusest?

MP: Oleksin hea meelega see, kes suudab taustal ja suurema kärata teha ära kõik vajaliku, et õpetajad saaksid õpetada ega peaks tegelema millegi muuga. Usun, et teataval määral kooli nägu selle eestkostjatest ikkagi sõltub. Usutavasti suudame kõik manada silme ette mõne kooli, mida seostame teatud kindlate inimestega – eelkõige direktorite, aga miks mitte ka õppejuhtide või õpetajatega.

“Väiksemad koolid koonduvad suuremaks ja selle taga on kiretu majandusloogika.

Martin Pent

“Ma ei usu, et erakoole tulevikus palju juurde tuleb. Kooli luua ei ole lihtne.

Siret Liiv

Kas 20 aastat tublit tööd teinud lasteaia- või kooliõpetajal on õpetamise kohta veel midagi põhimõttelist õppida või on see pigem sõnakõlks?

SL: See on just see küsimus, millest rääkis Kati Tikenberg oma eri põlvkondadega suhtlemise koolitusel. Vanema generatsiooni õpetajad arvavad sageli, et neil pole enam midagi õppida või kuhugi areneda. Jah, mingil hetkel võib tunduda, et kõik justkui kordub, aga ometi on alati midagi, mida saab veel õppida, et teha teisiti või veelgi paremini. Kõik meie ümber muutub pidevalt. Iga väiksem muutus muudab ju mustrit ja see, mis toimis kunagi ühe õpilasega, ei pruugi toimida tänapäeval teisega. Ajaga kaasas käimine ning uue kombineerimine vanaga teeb minu enda elu lihtsamaks. Minu jaoks on lohutav teada, et olen arenemisvõimeline.

Kes on sinu arvates ennastjuhtiv õppija ning millal ja kuidas selleks saadakse?

MP: Viimati nägin vähemalt üht ennastjuhtivat õppijat kevadel, mil meil lõpetas gümnaasiumi esmaklassiliste tulemustega noormees. Tal oli siht silme ees juba gümnaasiumisse saabudes. Võimalik, et kõrgeimal tasemel ennast juhtivaid õppijaid on veel, nad lihtsalt juhivad end mujal kui akadeemilistes õpingutes. Aga küsimus, kuidas selliseks saadakse, on minu jaoks samaväärne küsimusega, kuidas saadakse täiskasvanuks ehk selleks, kes julgeb võtta oma tegude ja elu eest vastutuse. Teada on, et juba varateismeline võib olla täiskasvanu, samas ei saa mõni täiskasvanuks ka kõrge vanuseni elades. Ja nii ajast aega. 

Mis sa arvad, kas ajapikku tuleb erakoole juurde? Kas juhtub sama nagu mõnes nn vana maailma riigis, kus inimesed ei nõustu kaasava hariduse ideega, võtavad ohjad enda kätte ja loovad koole, kus seatakse omad standardid?

SL: Ma ei usu, et erakoole tulevikus palju juurde tuleb. Kooli luua ei ole lihtne. Ehkki ma nõustun, et inimesed on üha vähem leplikud sellega, mis on seni olnud. Ühest küljest on hea, et ollakse varasemast teadlikum. Teisalt tundub mulle, et vanemad sageli ei mõista, et just pingutades ja eksides kasvab inimesest inimene.

Kaasava hariduse seisukohast … see on hell teema. Lõpetanud ise äsja kaasava hariduse magistriõpingud, näen, et see valdkond vajab veel palju selgitamist. Inimesele on omane soov elada ainult oma normaalsuse järgi ja seepärast on teiste normaalsust keeruline aktsepteerida. Ma väga loodan, et erakoolide tekke põhjus ei ole luua n-ö klassivahe: sina sobid siia ja sina mitte. Kui erakoole luua, siis ikka pakkumaks midagi teistsugust või rahuldamaks mingis kindlas piirkonnas tekkinud vajadust.

Mis sa arvad, kas õpilased on igal pool ühesugused või määrab nende olemuse mingil määral ka piirkond, kus nad elavad?

MP: Õpilased on tõesti igal pool ühesugused, kuid nende motivatsioon ja väärtushinnangud sageli mitte.

Ma ei kuule muud, kui et teadmiste pank tõhusa õpetamise saladustest muudkui täieneb, samas ei näe ma tervikpilti vaadates, et peale tulevate põlvede intellektuaalne, eetiline või praktiliste oskuste tase oleks eelmiste põlvkondade omast kuidagi kõrgem. Võiks vaielda, et on hoopis vastupidi. Palun ütle, kus ma eksin ja mis mul kahe silma vahele jääb?

SL: Kui lugeda Johannes Käisi õpetust, siis teadis juba tema, kuidas tõhusalt õpetada. Või ma eksin? Kindlasti on teadmistesse nii mõndagi uut ja kasulikku lisandunud. Teatakse rohkem inimajust ja selle toimimisest. Toon näite ajast, mil õppisin bakalaureuseõppes lasteaiaõpetajaks: sageli oli peas küsimus, milleks nii palju teooriat, andke rohkem praktilist. Kuni sain aru, et teooria tundmine lisab usaldusväärsust ja kogemused annavad enesekindlust. Ehk siis oskus kombineerida teadmisi ja kogemusi ning iseenda suhtumine määravad lõpuks selle, kui tõhus kellegi õpetamine on. Ent … vahel ma mõtlen – paljud vast minuga ei nõustu –, et me elame tegelikult juba heaoluühiskonnas ja see ongi see, mis meid ära rikub.