• Haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Haridustöötajate Liit arvavad, et munenud kuldmuna. Tegelikkus on, et arvatava munemise tulemusel on hoovi peale tekkinud järjekordne hunnik, mille sisse kellelgi astuda ei soovita.

Kui HTM ja EHL räägivad õpetajate karjäärimudelist või ametijärkudest, võib tegelikkust mitte tundvale publikule esmapilgul tunduda, et tegemist on millegi uue ja progressiivsega. Tegelikult meenutab kavandatav süsteem üsna täpselt seda süsteemi, mis Eestis kehtis kuni 2013. aastani ning mis pärast kümmet tegutsemisaastat vaikselt ära lõpetati, kuna see ei õigustanud ennast.

“Kavandatav süsteem meenutab seda süsteemi, mis Eestis kehtis kuni 2013. aastani ning mis pärast kümmet tegutsemisaastat vaikselt ära lõpetati, kuna see ei õigustanud ennast.

Tollal olid õpetajatel neli ametijärku: nooremõpetaja – anti pärast ülikooli lõpetamist automaatselt; õpetaja – omistati mõneaastase töötamise järel samuti automaatselt; vanemõpetaja – selle andis kooli enda atesteerimiskomisjon, ning pedagoog-metoodik – õpetaja karjääriredeli kõrgeim aste, mille taotlemiseks pidi õpetaja pöörduma üleriigilise komisjoni poole.

Õpetajatele, kes soovisid oma ametijärku tõsta, tähendas mööda karjääriredelit kõrgemale ronimine aastatepikkust paberite, mappide ja mitmesuguste koolitus läbimist tõendavate tunnistuste kogumist ning regulaarselt iga viie aasta tagant bürokraatiast kubisevate taotluste koostamist. Ei taotlus ega ametijärgu omistamine andnud tagasisidet, kuidas edasi areneda, ega mõjutanud kooli igapäevast õppetööd.

Ajakulukas bürokraatia

Enamik kadalipu ette võtnud õpetajatest tunnetas seda ajakuluka bürokraatina, mis oli pigem vormitäide kui sisuline kvaliteedihinnang. Tean paljusid koole, kus õpetajatele, keda õpilased, lapsevanemad ja kolleegid kõrgelt hindasid, suruti sisuliselt vanemõpetaja ametijärk koos sellega kaasnenud pisikese palgakasvuga sunniviisiliselt peale, neile selleks vajaminevaid dokumente sisuliselt fabritseerides. Ainus eesmärk oli maksta hinnatud õpetajatele pisutki kõrgemat töötasu, et motiveerida teda töötama edasi just selles koolis.

Eelkirjeldatu tõttu loobutigi 2013. aastal ametijärkudest lootuses, et koolid ja omavalitsused loovad kohalikud, paindlikumad õpetajate motiveerimise ja arengu toetamise süsteemid. Nüüd on haridusministeeriumis valminud aga uus karjäärimudel, mis sisuliselt taastab selle vana süsteemi, lihtsalt uue nime ja veelgi tsentraliseerituma korraldusega.

Kui kunagi toimusid vanemõpetaja hindamised (koos sellega kaasnenud anomaaliatega) kooli sees, siis nüüd soovitakse juba vanemõpetaja tasemest alates koondada otsustamine riikliku komisjoni kätte ning muuta see taotlejate jaoks tasuliseks. Tundub mitte progressi, vaid tagasipöördumisena vanasse sängi, mis kuivendati põhjusega.

Tekib küsimus: kui 2013. aastal jõuti järeldusele, et see mudel ei töötanud (kunagi), siis miks peaks sisuliselt sama loogika järgi loodav uus mudel nüüd ootamatult tööle hakkama?

Koormus aina paisub

Enamik Eesti õpetajaid ei tööta praegu  neile seadusega ette nähtud 35-tunnise tööajaga, vaid nende töönädal kestab palju-palju kauem. Eriti teravalt on seda tunda nn puudusainetes – matemaatikas, füüsikas, keemias –, kus kvalifitseeritud õpetajaid lihtsalt ei jätku. Selle tulemusena õpetavad need, kes veel ametisse jäänud on, sageli ainet mitmes koolis korraga, annavad 30 ja enamgi kontakttundi nädalas, koostavad õpilastele individuaalseid õppekavasid, parandavad kontrolltöid, suhtlevad lapsevanematega ja täidavad lõputuid aruandeid.

Kokku moodustab see koormuse, mis on aastast aastasse üha suuremaks paisunud ning mille eest õpetajad ei saa tegelikult töö väärilist tasu. Paljud teevad mitme koha peal tööd mitte ambitsioonist, vaid soovist elementaarselt ära elada. Paljud ka seetõttu, et neil ei ole südant jätta koolis, kus kvalifitseeritud õpetajat pole, lapsed õpetamata või – mis sageli veelgi hullem –, lubada klassi ette „õpetama“ inimene, kes on õppekava läbimisel „õpetatavas“ aines lastest ühe tunni võrra ees.

Ma ei imestaks, et kui sellisele katkemise piiril töötavale õpetajale pakutakse „karjäärimudelis sammuke kõrgemale liikumist“ – näiteks vanemõpetaja taset –, siis küsiks enamik: „Kust ma selleks aja võtan?“

“Kui katkemise piiril töötavale õpetajale pakutakse „karjäärimudelis sammuke kõrgemale liikumist“ – näiteks vanemõpetaja taset –, siis küsiks enamik: „Kust ma selleks aja võtan?“

Karjäärimudelil tõusmine ja sellel püsimine eeldab mahuka portfoolio kokkupanekut: tõendusmaterjalid, analüüsid, arenguplaanid, tunnivaatluste kokkuvõtted, eneseanalüüsid, koolituste kirjeldused ja veel palju muud. Lisaks tuleb tasuda kutsekomisjonile taotlustasu, mis ulatub sadadesse eurodesse. Kui sellele kõigele lisada, et vanemõpetaja „tiitlit“ omavale õpetajale lubatav lisatasu on umbes paarsada eurot kuus, meisterõpetaja puhul siiski veidi enam, küsibki õpetaja endalt: „Kas see tõesti on seda väärt?“, ja leiab, et ei ole.

Eriti loodusainete õpetajad, kellest märkimisväärne osa on juba pensionieas või sinna lähenemas, eelistaksid kulutada oma vähest vaba aega (ja raha) lapselaste, hobide või lihtsalt puhkuse peale, mitte järjekordsele dokumendipaki või portfoolio koostamisele.

Mudel kogenumaid spetsialiste ei kõneta

Tulemuseks on paradoks: karjäärimudel, mis peaks motiveerima ja hoidma parimaid õpetajaid, ei kõneta just kõige tugevamaid ja kogenumaid spetsialiste, sest nende jaoks on see ajamahukas bürokraatia, mille tööalane ega ka aineline kasu ei kaalu üles ajakulu. Need sadakond eurot, mille „kõrge“ tiitel juurde lisab, saab teenida veel heledamalt põledes, paar tundi nädalas rohkem lapsi õpetades.

Meenub aeg, mil olin veel algaja õpetaja. Millegipärast omistati mulle (küllap tegi toonane koolidirektor seda absoluutselt ebaseaduslikult) kohe ülikoolist tulles õpetaja ametijärk. Minu kõrvalklassis töötas pedagoog-metoodik, legendaarne õpetaja Tõnu, kes nüüd juba aastaid taevases koolis õppijaid harib.

Elasime mõlemad Kuusalu alevikus, mis asub umbes 1,5 kilomeetri kaugusel koolimajast, ning tookord oli kombeks kodust koolimajja jalutada.

Nii juhtusime sageli hommikul kohaliku Nurga poe juures kokku ning kõndisime koos kooli, ise samal ajal nii kooli kui maailma asju puudutavatel teemadel arutledes. Mina ei jõudnud ära imestada kui tore, inimlik ja heas mõttes lapsemeelne oli Tõnu (oma pedagoog-metoodiku staatusest hoolimata), Tõnu aga ei unustanud pidevalt rõhutada ja imestada, kui tark ja laia silmaringiga noor inimene olen mina. Tundsin end seda kiitust kuuldes sõna otseses mõttes kõrvust tõstetuna. Nii me siis kõndisime koos kooli ikka kohe mitu-mitu aastat. Ühel hetkel sain Tõnu jutust teada, et ta ei olegi enam pedagoog-metoodik, vaid „kõigest“ vanemõpetaja.

Mäletan, et küsisin tookord üllatusega, miks küll nii läks. Tõnu rehmas käega ja ütles, et ei viitsinud selle paberimajandusega, mis „kõrge ametikoha“ ja „suure palgaga“ kaasas käis, jamada, vaid pühendas oma aja pigem lastele keemia, bioloogia ja rahvatantsu õpetamisele.

Viie aasta möödudes sai Tõnust vanemõpetaja asemel „lihtne“ õpetaja, sest ka vanemõpetajaks saamiseks tuli läbida kümneid ja kümneid tunde enamasti sisutuid, suure kogemusega õpetajale väikese kasuteguriga koolitusi, ning täita tonnide kaupa dokumente.

Kas nende umbes seitsme aastaga, mille jooksul pedagoog-metoodik Tõnust sai õpetaja Tõnu, tema õpetamise tase langes? Väidan, et mitte! Küsimus on prioriteetides. Kas pidada oluliseks  ametijärgu ning kõrgema palga säilimist või pühendumist õpilastele? Selles on küsimus!

Ja nüüd plaanib ministeerium sajad, kui mitte tuhanded meisterlikud, laste, vanemate ja kolleegide poolt palavalt armastatud õpetajad panna valiku ette: kas pühenduda õpilastele või ametijärgu taotlemisele? Ilmselt on enamiku, nagu ka allakirjutanu jaoks vastus lihtne: ikka lastele, sest niikaua kuni juba algajale õpetajale elamisväärset palka maksta ei kavatseta, jäävad palga ja karjäärimudeli pärast kooli tööle mõned üksikud.