• Omal ajal vene õppekeelega Lasnamäe kooli lõpetanud, nüüdseks endine poliitik ja ajakirjanik, mitu raamatut avaldanud Viktoria Ladõsnakaja-Kubits leiab, et eestikeelsele õppele üleminekul on vaja ausalt näidata koolide nõrku kohti. Silmi sulgedes probleem ei lahene, vaid kasvab suuremaks, usub ta.

Olete lõpetanud Tallinna Läänemere gümnaasiumi (kunagine Tallinna 65. keskkool). Mis on meelde jäänud esimesest koolipäevast 1988. aastal?

Ma ootasin esimest koolipäeva. Teravalt on meeles koolivorm: sinine kleit tundus mulle väga ilus ja kleidi all oleva valge pluusi varrukad paistsid välja. Mäletan, et jalas olid mul valged lakk-kingad väikeste kontsade ja lipsudega. Praeguste teadmistega mõtlen, et väike konts väikese tüdruku kingadel on pisut imelik, aga toona oli emotsioon laes – lakk-kingad nagu suure tüdruku uue elu sümbol. Ja muidugi bantikud – suured valged tutid peas. Need olid mul eriti uhkelt suured (toona tundus: mida suuremad, seda paremad). Vanaema kingitud tutid olid lausa nii suured, et minu selja taga istuv poiss ei näinud tahvlit – mina olin pidulikult ees. 

“Olin fantaasiamaailmas elav laps ja minu vanemad pidid leppima, et tulin vahel koju, kotis vaid üks vahetussuss.

Mäletan oma esimest õpetajat, kes oli minuga koos kõigest ühe aasta, aga soe mälestus temast jäi. Edasi pidin vahetama 64. kooli (nüüdne Tallinna Linnamäe vene lütseum – toim) 65. vastu, sest muutus elukoht ja kool oli rangelt elukoha järgi. Mäletan, et olin fantaasiamaailmas elav laps ja minu vanemad pidid leppima, et tulin vahel koju, kotis vaid üks vahetussuss.

Kuidas möödus teie kooliaeg? Millistes ainetes olite tugev ja millistes tuli pingutada?

Minu kool, 65. keskkool, mulle väga meeldis, aga olin humanitaarainete õpilane. Kõik, mis puudutas arvutamist, oli minu jaoks pigem keeruline. Tugev olin loogilises mõtlemises, ajaloo ja tänapäeva võrdlemises, keeltes, kirjanduses. Viimane neist oli minu suur armastus. Juba koolis tekkis huvi ka teatri ja näitlemise vastu. Käisin teatristuudios, aga ka keeltekoolis, lisaks Kanutiaia huvikoolis laste äriõppes. Viimases siiski pigem mitte tulevase ärilise tegevuse eesmärgil, vaid suhtluse ja psühholoogialoengute pärast. Põhikooli lõpetades oli mul juba mitu diplomit ette näidata ja need ei olnud tulnud pingutades – mulle meeldis aktiivne koolielu ja saada lisateadmisi ka väljastpoolt kooli.

Milline on teie hinnangul hea õpetaja? Kas aja muutudes on muutunud ka hea õpetaja määratlus? Või on tegemist millegi nii fundamentaalsega, et hea õpetaja definitsioon on läbi aastakümnete ja -sadade sama?

Õpetajaameti vastu oli mul siis ja on senini absoluutne lugupidamine. Minu elus on olnud palju häid õpetajaid. Ma arvan, et hea õpetaja määratlus ajaga ei muutu – hea õpetaja on professionaalse ettevalmistusega heatahtlik inimene, kes kogu hingest soovib, et tema õpilane kasvaks temast suuremaks. 

Selles lihtsas lauses on kolm olulist komponenti. Esiteks professionaalsus (vajalik haridus, kogemus, teadmised, metoodika). Teiseks heatahtlikkus. Positiivsete emotsioonideta lastega head koostööd ei tee. Lapsed tajuvad seda. Õpetaja õpetab neid mitte ainult ja isegi mitte niivõrd teadmiste abil, vaid ka oma suhtumise kaudu. Kolmandaks on õpetaja siiras soov, et õpilane saavutaks enamat kui tema ise. Kui õpetaja positsioneerib end absoluudina, ehitab ta mingist hetkest oma lastele lae. Teadmiste jaoks on aga oluline, et oleks mitte ainult turvaline teadmistest ehitatud ruum, vaid ka mõõtmatu ja avastamata taevas pea kohal, kuhu terve inimkond iga hästi õpetatud õpilase abil liigub. Poolehoid on eduka õpetaja oluline omadus: ta hoiab pöialt, et õpilane saavutaks enamat kui tema.   

Mis teeb Eesti koolisüsteemis praegu enim muret?

Murekohti on mitmeid. Esiteks õpetajate põud. See probleem ei tekkinud eile ja põhjuseid on mitmeid: koormus, töötasu, karjäärimudel, töötingimused, tänapäeva kooli väljakutsed jne. Muret teeb ka, et maailm laste ümber muutub ja selles maailmas on nii õpetajatel, lastel kui ka vanematel raske leida klassikalise hariduse ja uute teadmiste/rakenduste tasakaalu. 

“Olin humanitaarainete õpilane. Kõik, mis puudutas arvutamist, oli minu jaoks pigem keeruline.

Väga tõsine murekoht on erivajadustega laste tugisüsteem, mis pole ühtlane ja lonkab paljudes kohtades. Tugispetsialiste ei ole piisavalt, et rahuldada kõigi abivajavate laste haridusvajadused ja tagada nende õigused. Laste kehv vaimne tervis on ka alarmeeriv nähtus: ärevus, stress, digi- ja päriselu ühendamine, kius, nõudlikkus enda suhtes – need on laste jaoks päris suured katsumused.  

Kuidas on eestikeelsele õppele üleminek teie hinnangul senini õnnestunud? Viimastel nädalatel on olnud kõneaineks, et paljude endiste vene õppekeelega koolide lõpetajad oskavad eesti keelt heal juhul A1-tasemel, kui sedagi … 

Tase pole ühtlane. Väga paljud teise keeletaustaga pered on aastaid panustanud sellesse, et laps isegi ei teaks, et meil oli topeltkoolide süsteem ning võsukesed saavad suhelda eesti keeles täpselt sama hästi nagu emakeeles. On ka alles kooli minevaid lapsi, kes harjuvad muutusega kiiresti, sest see polegi nende jaoks muutus. 

Keeruline on koolides, kus laste keeleoskus on napp või puudub õpetaja. Või ei taha täiskasvanud eestikeelsele õppele üle minna. Selles olukorras sõltub väga palju nii koolist, õpetajatest ja ka vanematest, nende kaasamisest ja tahtmisest oma last aidata. Kõige vähem sõltub üleminek lastest, sest teatud vanuses lapsed eeskätt peegeldavad täiskasvanute maailma. 

Eestikeelsele haridusele üleminek on keeruline ülesanne, kus tööd on alustatud, aga et see laheneks terve ühiskonna jaoks edukalt, on vaja mitte varjata, vaid näidata ausalt nõrku kohti ja otsida võimalusi olukorra parandamiseks. Need on olemas, kuid kahjuks eelistame tihtipeale neid mitte märgata. Silmi sulgedes probleem ei lahene, vaid kasvab suuremaks. 

“Kõige vähem sõltub eestikeelsele õppele ülemineku edu lastest, sest teatud vanuses lapsed eeskätt peegeldavad täiskasvanute maailma.

Tõden taas seda, milles olen olnud alati veendunud: lõimumine, mitmikidentiteet või ühiskonna toimimine ei sõltu ainult keeleõppest. See sõltub ka sellest, kas last on õpetatud siinset kultuuri tundma (ta ei pea seda lihtsalt teadma, vaid just tundma) ja tajuma konteksti. Ilma kontekstita (ajaloofaktid, ühiskonna väärtus ja komberuum, ühised teemad) keel ei aita. Keel on väga oluline instrument, aga see on kõigest vahend, et mõista inimest, tema hinge, hirme, nalja, motivatsiooni, käitumismustrit. Et mõista sinuga koos elavat inimest.

Mis on praeguse Eesti kooli suurim väärtus?

Kõik uuringud näitavad, et meil on head koolid, mis annavad tugevaid teadmisi. Me teame oma murekohti ja peame nendega tööd tegema, aga tulemused on praegu siiski väga head. Väärtus on inimesed, kelleta süsteem ei püsi. Panustama peab õpetajaametisse. Seda väärtustama. 

Teisest küljest on Eesti kooli suurim väärtus see, et meil on eesti kool. Ajaloos on olnud oi kui palju võimalusi seda suurt väärtust välja vahetada, kaotada, unustada selle olulisus. Praegune digimaailm ja üldlevinud terminid võõrkeeltes ei ohusta, aga võivad valusalt näpistada tänapäeva eesti keele arengut. Väljakutse on oma keelt kaitsta, samas mitte hoida seda purgis, vaid anda talle ruumi õitseda.

Mida soovite omalt poolt Eesti õpetajatele ja ka õpilastele 2026. aastaks?

Ma soovin edukat aastat, tervist (ka vaimset!). Soovin, et õppida ja õpetada oleks nauding.