• Aastavahetusel oli põhjust meenutada kaht väljapaistvat eesti koolikultuuri arendajat. 28. detsembril möödus 140 aastat Johannes Käisi (1885–1950) ja 1. jaanuaril 2026 sada aastat Kalju Lehe (1925–2006) sünnist. Mõlemad on kooliuuendajad selle sõna parimas tähenduses – üks alustas rahvusliku haridussüsteemi ülesehitust 1920. aastatel ning teine jätkas Nõukogude perioodil ja taasiseseisvunud Eestis.  

Mida oleks praegu koolirahval eelkäinute töödest-tegemistest õppida ja rakendada? Märksõnad, mis  iseloomustavad Käisi hariduspoliitilisi ja pedagoogilisi seisukohti, on ühtluskool, kasvatus, õppekavad, kodulugu ning õpilaste isetegevus ja individuaalne tööviis. Nii tema kui teisedki tolleaegsed haridussüsteemi kujundajad mõistsid ühtluskooli sisu ja tähendust ühiskonna sidususele. See on hariduslikku võrdsust tagav põhimõte senini ning seda defineeriti juba 1937. aasta „Eesti entsüklopeedia“ 8. köites (lk 1391).

Ühtluskool on selliselt korraldatud koolisüsteem, kus iga järgmine kooliaste vahetult liitub eelmisega ning kõik astmed on ühesuguseil aluseil kättesaadavad kõigile lastele, kellel seal õppimiseks on loomulikud eeldused. J. A. Comenius esitas esimesena ühtluskooli nõude. Esimene suurejoonelisem katse seda teostada oli Aleksander I koolikorraldus Venemaal a. 1804. Praegu on kõigi esirinnas sammuvate riikide koolikorraldus rajatud ühtluskooli põhimõttele või lähenemas sellele.

Juba Käis leidis, et õppimist on vaja kavandada süsteemina, metoodiliste üksuste kaupa.

Ka 2020. aasta maailma haridusfoorumil Londonis toodi välja sama põhimõte, tagamaks hariduse kättesaadavus ja õppijate mobiilsus, millele 21. sajandil on lisandunud kaasamine kui printsiip, seda otstarbeka ja erivajadustega õppijaid toetava diferentseerimise kaudu. Ühtluskool tähendab eelkõige võimalust kujundada individuaalseid haridusteid vastavalt omandatava hariduse sisule, mida iseloomustavad õppekavad avaliku informatsioonina. Juba Käis leidis, et õppimist on vaja kavandada süsteemina, metoodiliste üksuste kaupa. Teose „Teel töökoolile“ III andes (1926) ütleb ta järgmist.

“Metoodilisi üksusi tahab näidata õppekava. Metoodiline üksus on teem, mille igakülgne läbitöötamine nõuab mitmesuguseid üksteisega seotud metoodilisi võtteid. Igatahes peab õpetaja igal astmel õieti valima teeme õpilaste arenemise ja huvide järele, et töö nendele üle jõu ei käiks … Ja pidagu õpetaja kindlasti meeles, et kui metoodiline üksus sisult kui ka ulatuselt üle õpilase jõu valitud, jääb selle ühtlus ainult õpetaja pähe, õpilasele on see kättesaamatu” (lk 38).

Käis pidas oluliseks kujundada õpilaste tööharjumusi, mis väljenduvad iseseisvas tööviisis. „Laps harjub mõttega, et iga tööd võib alata alles siis, kui töö käiku küllalt on kaalutud.“ Erilisel kohal on emakeeleõpetus, mille ülesanne on „peale lapse kujutlus-, mõtlemis- ning tahtevõime ja tunnete maailma õpilase kõneoskuse ravitsemine, lugemis ja kirjutamisõpetuse arendamine“.

Johannes Käis oli ka 1928. aasta riiklike õppekavade koostaja. Filosoofilised põhialused on kirjas sissejuhatavas osas (üldosas) pealkirja „Algkooli sihid ja ülesanded“ all:

“Algkooli esimene tähtsam ülesanne on kasvatus. Kogu õpetus algkoolis peab võtma oma sihiks laste kehalise ja vaimlise arendamise ja kõlbla täiendamise, luues sellega aluse selge ilmavaate, kindla ning hea iseloomu ja teovõimsa isiksuse kujunemiseks. Algkooli teine tähtis ülesanne on anda lastele püsivaid oskusi ja teadmusi, mida vajab iga kodanik demokraatliku ühiskonna väärtusliku liikmena.

Aine valiku aluseks olgu lapse arengu psühholoogia ja kogu õppetöö algkoolis peab keskustuma kodumaise aine ja olevikuelu küsimuste ümber ehk KODULUGU; soovitav töökorraldus on üldõpetus või töö ühe õpetaja juhendamisel.”

Õppekava kui süsteemne dokument

Õppeaine sisu esitatakse enam-vähem ühtse struktuuri alusel: siht – eeldatav õpitulemus; lähtekoht – edastatava õppesisu valdkond ja kava – käsitletavate teemade ja mõistete loend. Käis mõistis õppekava kui süsteemset dokumenti, mille aluseks on struktuur, kujundamaks õppekava terviklikkust ja samas luues aluse ainetevahelisteks seosteks ehk lõiminguks praeguses tähenduses.

Paraku keelustati Käisi seisukohad Nõukogude perioodil kuni 1970. aastateni, kuid minister Ferdinand Eisen ja pedagoogika teadusliku uurimise instituut (PTUI) oskasid mineviku kogemust hinnata ja rakendada. Kodulugu jäi pikaks ajaks algklasside õppesisu keskmeks. Taasiseseisvunud Eestis viisid seda edasi Kaja Saare ja Aino Valgma tööd PTUI-s. Keila algkoolis koostati ja rakendati mõnda aega „Kodulookeskseid õppekavu” (2000).

Kalju Lehe tegevus Käisi pärandi hoidja ja tema ideede propageerijana jätkus nii PTUI-s kui ka taasiseseisvunud Eestis. Tähelepanuväärne oli esteetilise kasvatuse programm, mis ühendas kunstiaineid, millest olulisimaks kujunes kunstiõpetus Toomas Lepiksaare ja Leo Tõnissoni juhtimisel ning mida praeguseni jätkab Jüri Mäemat. Taas hakkas ilmuma „Kooliuuenduslane“, jätkati õppekäikude ja muuseumitundidega.

Saja aasta tagused seisukohad õppesisu valikuks ja koolikorralduseks on õiged lähtealused praegugi.

Saja aasta tagused seisukohad õppesisu valikuks ja koolikorralduseks on õiged lähtealused praegugi. Olenemata ajast ja muutuvast hariduspoliitikast jäävad õppekavad õppimise plaanideks ja rahvahariduse aluseks. Professor Tero Autio nimetas üldhariduskoolide õppekavu ühiskonna intellektuaalseks keskmeks, mis loob rahvusliku identiteedi, õppija maailmapildi ja inimeste eluviisi laiemas tähenduses. Seetõttu tuleb ajalugu tunda ja sellest õppida.

13. detsembril EPAM-is korraldatud mälestuskonverentsi materjalid on järelvaadatavad: I osa päevast siin ja II osa siin.