• Riigikogus esitletud Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2026 „Haridus ühiskonna peeglis“ toob välja paradoksi: meil on hariduses head tulemused ja palju teadmisi, kuid samal ajal kasvab nii hariduslik kihistumine kui ka väsimus – ning otsuste tegemiseks vajalikku andmevõimekust ei kasutata piisavalt.

Aruande peatoimetaja ja Tartu ülikooli kvalitatiivuuringute kaasprofessori Eneli Kindsiko sõnul on Eesti haridus edulugu. „Paikneme inimarengu indeksis kõrgel kohal, Eesti õpilased on PISA tippsooritajate seas ning meie alusharidus on paljudele riikidele eeskujuks. Eesti rahval on alati olnud kõrge haridustahe, mis on aidanud riigil kasvada ka keerulistel aegadel,“ kirjeldab ta.

“Kõik teavad, mida kool peaks veel tegema, kuid vähesed julgevad küsida, mida kool ei peaks enam tegema.

Eneli Kindsiko

Kindsiko ütleb, et just sellepärast on ebamugav tunnistada, et Eesti hariduse eduloos on praod, mis ei ole juhuslikud. Aruanne toob välja, et vanemate sissetulek on üha enam seotud laste haridustulemustega. Eriti teravalt avaldub see Tallinnas, vaid mõne kilomeetri raadiuses võivad lapsed saada eluks täiesti erineva stardipositsiooni. 

„Oleme harjunud omistama haridusliku ebavõrdsuse põhjuseid kodusele taustale, kuid järjest enam viitab teaduskirjandus ka kooli ressurssidele,“ lausub ta. „Kool võib hariduslikku ebavõrdsust nii leevendada kui ka süvendada. Kui koolis on süsteemselt puudu headest aineõpetajatest, ei ole õpikeskkond arendav – sõltumata laste kodusest taustast.“

28% Eesti peredest kasutab eraõpetajaid: vanemad on sunnitud oma taskust korvama koolisüsteemi puudujääke. Üks haridusliku ebavõrdsuse põhjuseid peitub selles, et Eesti haridusest on saanud kõigi ootuste kogumiskoht. „Kõik teavad, mida kool peaks veel tegema, kuid vähesed julgevad küsida, mida kool ei peaks enam tegema. Nii oleme loonud süsteemi, mis teeb korraga kõike – ja seepärast ei tee midagi hästi,“ tõdeb Kindsiko. „Tulemuseks on see, mida näeme täna: õpilaste vähene õpirõõm, noorte kehv vaimne tervis ning õpetajate ja koolijuhtide kurnatus. Ka OECD on korduvalt rõhutanud, et riigid oskavad hästi haridusele uusi ülesandeid lisada, aga ei oska vanadest loobuda.“

Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru sõnulpeaks eestikeelsele õppele üleminek tagama kõigile lastele võrdsed võimalused ühiskonnas. „Kui räägime lõimumisest ja sidususest laiemalt, siis keeleõpe üksi ei taga, et tekiksid võrdsed võimalused. Lõimumine tähendab koos tegutsemist,“ selgitab ta. „Põhisõnum on, et koos õppimine võiks olla järgmine samm.“

Tammaru hinnangul teeb Eestis koos-õppimise keeruliseks juba ruumiline eraldatus. „Venekeelne elanikkond koondub üha rohkem Tallinnasse ja Ida-Virumaale ning ka Tallinnas elatakse suuresti eraldi,“ kirjeldab ta. „Koolid, eriti madalamatel astmetel, on elukoha-põhised. Teine takistus on vanemate hirm: kartus, et õpitulemused langevad, kui eri emakeelega lapsed õpivad koos.“

“Küsimus ei ole selles, kas ebavõrdsus läheb meile maksma, vaid selles, millal ja mis hinda me selle eest maksame.

Mario Truu

Tartu ringkonnakohtu kohtunik ja EIA kaasautor Mario Truu hoiatab, et haridusliku ebavõrdsuse tagajärjed väljuvad kooliseinte vahelt. „Nad ilmuvad haiglajärjekordadesse, politsei statistikasse, lähisuhtevägivalla juhtumitesse, toimetulekutoetuste registritesse,“ kirjeldab ta. „Küsimus ei ole selles, kas ebavõrdsus läheb meile maksma, vaid selles, millal ja mis hinda me selle eest maksame.“ 

Politsei andmetel on noorte jaoks kõige riskantsem aeg koolipäeviti kella 14–20 vahel, kui vanemad on tööl ja lapsed järelevalveta. „Just sel ajal panevad alaealised toime enim õigusrikkumisi. See on ühtlasi huvihariduse ajaaken, ometi osaleb 16–19-aastastest noortest huvihariduses vaid veerand,“ lisab Truu. 

Kindsiko sõnul on viimase kümne aastaga Eestis hariduse kohta kirjutatud vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. „Kui need välja printida, saaksime Pika Hermanni kõrguse paberitorni,“ lausub ta. 

Tartu ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessori ja EIA kaasautori Mihkel Solvaki kinnitusel ei ole probleem selles, et me uurime liiga vähe. „Probleem on selles, et me ei kasuta piisavalt seda, mida juba teame,“ rõhutab ta. 

Kindsiko kinnitusel on üks takistus jagatud vastutus, mis muutub sageli jagatud vastutamatuseks. Soovitused „kukuvad“ ministeeriumide, kohalike omavalitsuste ja riigi, kooli ja pere vahele. 

„Eestis pole ühtset andmebaasi, kust oleks võimalik kiiresti teada saada, mida on juba uuritud,“ sõnab ta. „Teadmine on killustunud ministeeriumide, ülikoolide ja uuringufirmade kodulehtedele. Nii tekib paradoks: me kordame uuringuid, sest ei tea, et need on juba tehtud.“

Kindsiko sõnul ei kasuta me hariduses e-riigi potentsiaali. „Tugineme hariduslõhe mõõtmisel endiselt küsitlustele, kuigi vajalikud andmed on registrites olemas,“ lausub ta. 

Solvak ütleb, et oleme ehitanud andmekaitsemüürid kõrgeks, aga oleme unustanud, keda ja mille eest me tegelikult kaitseme. „Riik kaitseb iseennast iseenda eest,“ nendib ta.