• „Iga õpetaja peaks võtma õpetajate toas korraks riigikaitseõpiku kätte ja seda sirvima. Samuti võiksid riigikaitseõpetajad sagedamini käia õpetajate toas ning arutleda neil teemadel,“ julgustab kaitseressursside ameti riigikaitsehariduse valdkonna juht Aare Jamnes koolis koostööd tegema.

Jamnes selgitab intervjuus Õpetajate Lehele, mida koolijuhid, õpilased, õpetajad ja teised kodanikud saaksid teha, et oleksime parimal võimalikul moel valmis igaks stsenaariumiks ning millist rolli mängib selles riigikaitseõpetus ja -õpetaja.

Kui riigikaitseõpetus on kohustusliku õppeainena kavas peamiselt 11. klassis, siis mida kujutab endast 8. klassidele mõeldud tegevuste kogum?

Vormistasime kogu kaitseministeeriumi valitsusala noorte poliitika üheks dokumendiks. Kaitseliidu noorteorganisatsioonid tegelevad noortega juba alates seitsmendast eluaastast, kuid tekkis tunne, et võib-olla teeme osalt samu asju samale sihtgrupile, ja nii lõimegi tegevusplaani, mis hõlmas kõiki vanusegruppe.

“Kaheksandas klassis ei õpetata sõjatehnikat, selleks on hilisem ajateenistus.

Tegevuste kogum aitab riigikaitse teemad tuua ka põhikooli. Õpe peab olema muidugi eakohane. Kaheksandas klassis ei õpeta me sõjatehnikat, selleks on hilisem ajateenistus. Pigem on riigikaitseõpingute keskmes kaitsetahe, põhikoolis paneme suurt rõhku spordile – orienteerumine, pallivisked, takistusraja läbimine. 

Gümnaasiumiastmes on riigikaitseõpetus alates 2023. aastast kohustuslik, laager on vabatahtlik, kuid väga populaarne. Eelmisel aastal käis laagrites kokku 6400 õpilast.

Kui võimekad on lapsed kehaliselt?

Kui varasemalt on olnud teemaks, et laste koolikotid on liiga rasked, siis nüüd oleme läinud teise äärmusesse. Mitmed lapsevanemad on öelnud, et laps käib põhikooli lõpus koolis ainult tahvelarvutiga, sest kõik õpikud on selles digivahendis.

Kui see noor tuleb nüüd ajateenistusse ja paneb koti selga, ei jõua ta seda kanda. Minu soovitus: pange seljakott selga, minge matkake. Kõndige kas või 3,2 kilomeetri kaugusele – see on üldfüüsilise testi jooksudistants – ja tagasi. Siis on kuus ja pool kilomeetrit juba läbitud. Liikuge!

Riigikaitseõpetuse tunde annavad ühelt poolt kaitseväelased, kes on omandanud õpetajakutse, ja teisalt õpetajad, kes on astunud kaitseliitu. Kas tavapärasem on esimene neist kahest?

Riigikaitseõpetajad on valdavalt tõesti militaarse taustaga. Samas on järjest enam ka nn tavaõpetajaid, kes on Tallinna ülikoolist saanud riigikaitseõpetaja mikrokraadi. Eks oma mõju on Ukraina sõjal, varasemast enam astutakse kaitseliitu. Seda teevad õpetajad, ajakirjanikud, veoautojuhid jne.

“Vabatahtlikud laagrid on väga populaarsed. Eelmisel aastal käis neis kokku 6400 õpilast.

Riigikaitseõpetuse seisukohast on kergem õpetajatel, sest pedagoogilised oskused ja pädevused on olulised. Lihtsam on õpetada õpetajale riigikaitset kui kaitseväelasele pedagoogikat. Meil on väga hea meel, kui kooliõpetajad riigikaitseõpetusest huvituvad.

Kui näiteks reaalainete õpetajaid on alati olnud ja on ilmselt tulevikuski puudu, siis kuidas on riigikaitseõpetuse õpetajatega? Kas neid jagub?

Praegu jagub. Sügisest alustame uue mikrokraadiga, huvi on suur. Paneme rõhku sellele, et õpetajate kvaliteet läheks kogu aeg paremaks. Et meil oleks juba lähiaastatel kõik riigikaitseõpetajad kõrgharidusega. Ka seadus nõuab gümnaasiumiõpetajalt kõrgharidust ja selles suunas me liigume.

Riigikaitseõpetus on päris hariduse osa, see ei ole n-ö nice-to-have-valikaine. Ka põhiseadus ütleb, et iga kodaniku kohus on oma riiki kaitsta. Oluline on riigikaitse põhimõtetest aru saada. 

Riigikaitseõpetuse õpik on küllatki uus, samas muutub selles vallas kõik kiiresti. Kuidas õpik ajale vastu peab?

Õpik on koolides kasutusel kolmandat aastat. Uued trükid tulevad iga viie aasta tagant, kuid arendame oma õpikukeskkonnas e-õppematerjale jooksvalt.

Teeme ka kursusi juurde, samuti suurendame eesti keele õppe osakaalu. E-õppekeskkonnas Opiq on meil mitmeid riigikaitseõpetuse õpikut täiendavaid õppematerjale. Samuti lisame sinna abimaterjale neile, kes soovivad oma eesti keele oskust arendada.

Kuidas lõimida riigikaitseõpetust teiste õppeainetega?

Arvan, et iga õpetaja, ükskõik mis ainet või millises vanuseastmes ta õpetab, peaks võtma õpetajate toas korraks riigikaitseõpiku kätte ja seda sirvima. Samuti võiksid riigikaitseõpetajad sagedamini käia õpetajate toas ja arutleda neil teemadel.

“Ida-Virumaa pärast ma ei muretse, Tallinna teatud piirkondade koolides on keerulisem.

Liikumise saab integreerida igasse tundi. Näiteks otsida ajalootunnis vabadussamba lähistelt ajaloolisi kohti. Võtame füüsika- ja matemaatikatunnid – kui me räägime relvaga sihtimisest, siis saab arvutada trajektoori, kiiruse, kauguse jne. Või geograafia, täpsemalt topograafia osa – väljastasime koolidele vajadusel kaardid, mille abil saab näiteks liikumistunnis orienteeruda. Neil kaartidel on juba kaitseväes kasutatavad tingmärgid, mis on tavapärasest pisut erinevad. Või siis ühiskonnaõpetus: meie kaitsepoliitika, mitmesugused (rahvusvahelised) organisatsioonid – miks me neis kaasa lööme, miks on need riigikaitse seisukohast olulised jne. Aga ka keeleõpe. Meil on üle Eesti liitlaste üksused ja osa koole on kutsunud liitlasi külla. Näiteks riigikaitselaagrisse kutsuti meditsiinipunkti õpet läbi viima prantsuse sõdurid. Ka ameeriklased ja britid käivad üritustel ja koolides külas.

Kuidas läheb riigikaitseõpetusel üleminekukoolides? Mis keeles seal õpitakse?

Riigikaitseõpetus on kogu aeg olnud eestikeelne, mõnes koolis on sellega küll keerukas. Samas on Narva koolides ja Sillamäel ägedad õpetajad, kes tõesti pingutavad ja panustavad. Narvas õpetab kaitseväe akadeemia lõpetanud kohalik mees Anton Pratkunas, kes tegeleb ka noorkotkastega. Ta tekitab noortes huvi ja positiivseid hoiakuid riigikaitse vastu ning kuna ta on kohalik ja tunneb sealset kultuuritausta, on ta mõju suur. Loomulikult on ka teised Ida-Virumaa koolide õpetajad üliolulised: Sillamäel Jevgeni Sarri ja Narvas veel Vladislav Eglet, kes on ka kaitseliidu noortejuht, Jõhvi gümnaasiumis annab tunde K-komando juht jne. Ida-Virumaa pärast ma ei muretsegi, Tallinna teatud piirkondade koolides on keerulisem. Samas on mitmeid häid õpetajaid, kes soovivad just Lasnamäel õpetada. 

Viimastel kuudel on palju kõneldud umbkeelsuse probleemidest. Kui hästi peaks ajateenija eesti keelt oskama? Kas B1-tasemeta saab hakkama?

Kaitsevägi on töötanud muukeelsetele välja õpiku „Ajateenistuse ellujäämiskeel“ (vt arvustust lk 15 – toim). Selle veebikeskkonnas on lisaülesandeid, et noor saaks lihtsamaid väljendeid õppida. Ma arvan, et hakkama saab see, kes väga tahab hakkama saada. Keele õppimine on tahtmises kinni. 17-aastane 11. klassis õppiv noor teab, et teda ootab ajateenistus. Hiljemalt sel ajal võiks hakata selleks valmistuma.

“Passimise aega tänapäeva ajateenistuses pole, aru tuleb saada ka asjadest, mida 15 aastat tagasi kaitseväes ei olnudki.

Ajateenistuse väljaõpe on tänapäeval küll üsna intensiivne ja tehnoloogia järjest keerukam. Nõukogude-aegse sõjaväega praegust Eesti ajateenistust keeleõppe aspektist võrrelda ei saa. Et eestlased õppisid Uuralites vene keele selgeks, asi neil nüüd siin Võrus eesti keelt õppida …

Relvastusest, näiteks automaadist peame väga kiiresti aru saama, see on tänapäeval ajateenistuses juba nagu hügieenivahend. Juurde tulevad droonid ja arvutid, palju on spetsiifilist õpet. Pole palju aega arutleda ja korraldusi õppida. Passimise aega tänapäeva ajateenistuses pole, aru tuleb saada ka asjadest, mida 15 aastat tagasi kaitseväes ei olnudki, ja seda kõike väga kiires tempos.

Ehk siis võib arvata, et kui eestikeelsele õppele üleminek hakkab pisut paremini minema, probleem millalgi kaob?

Jah, aga eks on varemgi olnud probleeme, mille puhul oleme ühiskonnana oodanud, et see laheneb kuidagi ise. Peab ikka ise panustama ja jalga gaasipedaalil hoidma, muidu muutust ei tule. Andma juurde taustamaterjali jne.

Lisaks Ida-Virumaa mitmele koolijuhile pean kiitma ka Tallinna linna. Nad on riigikaitse teema initsiatiivikalt ette võtnud ja pakkunud meile tuge materjalide näol, aga ka koolijuhtidele ainet tutvustanud. Koolijuhi teadlikkus ja valmisolek kiireid muudatusi teha on väga oluline.

Kui palju õpetajad ja õpilased riigikaitsest teavad?

Ütleksin, et noored isegi rohkem. Nad suudavad infot vastu võtta lausa mitmekümnest kohast, on avatumad. Riigikaitsest rääkides peame sõnastama oma sõnumid selgelt. Tahame, et noor jõuaks järeldusele – see, mida ta riigi poolt näeb ja kuuleb, on realistlik. Paljude infoallikate vahel navigeerimine treenib seda oskust. 

Ühest küljest on noortest kahju, et nad peavad erinevalt eelmistest põlvkondadest juba varakult sellistele teemadele mõtlema. Samas näib mulle, et lapsed kohanevad päris kiiresti ja on oma vanematest isegi asjalikumad, näiteks kriisivarude kogumine pole neile midagi ebaloomulikku …

Elanikkonna kaitse ja riigikaitse vaates jõuame vanemateni tõesti just laste ja noorte kaudu. Lapsed tulevad koju ja näitavad vanematele, kuidas tulekahju tekkides tossupadja alt välisukseni roomata. Küsivad, kas suitsuanduril on patarei täis või kui palju on kodus makarone. Ja siis hakkab ka lapsevanem mõtlema.

Negatiivse info saab laps niikuinii, seda pole võimalik kinni keerata. Kui paned ühe kanali kinni, siis läheb keskmisel 13-aastasel minut või paar, kuni avaneb uus. Meie muretseme, kui ajalehe parool kaob ära, et jääme uudistest ilma. Noored ei jää millestki ilma.

“Seda, kui me ei karda, näeb ka vaenlane.

Sõjahirmust rääkides – hirmu peaksime tundma siis, kui me ei ole valmis. Kui kardad elektri äraminekut ja arvad, et siis on kõik läbi. Süüa peaks oskama ka ise teha, mitte vaid tellida. Seda, kui me ei karda, näeb ka potentsiaalne vaenlane. Kaitseväe juhatajad on alati öelnud, et oluline on tekitada mentaliteet, et ükskõik kes meile halba soovib, peab aru saama, et see on tema jaoks liiga keeruline ja sellel ei ole mõtet.

Sügisel kirjutas Meelis Oidsalu Õpetajate Lehes, et riigikaitseõpetuses on olulisim anda õpilastele kaasa oskus mõelda endast kriisiolukorras kui abi andjast ja mitte abi vajajast. See haakub teatud mõttes viimase mõttekäiguga …

Nii ongi. Läheksin siit ka edasi. Abi andjaks olemine kõlab väga vastutusrikkalt, aga see tähendab sedagi, et annad abi juba sellega, kui sa ise abi ei vaja. Siis saab päästja tegeleda kriitilisemate asjadega ega pea muretsema, et mingisugusel seltskonnal pole vett ja on vaja appi minna. Võib-olla on kuskil veel kriitilisemas olukorras inimesi, kes tõesti ei saa endaga hakkama.

Kriisis on abi hulk piiratud, riik peaks ressurssi kasutama seal, kus tõesti põleb või kus inimesed on isoleeritud. Lihtsalt oma laiskusest tulenevalt ei peaks abi ootama.

Kool on asutus, mis toimib kogu aeg ja peab ka sõjast n-ö läbi tulema. Ukrainas pole koolide töö katkenud ja õpitakse seal, kus võimalik …

Jõuame taas sinna, et iga kodanik peab riiki kaitsma. Õpetajate töö on kaitsta riiki noorte kaudu, isegi kui tunde tuleb anda keldris. Õpetaja peab selleks valmis olema. Ka muu tuleb läbi mõelda: generaatorid, tekid, vesi, WC jne. 

Aga kas Eesti kool on valmis? Eestis pole varjendeidki …

Eesti kool on sama valmis kui keskmine Eesti inimene. Mõni paremini, mõni kehvemini. Koolide kriisiplaanid on järjest paremad ja õpetajad üha teadlikumad.

“Koolide kriisiplaanid on järjest paremad ja õpetajad üha teadlikumad.

Jah, varjend oleks kõige parem, kuid kui sa oled akendest eemal ja kuskil kinnisemas ruumis, on seegi juba hea. Ideaalolukorras on meil muidugi maa all teine samasugune Eesti, betoonist ja sellises valmiduses, et tavapärases elus ei peaks mitte midagi muutuma. Aga nii ei ole üheski riigis.

Direktorid võiksid koguda ka välismaa kogemust, hakata uurima ja otsima lahendusi. Kuskil ei ole üht müstilist riiki, kes tuleb päästma. Need on needsamad lapsevanemad, lapsed, koolijuhid, õpilased, õpetajad, päästjad, kaitseväelased.

Iga õpetaja on lõpuks riigikaitseõpetaja. Mõni õpetaja on väga teadlik, teine ütleb jällegi, et ei luba oma last ajateenistusse. Statistikaameti 2024. aasta analüüs „Ajateenistuse läbinute tööturuseisundist“ näitab aga selgelt, et ajateenistuse läbinud saavad tulevikus kõrgemat palka ja on edukamad. Sellest 12 kuust on noore ülejäänud eluks palju kasu: ta on iseseisvam ja osavam, hindab olukordi paremini, satub õnnetustesse harvem ja teeb paremaid otsuseid.