• „On õpilasi, kes tunnistavad mulle ausalt, et nende maailm on ingliskeelne ning kui mina õpetajana ei nõuaks eestikeelsete tekstide lugemist, loeksidki nad ainult inglise keeles. Et analüüsida ja rääkida teosest eesti keeles, peaks aga selle ikkagi eesti keeles läbi lugema,“ ütleb aasta kirjandusõpetaja tiitli pälvinud Viimsi gümnaasiumi õpetaja Kirsi Rannaste.

Rannaste nendib, et praegused noored vajavad rohkem nügimist, et nn tüvitekstide juurde jõuda. Näiteks „Tõde ja õigus“ on oma mahukuse ja keerulise keelekasutusega noorte jaoks üks raskemini loetavaid teoseid. Samas kõnetab õpilasi Andrus Kivirähki nüüdseks juba veerandsajandivanune „Rehepapp“ – põnev, humoorikas ja ebatavalise süžeega, nagu ütlevad õpilased ise. 

Intervjuus tuleb juttu ka kirjandusõpetuse didaktilisest poolest, lugemiseks antavate teoste valimisest ning muidugi ka tehisaru mõjust kirjandustundidele. Rannaste annab ka paar lugemissoovitust.

Sügisel Õpetajate Lehes ilmunud arvamusloos ütles Tallinna kirjanduskeskuse juht Maarja Vaino, et kirjandustunde on tunniplaanis karjuvalt vähe. Kas see on ka teie hinnangul nii? Milline oleks optimaalne kirjandustundide arv?

Kuna olen viimased kümmekond aastat õpetanud ainult gümnaasiumiklasse, saan toetuda sellele kogemusele. 

Ma nõustun Maarja Vainoga, kirjandustunde on vähe. Õpetajale tundub alati, et tema aine tunde on vähe. Gümnaasiumis näeb riiklik õppekava ette viis kirjanduse kursust ja nii on see olnud alates 2011. aastast. On kindlasti ka koole, kus on leitud võimalus õpetada kirjandust rohkemate kursuste toel. Küsimus on, kuidas olemasolevadki kursused ja tunnid kvaliteetse sisuga täita.

Viimatised lugemiselamused
„Õppeaasta jooksul loen ma pigem vähem. Lugemine jääb suvekuudesse. Tunnen ka, et ma ei vaimustu loetust enam liiga kergesti. Pigem eelistan klassikuid uuesti lugeda. Kui ma aga pean midagi välja tooma, siis on selleks Karl Martin Sinijärve ja Urve Sinijärve koostatud kogumik „Hortus Poeticus“, mille lugemise äsja lõpetasin ning mis pakkus mulle võimalust avastada taas luuletajad, keda ma polnud kaua lugenud. Teine teos on A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osa kommenteeritud versioon, millega olen jõudnud alles alustada, aga algus on olnud paljutõotav.“

Kui palju on kirjandusõpetajatel vabadust autoreid ja töömeetodeid valida?

Õpetajana on mul küll üsna palju vabadust valida, milliseid autoreid käsitleda, milliseid tekste lugemiseks valida, aga valik sõltub siiski sellest, milliseid teoseid on võimalik raamatukogust kätte saada. Minu jaoks on oluline ka see, et olemasolevad kursused jaotuksid õppeaasta peale nii, et õpilastel, kes tahavad lugeda, oleks aega seda rohkem teha. Nädalas võiks olla üks tund, ükskõik kui pikk see ka ei oleks, kus õpetaja saab teadvustada, et kirjandus on olemas. 

Saan valida ise meetodid ja tehnikad, kuidas kirjanduskursuse õpitulemused saavutada. Aga kuskilt peavad need meetodid ka minu tööriistakasti jõudma, et saaksin õpilastele pakkuda mitmekülgseid ja vaheldusrikkaid, nii individuaalset pingutust nõudvaid kui ka rühmatööd eeldavaid ülesandeid. Olen tänulik Eesti emakeeleõpetajate seltsi koolituspäevade, emakeeleõpetuse infokeskuse seminaride ja Tartu ülikooli korraldatud eesti keele õpetajate sügiskonverentside eest, mis annavad mõtteid, mida ja kuidas teha, aga täiendkoolitusi võiks alati enam olla ning huvitav oleks teada ka seda, kuidas praegu eesti keele ja kirjanduse õpetajaid koolitatakse.

“„Tõde ja õigus“ on oma mahukuse ja keerulise keelekasutusega noorte jaoks üks raskemini loetavaid teoseid.

Õpik ju ei õpeta, aga õpetajana pean mõtlema ka nende õpilaste peale, kes minu tundidesse ei jõua. Selliseid on. Gümnaasiumi õppematerjalid ei jõua muutustele järele. Et kujundada lugemisharjumust, võiksid minu kasutada olla ka lugemikud: nii saaksin anda õpilase kätte ilukirjandusliku teksti, et seda pärast lugemist koos analüüsida.

Kui tunniülesanded toetavad pigem mõtlemis- ja analüüsivõime arendamist kui faktide meeldejätmist, siis eeldab see tundide vormi ja sisu uuesti mõtestamist. Kui lisada siia veel vajadus luua seoseid mineviku ja tänapäeva vahel ning tutvustada ajaloolist tausta, siis jah – kirjanduskursusi ja -tunde on selleks kõigeks ilmselgelt vähe.

Viimsi gümnaasiumis olen oma kolleegidega eelisolukorras, sest eesti keelt ja kirjandust õpetame meie rühmades, kus on 22–26 õpilast, mõnikord ka vähem, ning see võimaldab näiteks viie kirjanduse kursuse puhul rohkem lugemisharjumusi kujundada ning teoseid põhjalikumalt analüüsida.

Kas õpilased saavad ka ise lugemiseks teosed valida?

Üks variant on, et õpilased loevad kõik sama teost – näiteks kursusel „Identiteet ja eesti kirjandus“ loevad kõik õpilased läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa. Teiseks pakun võimalust valida teos etteantud nimekirjast. Näiteks kursusel „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ I valib õpilane ühe teose minu etteantud nimekirjast.

Aga võib olla ka nii, et õpilane valib autori, kelle teost ta peab lugema. Näiteks kursusel „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ II valib õppija eesti luuletaja, kelle luulekogu saab ta lugemiseks valida. Ja on neljaski võimalus – õpilasel on vaba valik.

“Sundus ja liiga keeruline keel tekitavad õpilases pigem vastuseisu kui huvi.

Lisaks saab õpilane teha nn minivalikuid, näiteks otsustada, milliseid tekstikatkendeid ta õpetaja antud loetelust tunnis loeb. Kui õpilased saavad lugemiseks valida teose, olen püüdnud järgida põhimõtet, et iga õpilane klassis valib lugemiseks eri teose. Olen alati valmis aktsepteerima ka õpilase valikut. Kui õpilased peavad läbi lugema näiteks ühe 21. sajandil ilmunud luulekogu, siis saab õpilane valida luuletaja minu antud loetelust, aga kui ta on avastanud mõne luuletaja, keda seal nimekirjas ei ole, olen alati valmis kokku leppima. 

Paljud õpetajad on maininud, et õpilased loevad, aga inglise keeles. Loetakse palju ulme- ja fantaasiakirjandust. Kas teie kogemus kinnitab seda? Ning kuidas sellesse suhtuda: kas pigem võiksime olla rõõmsad, et noored mõne pika teksti läbi loevad, või siiski masenduma, kuna esimene eelistus pole kodumaine klassika või mõni maailmakirjanduse tähtteos?

Et saada kinnitust sellele, kas õpilased loevad inglise keeles, küsitlesin äsja oma õpilasi. Tõepoolest, märkimisväärne osa neist loebki ilukirjandust inglise keeles. On õpilasi, kes tunnistavad mulle, et nende maailm on ingliskeelne ning kui mina ei nõuaks eestikeelsete tekstide lugemist, loeksidki nad ainult inglise keeles. Inglise keeles loevad õpilased sellepärast, et soovitud raamat pole eesti keeles saadaval, originaalkeeles tundub see parem või siis soovivad nad parandada oma inglise keele oskust.

Et analüüsida ja rääkida teosest eesti keeles, peaks selle ikkagi eesti keeles läbi lugema. Muidu on keeruline teose üle eesti keeles arutleda. Seda olen märganud näiteks George Orwelli romaani „1984“ analüüsides. Tõsi, on õpilasi, kes väljendavad end suurepäraselt nii eesti kui ka inglise keeles.

Õpilased leiavad, et oluline on lugemine ise, mitte niivõrd see, mis keeles ja millises žanris teoseid loetakse. Igasugune lugemine, ka võõrkeeles, rikastab, arendab mõtlemisvõimet ja laiendab maailmapilti, pakub võimalust samastuda tegelastega ja õppida tundma eri maailmavaateid. Nutiajastul on igasuguse teksti lugemine saavutus, mis aitab parandada keskendumisvõimet.

“Iga eesti kirjandusklassika hulka kuuluva teose kohta võib kuulda õpilastelt vastakaid arvamusi.

Õpilaste esimene eelistus on põnevad tekstid, näiteks krimiromaanid, aga ka noorteromaanid või fantaasiakirjandus. Ma pigem ikkagi rõõmustan, kui õpilane loeb teksti läbi, isegi kui mina seda ei pakkunud. Nii on kergem jõuda kodumaise klassika või maailmakirjanduse tähtteoste juurde. 

Väga raske on kätte juhatada teeotsa, et õpilased jõuaksid eestikeelse kirjanduse või maailmakirjanduse tähtteoste juurde. Sundus ja liiga keeruline keel tekitavad õpilases pigem vastuseisu kui huvi. Samas möönavad nad, et eesti kirjanduse klassika tundmine on oluline selleks, et meil oleks ühine kultuuriruum ja mõistaksime oma juuri paremini, ning maailmakirjanduse tähtteostes orienteerumine näitab inimese haritust. 

Tundub ehk ebaõiglane öelda, aga mul on õpilasi, kes ei loeks üldse ilukirjandust, kui koolis ei oleks vaja seda teha. Samas on õpilasi, kes loevad ka lisaks kooli pakutud teostele. Neid ei ole klassiruumis enamus, aga neid on.

Millised Eesti klassikasse kuuluvad teosed on teie õpilasi enim kõnetanud? Näiteks Oskar Lutsu „Kevade“ kohta olen kuulnud risti vastukäivaid arvamusi. On noori, keda teos kõnetab, ja neid, kes peavad seda igavaks …

Iga eesti kirjandusklassika hulka kuuluva teose kohta võib kuulda õpilastelt vastakaid arvamusi. „Kevade“ võib ühtaegu olla nii kerge lugemine kui ka keeruline ja igav. On neid, kes väärtustavad teost, sest see aitab mõista meie ajalugu (aitab ka filmiversioon), ja neid, kelle jaoks on selle seoseid tänapäevaga väga keeruline luua. Ka „Kevade“ keel on keeruline. Ja nii võib olla iga teosega, mida me klassis käsitleme. 

Kuigi ma ise gümnaasiumiõpilastega Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp“ ei loe (seda on nad enamasti lugenud põhikoolis), on nad seda nimetanud teoseks, mis neid kõige enam kõnetab. Populaarsuse põhjus on põnev ja ebatavaline süžee ning humoorikas lähenemine eesti mütoloogiale. Õpilased leiavad, et see on „päriselt huvitav“ ja pakub mõtlemisainest. 

Õpilastega loeme ka A. H. Tammsaare „Tõde ja õiguse“ I osa, aga seegi tekitab vastandlikke mõtteid. Paljud peavad romaani väga väärtuslikuks, sest see annab hea ülevaate talurahva kunagisest eluolust ja on eesti kultuuri lahutamatu osa. Samas on teos pikk ja selle keel tänapäeva noorele raskesti mõistetav.

“Eesti tüvitekstide keel ja sisu on õpilastele kaugeks jäänud.

Mul õpetajana on raske öelda, kas üldse on sellist klassikalise kirjanduse teost, mis kõnetab kõiki õpilasi. Kindlasti on igast teosest, kaasa arvatud klassikalise kirjanduse omast võimalik leida midagi, mis kõnetaks kas või mõnda. Aga selleks on õpetajal vaja eeltööd teha ning alustuseks luua seosed tänapäevaga. Tunnis toimuv arutelu ja ajaloolise tausta avamine võib teose õpilase jaoks huvitavamaks muuta, veel parem oleks, kui õpilased saavad selle toetuseks filmi või teatrietendust vaadata.

Mil moel on õpilased teid üllatanud, kui arutlete teoste üle? Kas saab välja tuua, mis on õpilaste arutluskäikudes aja jooksul muutunud?

Ma ei tea, kas miski mind enam väga üllatada saab. Tooksin siiski välja, et pärast arutelu teose põhjal pean peatuma ajalooküsimustel. Näiteks kui analüüsime „Tõe ja õiguse“ I köidet, räägime sellest, mis toimus Eesti ajaloos 19. sajandi viimasel kolmandikul. Kui analüüsime Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“, aga sellest, mis leidis aset 20. sajandil. Peame arutlema selle üle, kuidas inimesed paarsada või paarkümmend aastat tagasi elasid. Millal sai autoga sõita, millal raadiot kuulata jne. Paarkümmend aastat tagasi ei pidanud ma seda nii palju tegema. Õpilastel napib taustteadmisi ajaloost ja ka kultuuriloost üldisemalt. Et käsitleda näiteks Oksaneni „Puhastust“ või Mihhail Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“, on aina põhjalikumalt vaja tausta tutvustada.

Mulle meenub üks vestlus kolleegiga. Olin leidnud oma materjalide vahelt kirjandi, mille oli kirjutanud umbes kakskümmend aastat tagasi üks noormees. Selles analüüsis ta A. H. Tammsaare näidendit „Juudit“. Lugesin seda ning olin võlutud noore inimese sõnaseadmisoskusest. Kui mu kolleeg küsis, kas minu praegused õpilased ka sellise kirjandi valmis kirjutaksid, siis jäin mõttesse ning ütlesin, et mul on igas klassis õpilasi, kes seda teeksid. See nõuaks rohkemat eeltööd, aga oleks võimalik. Mulle tundub, et õpilased oskavad ka praegu pikemaid arutlusi kirjutada, aga selleks peab võtma rohkem aega ettevalmistuseks, täiendama nende tööriistakasti, tutvuma näidetega.

“Head meetodit, kuidas kontrollida, kas õpilased on teost lugenud, ei olegi.

Kui võrdlesin oma õpilaste 20 aastat tagasi kirjutatud tekste praegustega, siis varem tõid õpilased oma väidete kinnituseks rohkem näiteid ilukirjandusteostest. Aga ma ei ole kindel, kas sellist üldistust saab teha, sest aastaid tagasi oli mul üks oluline teose vastamise ülesanne loetud teose põhjal kirjandi kirjutamine. Praegu ma seda pigem ei kasuta.

Hiljuti ütles noor sisulooja Maria Rannaväli stand-up-koomik Mikael Meema taskuhäälingus „Mikael ja mikker“, et neil polnud vaja koolis lugeda „Tõde ja õigust“, „Meistrit ja Margaritat“, ka Dostojevskit mitte. Küll aga lugesid nad „Stepihunti“, „Vanem Eddat“. Kas võib olla nii, et mitmed nn tüvitekstid jäetakse täiesti kõrvale ega hakatagi nendega rammu katsuma? 

Nn tüvitekstide rolli muutumine või nende asendamine teiste teostega on seotud muutunud lugemisharjumustega. Tüvitekstide keel ja sisu on õpilastele kaugeks jäänud. Näiteks nimetavad minu õpilased „Tõde ja õigust“ üheks kõige raskemini loetavaks teoseks, sest see on pikk ja keerulise keelekasutusega. Võib-olla on küsimus ka selles, et õpilased väärtustavad valikuvabadust ja tahavad lugeda midagi sellist, mis neid päriselt kõnetab. Lugemine peaks arendama õpilaste maailmapilti ja empaatiavõimet, kuid seda saab teha ka teiste teoste, mitte ainult nn tüvitekstide kaudu.

Tüvitekstidega rammu katsumine on muutunud keerulisemaks ka seetõttu, et noorte keskendumisvõime on digimaailma mõjul varasemast kehvem. Väga sageli on pikkade (tüvi)tekstide lugemine õpilastele üleüldise stressi taustal liiga koormav. Mõnikord on abiks see, et me ei loe õpilastega teost kaanest kaaneni läbi, vaid analüüsime katkendeid ja leiame seoseid tänapäevaga.

Küsimus ei olegi ju selles, et tüvitekstidega ei taheta rammu katsuda, vaid selles, et praeguses inforuumis vajavad noored rohkem nügimist, et nende juurde üldse jõuda.

Kirjastaja Tauno Vahter mainis hiljuti raadiointervjuus, et klassikute positsioon muutub aja jooksul, sest uut kirjandust tuleb nii palju peale, et teostest, mida peeti 1980.–1990. aastatel klassikaks, hakkab osa ära pudenema. Tema hinnangul on jäänud mõned Tammsaare teosed, Underi luule, Visnapuu ja Lutsu teatud teosed, aga näiteks Tuglas ja Vilde hakkavad vaikselt klassikute seast „välja kukkuma“. Milline klassika on teie hinnangul elujõuline ja mis hakkab oma olulisust kaotama?

Ma olen nõus, et klassikute positsioon muutub ajas. On tõsi ka see, et osa klassikat n-ö pudeneb välja, kuid see ei tähenda kogu vanema või varasema kirjanduse kadumist, vaid pigem tähelepanu nihkumist sellele, mis suudab õpilasi kõnetada. Õppekava kirjanduskursuste sisu ei kirjuta küll ette, mida lugeda, kuid protsessikirjeldused määravad siiski kas või kaudselt, milliseid teoseid lugemiseks valida. Minu jaoks on küsimus ka selles, kui palju aega ja energiat on mul käsitleda näiteks Vilde või Tuglase teoseid. Tutvustada taustsüsteemi, autorit, tema loomingut. Klassika vajab tõlkimist, tuleks luua seoseid tänapäeva noore eluga. Teos võiks olla inimlikult kaasahaarav ja ühiskondlikult kaalukas, nagu „Tõde ja õigus“, või kultuuriliselt oluline, nagu näiteks „Kevade“.

Olen nõus, et on autoreid, kes võivad õpilase lugemislaualt pudeneda, aga siis peaks ehk mõtlema, kuidas neid noorte jaoks uuesti ja värskelt kas koolis või meedias mõtestada. Tüvitekstid võivadki subjektiivsetel (teos ei meeldi) või objektiivsetel (teost ei ole võimalik saada, aega ei ole jne) põhjustel kõrvale jääda, aga ma ei ole seda meelt, et neid üldse lugema ei pea. Katkendeid teosest on parem lugeda kui mitte üldse lugeda ja nii võib õpilane jõuda ka terve teose lugemiseni. Mõnikord olen läinud seda teed, et koostan teosest ise ümberjutustuse. Kui ma suudan teosest (koos õpilastega) leida midagi, mis suuremat osa õpilasi kõnetab, on lootust, et õpilased loevad.

Digimaailm pressib peale, õigemini on kohal ja nüüdsed õpilased on ekraani taga kasvanud, meeldigu see või mitte. Milliseid muutusi olete teie nt viimase kümne aasta jooksul õpilastes täheldanud? Ma ise ütleksin vähese valimi pealt, et lapsed mõtlevad ja reageerivad kiiresti ja on muidu väga taibukad. Ilukirjanduse lugemine aga läheb siiski üle kivide ja kändude, sest vajab keskendumist … Mida olete kirjandustundides märganud?

Pean nõustuma, et õpilased on ekraan käes kasvanud ja nüüd on nad minu tundidesse jõudnud. Digimaailm on nende elu lahutamatu osa ja see on ilmselt ka üks põhjus, miks pikkadele tekstidele on raske keskenduda. Kuna nad kasutavad ekraani sotsiaalmeedia, videote (TikTok, YouTube) ja vestluste jaoks, on see tekitanud harjumuse saada infot kiiresti. Keskendumist ei takista muidugi ainult digimaailm, vaid ka näiteks väsimus ja ajapuudus, sest kõik õppeained nõuavad oma. 

“Õpilastel napib taustteadmisi ajaloost ja ka kultuuriloost üldisemalt.

Minu õpilaste hulgas on neid, kes on päevas tunde digimaailmas, nii et neil on väga raske süveneda tegevusse, mis ei ole seotud digimaailmaga. Olen vestelnud ühe õpilasega, kes tormas proovieksamilt minema, sest tal oli keeruline keskenduda. Õnneks sai ta oma probleemile jälile ning järgmisel proovieksamil andis endast parima. Väga suur hulk õpilastest kasutab nutivahendit pidevalt, märkab isegi sellega seotud probleeme, aga ei püüagi oma rutiini muuta. Samas on ka õpilasi, kellele digimaailm on pakkunud võimalusi ennast proovile panna ja midagi uut õppida.

Digimaailma pealetungi tõttu pean kohandama meetodeid, kuidas ma tundides midagi käsitlen. Püüan kasutada selliseid ülesandeid, mis suunaksid õpilasi lugemisele keskenduma. Näiteks planeerin aeg-ajalt tundides vaikuses koos lugemist, et seejärel koos loetu üle arutleda. Küsin oma õpilastelt tagasisidet ülesannete kohta, mida olen neile teose analüüsimiseks koostanud. Digimaailma pealetungi tõttu koostan võimalusel paralleelklassidele erinevad ülesanded. 

Minu jaoks on kirjandustunnis oluline pakkuda õpilastele mitmesuguseid õppimisvõimalusi, sest iga õpilane õpib ja mõistab maailma omamoodi. Mõni väljendab end paremini suuliselt arutledes, teine mõtteid kirjalikult sõnastades, kolmas loovates ülesannetes, näiteks rollimängus või kirja kirjutamises tegelasele jne. 

Mulle on väga oluline ka teiste õpetajate tugi, olgu see siis digimaailma ülesandeid seljatades või õpetamisprotsessis üldiselt, sest koostöös sünnivad paremad lahendused. Viimsi gümnaasiumis jagame eesti keele ja kirjanduse õpetajatega nii õpetamiskogemusi, õppematerjale kui ka -meetodeid ja see on aidanud mul nii mõnigi kord leida midagi sellist, mis võiks õpilasi lugema motiveerida.

Lõpetuseks ChatGPT ja kirjandustunnid. Kuidas pärast tehisaru saabumst kontrollida, kas õpilane on raamatut ka päriselt lugenud ning oma essee / hinnatava kirjatöö ise kirjutanud? Kas olete saanud õpilastelt tehisaru kirjutatud tekste? 

Head meetodit, kuidas kontrollida, kas õpilased on teost lugenud, ei olegi. Faktiküsimused ei ole vist kunagi eriti hästi toiminud. Suuline arutelu võiks välja selgitada, kas õpilane on teose läbi lugenud või mitte, sest siis saan esitada täpsustavaid küsimusi ja näha õpilase vahetut reaktsioon. Selline meetod meeldib mulle endale, kuid piirid seab aeg ja ka see, kui palju on klassis õpilasi. Mul on õpilasi, kes eelistavad loovülesandeid, mille lahendamine eeldab sügavamat sisulist arusaama. Hea tulemuse annab ka tunnis lühema või pikema analüüsi kirjutamine. Kui veel paar aastat tagasi palusin õpilastel kirjutada selle arvutis, siis praegu kirjutavad nad käsitsi.

“Katkendeid teosest on parem lugeda kui mitte üldse lugeda – nii võib õpilane jõuda ka terve teose lugemiseni.

Mul on õpilasi, kes kasutavad tehisaru selleks, et küsida mõne arusaamatu koha kohta teoses. On ka neid, kes oskavad kriitilised olla ja küsida, kas vastus on tõesti õige. Aga pigem üritavad õpilased saada kergema vaevaga vastuse kätte. Näiteks ühes hiljutises tunnis teatas õpilane mulle, et Rodion Raskolnikov andis röövitud asjad heategevuseks.

Viimased kaks aastat olen saanud õpilastelt tehisaru kirjutatud tekste, seda nii eesti keele kui ka kirjanduse tundides. Kuna lasen oma õpilastel päris palju tekste ka tunnis kirjutada – ja seda ilma digiabivahenditeta –, siis tean enam-vähem oma õpilaste eneseväljendusoskust ning oskan juhtida tähelepanu sellele, et ennast ei ole mõistlik petta.

Olen veidi äraootaval seisukohal. Ma ei ole endale eesmärgiks seadnud, et pean iga õpilase kirjutatud teksti kontrollima sellest lähtuvalt, kas see on tema enda kirjutatud või mitte, ja seda ma teha ei jõuagi. Küll aga kasutan võimalusi rääkida õpilastega TI kasutamisest – või sellest, kuidas kasutada seda õppimiseks. Samuti saan õpilastega analüüsida tehisaru koostatud tekste ning kontrollida, kas need on tõesed.