• Õige pea toimub Tallinna ülikoolis selleaastase eesti keele kui teise keele olümpiaadi “Kuidas mina planeeti päästan?” lõppvoor, kus seekord on fookuses suhtlemis- ja rääkimisoskus. See annab hea võimaluse küsida, miks me olümpiaade üldse korraldame. Kas tegemist on vaid võistlusega või on nende mõju laiem – õpilastele, õpetajatele ja keeleõppele tervikuna?

Möödunud aastal Tartu ülikoolis toimunud olümpiaad “Teritame kõrva!” keskendus kuulamisoskusele. Teema ei olnud juhuslik. Kuulamine kipub koolitunnis jääma vaeslapse ossa: enamasti kuulatakse eksamitekste, mis on sageli üsna ühetaolised. Kui õpilased aga väljaspool kooli eestlastega suhtlema satuvad, ei saa nad pahatihti jutust kuigi hästi aru. Pole siis ime, et levivad müüdid: eestlased räägivad liiga kiiresti ja kasutavad hoopis teistsugust eesti keelt kui see, mida koolis õpetatakse.

Olümpiaadiga tahtsime neid müüte murda. Ja näidata, kui rikkalik ja põnev on eesti keeles leiduv kuulamismaterjal.

Taskuhäälingud, korvpall ja mikrobioom

Eelvoorus pidid õpilased valima endale huvipakkuva taskuhäälingu või saate ning salvestama selle põhjal oma podcast’i. Analüüsida tuli nii teksti sisu kui ka suulise keele jooni. Meie pakutud valikusse kuulusid näiteks “Keelehääling”, “Rahareede”, “Rahva oma kaitse”, “Keskpäevatund”, “Olukorrast riigis” ja paljud teised, kuid noored võisid leida ka oma allika.

Žürii kuulas ära 72 eelvooru tööd. Teemaring oli muljetavaldav: Eesti korvpalliklubid, NEET-noored, mikrobioom, ansambel Lonitseera, kooliärevus, energiapoliitika, lameda maa teooria. Hindamine ei olnud sugugi rutiinne töö – meil oli tõeliselt põnev noorte mõtetest osa saada. Hiljem kuulsime, et mitmed õpetajad olid olümpiaadi eelvooru ülesande teinud läbi kõigi 9.–12. klassidega. Õpilased olid autentsete taskuhäälingute kuulamisest märksa enam innustunud kui eksamitekstidest.

Voodis pikutamine kui kuulamisstrateegia?

Üks osa eelvooru tööst oli kirjeldada oma kuulamisstrateegiaid. Kuidas ikkagi tõhusalt kuulata?  Õpilased tõid välja võtmesõnade ülesmärkimise, teksti korduva kuulamise, ebaolulise ignoreerimise. Ja jah – ka voodis pikutamise. See viimane ei olnud sugugi nali. Keskendunud ja lõdvestunud kuulamine võib olla väga tõhus. Nagu üks osaleja kirjeldas: see on justkui helide jooga, keha puhkab, aga kõrv töötab. Oluline on teadlikkus, et kuulame eri eesmärgil eri moodi. Mõnikord piisab üldisest mõttest, mõnikord tuleb püüda konkreetset infot. Seda saab ja tuleb õpetada.

„Me ei kahtle papsi skill’is“

Lõppvoorus lahendati ülesandeid individuaalselt arvutis. Näiteks tuli kõigepealt aru saada Kermo ja Küberrünnaku laulust “Papsil on load” ning täiendada selle sõnu puuduolevatega. Seejärel tuli kirjutada tekstis esinenud kõnekeelsed väljendid kirjakeeles. Kui sõnu kuulsid teravate kõrvadega õpilased küllaltki hästi, siis väljendite seletamine oli parasjagu keeruline. Väljend “me ei kahtle papsi skill’is” ei valmistanud enamasti raskusi, kuid mõne veidi vanema kõnekeelse väljendi, näiteks “viimase peal” tähendus pani pead murdma. Kui noored täpset tähendust ei teadnud, püüdsid nad loogikat kasutada.  Nii pakkusid nad vasteks “see on õige”, “enam ei suuda”, “maksimaalsel kiirusel”, “tagaistmetel”, “lõpuks”. Isegi kui need ei olnud päris täpsed, näitas see noorte loovust ja julgust. Keele mõistmine ei tähenda ainult teadmist, vaid ka oskust järeldada ja tähendust konstrueerida – ning just selleks tulebki õpilasi julgustada.

„Ee“, „nagu“ ja „mhmh“ ei ole vead

Olümpiaadi lõppvoorus tuli õpilastel kuulata ka kahe neiu spontaanset vestlust ning parandada automaatse kõnetuvastuse tehtud vead. Selgus, kui keeruline on suulist keelt täpselt üles kirjutada. Näiteks asendas arvuti ingliskeelsed sõnad sarnase kõlaga eestikeelsetega (I see → issi, actually → äkki). Samuti muutusid kõnekeelsed sõnad sarnasteks kirjakeelseteks vormideks (porikas → purikas, värki → märkima). Samuti tuli õpilastel selgitada, mida tähendavad neidude tekstis esinenud rohked suhtluspartiklid, nt mhhm tähendas, et kuulaja kuulas ja sai rääkijast aru, ning või noh, et rääkija sõnastas oma mõtte ümber. Keeleteadus kinnitab: ee, nagu, noh, mhmh ei ole lohakuse märgid, vaid suhtluse loomulik osa. Need hoiavad vestlust käigus ja annavad märku kuulamisest. Seda tuleks keeleõppijatele teadlikult selgitada.

Murre ei ole „vale keel“

Olümpiaadil kõlas ka mulgikeelne intervjuu kahe kooliõpilasega. Ülesanne oli leida piirkondliku murdekeele ja standardkeele süsteemseid erinevusi, näiteks täädus – teadus, sääl – seal või sii – see, aig – aeg. Eesmärk ei olnud panna noori murdekeelt õppima, vaid mõista, et piirkondlikud keelekujud on reeglipärased ja loogilised keelevariandid. Keeleteadlikkus kasvab just selliste võrdluste kaudu.

Kas eestlased teevad rääkides vigu?

Viimases, veidi humoorikamas ülesandes analüüsiti eestlastest spordikommentaatorite keelevääratusi. Näiteks “ja nüüd algab kolmas poolaeg” või “staadionil pandi lehvima Eesti trikoo” (pro trikoloor).  Kiire ja spontaanne kõne toob kaasa komistusi – ka emakeelt kõnelejatel. See oli oluline sõnum: suuline keel ei ole vigane, vaid kiire ja olukorrast sõltuv, mistõttu on komistada loomulik.

Mis kasu sellest kõigest on?

Kuulamisolümpiaad ei olnud pelgalt noorte omavaheline võistlus. Olümpiaad pakkus õpetajatele uusi töövõtteid ja õpilastele kogemust, et eesti keel elab päris materjalides – podcast’ides, lauludes, vestlustes, intervjuudes.

Olümpiaadi kogemus kinnitas, et kuulamisoskuse õpetamine väärib koolis senisest suuremat tähelepanu. Autentne keelekasutus, suulise keele nähtuste teadvustamine ja müütide murdmine ei ole kõrvaltegevus, vaid keeleõppe tuum. Kuulamise järel on järgmine loomulik samm rääkimine – oskus, mis toetub heale kuulamisele ja väärib samavõrd teadlikku arendamist ning olümpiaadil käsitlemist. Kui olümpiaadid suudavad laiemalt levitada  teise keele õppe tänapäevaseid põhimõtteid, on nad täitnud oma kõige olulisema eesmärgi.

Loe veel siit.