• Kobarkoolide mõiste sai alguse Setumaalt, kus ühe juhtimise all on neli õppekohta – kool tegutseb kui kokkuhoidev kobar. Üha enam on Eestis koole ja lasteaedu, kus ühes asutuses võib õppekohtade arv ulatuda viie, seitsme või isegi üheksani. 

Haridusasutuste pidajad moodustavad kobarkoole ja -lasteaedu, et pakkuda kodulähedast kvaliteetset haridust piiratud ressursside tingimustes. Küsimus pole niivõrd rahas, kuivõrd selles, et õpetajate, tugispetsialistide ja haridusjuhtide nappuse tõttu peame mõtlema, kuidas saaksid lapsed sellises olukorras parima hariduse. 

“Kobarkoole ja -lasteaedu moodustades tasub põhjalikult läbi mõelda, miks seda tehakse.

Laste arv väheneb paljudes piirkondades. Kobarate moodustamine aitab seada ühised eesmärgid ja arengusuunad, tagada õppekohtadele võrdsed tingimused. See võimaldab panna fookuse õppe- ja arendustegevusele, nt õpetajate arengu toetamisele, tugispetsialistide kättesaadavusele ning õppetöö mitmekesistamisele. Või siis pakkuda rohkem valikaineid ja huviringe, lisada meeskonnatöö võimalusi ja jagada kogemusi. Kogukond võib arvestada senisest tugevama haridusvõrguga.

Muudatused ei juhtu üleöö

Kobarkoole ja -lasteaedu moodustades tasub läbi mõelda, miks seda tehakse. Tihtilugu on otsustajatel vastuolulised eesmärgid, näiteks hoida raha kokku ja tõsta samal ajal hariduse kvaliteeti. Ressursside tõhusam kasutamine ei tähenda automaatselt nende vähendamist, sest lahendamist vajavaid ülesandeid on haridusasutustes palju.

“Kobarkooli või -lasteaia juht tasub võtta tööle vähemalt neli kuud enne uue asutuse moodustamist.

Arvestama peab ka sellega, et muudatused ei juhtu üleöö ning alguses võib olla segadust omajagu. Haridusasutuse pidaja ülesanne on juhti igati toetada.

Soovitav on kobarkooli või -lasteaia juht võtta tööle vähemalt neli kuud enne uue asutuse moodustamist. Pidaja ja haridusjuht võiksid ühiselt koostada mitmeaastase tegevuskava, kus oleks kirjas, mida peab jõudma teha esimese, teise ja kolmanda aasta lõpuks. Pidaja peab usaldama juhti asutuse struktuuri moodustamisel. 

Kogemused näitavad, et keskastme juhtide arvelt kokku hoida ei saa ning administratiivsete ülesannete tsentraliseerimine toob sageli kaasa hoopis täiendava halduskoormuse. Näiteks hangete ja kõigi õppehoonete haldamise, hooldamise ja toitlustamise ühtne korraldamine. Vähemalt esialgu vajavad kõik õppekohad inimest, kelle poole nad saavad pöörduda ning kes võtab kiired teemad enda lahendada. Esialgu võiks see olla õppejuht, aga mõne aja möödudes võib töökorralduse üle vaadata.

Juht pole igal hetkel käepärast

Kobarasutuse juhilt oodatakse ühelt poolt, et ta arvestaks iga maja eripäraga, aga omaks ka terviklikku ettekujutust asutuse toimimisest. Väga oluline on tegelda ühiste väärtuste ja eesmärkidega. Paratamatult kaasneb ühinemisega üksjagu bürokraatiat. Soovitus on koostada uus arengukava, mille loomisel saab arutelude käigus jõuda ühiste väärtuste ja eesmärkideni. Oluline on ka läbipaistvus, õiglane töökorraldus ja palgapoliitika. 

Mitme õppekohaga haridusasutuse juhil võib olla pidevalt tunne, et palju on teha ja kiiremini ei jõua, aga see on ajutine. Oluline on, et juhil oleks hea meeskond ja väga head juhtimisoskused. Tasub küsida nõu kolleegidelt, kes selle kõik on juba läbi teinud, neil on kindlasti pakkuda kuldaväärt nõuandeid kobara juhtimiseks. 

“Kuigi keerukust on omajagu, kaalub ühisest juhtimisest tulenev kasu raskused üles.

Kobarasutuste moodustamine on keeruline ülesanne kogu kooli- ja lasteaiapere jaoks. Lootus, et kõik oleks nagu vanasti, on määratud luhtuma. Kui seni oli direktor koolimajas ja igal hetkel sai tema poole pöörduda, siis nüüd on koolijuht eemal – teises, kolmandas või seitsmendas õppekohas või hoopis kodukontoris, vallamajas, ministeeriumis, konverentsil või infopäeval.

Kobarasutuse juhil on rändav eluviis ning see eeldab meeskonna kõikidelt liikmetelt oluliselt suuremat iseseisvust. Loomulikult on olulised nii organisatsiooni kokkulepped kui ka paindlikkus ja kohanemine. Igal hommikul ei saa direktor õpilasi tervitada neljas või seitsmes koolimajas korraga ning see võib olla keeruline nii direktori kui ka kogukonna jaoks. Ka lapsevanemad ja kogukond laiemalt ootavad, et kooli- ja lasteaiajuht oleks nende jaoks olemas. Seda kõike tuleb koostöös mõtestada ja kommunikeerida.  

Kobarkool on tulnud, et jääda

Kobarkoolid ja lasteaiad on tulnud, et jääda. Seda tõdeti ka jaanuarikuisel kobarkoolide juhtide kohtumisel Põltsamaal. Kuigi keerukust on omajagu, kaalub ühisest juhtimisest tulenev kasu raskused üles. Küll aga peaksid ka seadused ja riiklik hariduskorraldus järele tulema ja aitama asjaajamist lihtsustada. Alustades sellest, et eksamite korraldusel arvestataks eri õppekohtade olemasoluga, haridusasutuste statistikat kuvataks õppekohtade kaupa ning eri andmebaasid toetaksid andmete märkimist õppekohtade kaupa. Paremini tuleb läbi mõelda hoolekogu ja õpilasesinduse töökorraldus kobarasutustes. Koolide ja lasteaedade liitmise ettevalmistusperiood võiks olla oluliselt pikem kui seaduses ette nähtud kaks kuud. 

“Seadused ja riiklik hariduskorraldus võiks aidata kobarkoolide asjaajamist lihtsustada.

Kobarkoolide ja lasteaedade moodustamine ei lahenda hariduse probleeme, vaid muudab neid. Samas toovad kobarad haridusellu värskust ja aitavad viia hariduselu tasemele, kus tehakse loodetavasti rohkem koostööd ja jagatakse häid kogemusi. Kobarkoolide loomist tuleb alati põhjalikult kaalutleda. 

Eesti koolijuhtide ühenduse eestvedamisel kogunesid jaanuaris Põltsamaa gümnaasiumis kobarkoolide juhid, et ühiselt mõtestada mitme kooli või õppekoha juhtimisega kaasnevaid ülesandeid ja arenguvõimalusi. Ettepaneku arutelu korraldada tegi Setomaa kooli ja gümnaasiumi juht Pille Liblik.