• Nutiseadmed loodi täiskasvanutele õppimise, suhtlemise ja töötamise vahenditeks. Kümme-viisteist aastat tagasi avastasid lapsevanemad aga, et nutiseade on ka hea lapsehoidja. Need lapsed on nüüd teismelised ja nutisõltuvuse probleemid on koolitõrgete ja vaimsete häirete üks põhjus.

Väikelapsed, kes kasutavad nutiseadet tihti ja pikka aega, suudavad lühemat aega tähelepanu koondada, neil esineb mahajäämus kõne arengus ja õpitulemused on kehvemad. Lapsed eelistavad meelelahutuslikku sisu ega suuda õppimisele samal määral keskenduda. Digitegevus annab kiire tasu. Tänapäeva laps tahab saada tasu ehk positiivset tagasisidet kohe ja mängust ta seda saab. Õppimine on tüütu ja positiivsed tulemused tulevad aeglaselt. Aju aga hakkab nõudma kogu aeg tasu ja preemiat. See on nagu toiduga, eelistame toitu, mis annab hea tunde.

Nutieelne põlvkond pidi enne tasu ja preemiat pingutama. Paljusid asju tegime kohusetundest, teadmisest, et seda lihtsalt peab tegema. Tänapäeva laps küsib, mis ta selle eest saab. Koolis käia on tüütu ja selle eest ei saa midagi. Hea, kui ta käib koolis sõprade ja suhtlemise pärast, aga ekraanid nullivad selle ka ära. Noore aju tasusüsteem küpseb varem kui enesekontrolli süsteem.

Õpioskused halvenevad

Õpioskuste halvenemise kohta on mul näide enda kogemusest: 1.klassi lapsed kasutasid pikapäevarühmas mitu tundi nutitelefoni mängimiseks, sest klassis ei olnud eriti muid mänguvahendeid. Neid õppima suunata oli väga raske, sest nutimängudest said nad kiiresti mõnu kätte ega pidanud pingutama. Nüüd, keskastmes on neil õpiraskused, tähelepanu- ja keskendumisvõime vähene. Mõnel on ka nutisõltuvus, mis takistab koolis käimist. Kui on tekkinud probleemid, hakatakse süüdistama, et kool ei aita. Piiride kehtestamine peab algama kodust, seda ei saa kool lapsevanema eest ära teha. Praeguseks on mitmes Saaremaa koolis nutikeeld. Koolipäeva jooksul ei kasutata nutiseadet meelelahutuseks. Kuressaare Vanalinna koolis on see päris hästi toiminud. Vahetunnis lapsed mängivad ja suhtlevad omavahel, mängivad lauamänge, loevad raamatuid, viibivad õues. Kui algus läks veidi konarlikult, siis nüüdseks on lapsed harjunud. Kui mõelda, et ööpäevas on 24 tundi ja kaheksa kulub magamisele, kaheksa tundi peaks suutma koolis ilma nutiseadmeta olla, siis jääb noorel ikkagi veel kaheksa tundi vaba aega, kus on võimalik nutiseadet kasutada. Algklassilastel ei tule nutitelefon meeldegi, ehk nemad jäävad sellest sõltuvusest priiks.

Nutiseadmete liigkasutus suurendab unehäirete ja väsimuse riski. Liigkasutajad magavad vähem ja kehvemini. Ebapiisav uni mõjutab õppimisvõimet, mälu ja emotsioonide regulatsiooni. Veidi ehmatav oli ühe õpetaja küsimus, kas ta tohib tunni ajal magavat last äratada? (Oh ajad, oh kombed!) Kui öösel ollakse nutimaailmas, siis kuskil pead sa oma une ära magama.

Lapse kõne arengule on kahjulik nii lapse kui ka vanema nutiseadmes olemine.

Logopeedina võin öelda, et lapse kõne arengule on kahjulik nii lapse kui ka vanema nutiseadmes olemine. Väheneb näost näkku suhtlemine, mis on sotsiaalsete oskuste arengus kriitilise tähtsusega. Kui ollakse nutiseadmes, küsib laps vähem (jääb ära „miks“-ide periood) ja vanem ei vasta, sest ei pane last tähele. Laps jääb ilma vajalikust tähelepanust, mis omakorda suurendab ärevuse, depressiooni ja sotsiaalsete probleemide riski. Psühhiaatrid on märkinud, et põhiline osa nende poole pöörduvatest lastest ja noortest on nutisõltuvusega.

Ajuteadlane Jaan Aru on rääkinud igavlemise vajalikkusest aju arenguks. Lapsed vajavad igavlemist loovuse, probleemide lahenduse oskuse ja sisemotivatsiooni kujundamiseks. Kui nutiseade täidab iga tühimiku, ei teki võimalust iseseisvalt mõelda. Tik-toki videod ei arenda mõtlemist, seal antakse kõik ette valmiskujul. Neela ainult alla ja juba minuti pärast tuleb uus klipp – ja aju saab jälle uue laksu. Mängud ja videod röövivad tähelepanu, see on hind, mis tuleb maksta. Kui aju on harjunud ägeda ja kiiresti vahelduva pildiga, siis tundub kõik muu mõttetu ja igav. Õppimine on kunstlikult igavaks muudetud.

Lapsed, kes saavad seadme väga varakult, on suuremas sõltuvusriskis. Samamoodi on ka teiste sõltuvustega (alkohol, nikotiin, narkootikumid): mida varem neid tarbima hakatakse, seda suurem on oht sõltuvusse jääda.

Mis oleks lahendus?

Paremas olukorras on lapsed, kellel on hobid ja huvialad ning kelle ekraaniaeg on piiratud. Kui vanematega on hea suhe, saab laps aru, miks ei tohi liigselt telefonis olla. Lapsevanemad, kelle lapsed mängivad ühes võrgus, võiksid luua gruppe, kus lepivad kokku, et sel ajal lapsed telefoni ei kasuta. Paljudes koolides on juba pandud isikliku nutiseadme kasutamisele piirangud ja see on hästi mõjunud. Vähem on kiusamist ja õhkkond on paranenud.

Lõpulause laenan jällegi Jaan Arult, kes on öelnud, et tahame oma ajusid arendada, aga mitte aheldada.